Mul on pea sassis, nagu väga sassis ikka. Vanaema arvab siiamaani, et mul pole peas kõik korras. Teate mis, mina hakkan ise ka sama arvama:S
Vaheaja-eelne nädal oli äge. Minu meelest võiks selle ära jätta ja hoopiski 3 nädalat puhata. Üks kolm - russki jasõk. Tunnustus - saamata. Peppu.
Ja see reede, see reede oli üks paremaid üle pika aja. Merxu armastab kingitusi. KingitusedKingitusedKingitused!
Niisis: Merxu sai kaks pisangi, suure "love" haaknõela, Kurt Cobaini(kombaini) postri, toffifee(mis kadus teadmata suunas),
pealuudega kõrvarõngad, mingi juukseasja, kommi, sokolaadi, lõhna, musi, tattoo ka:D
Seda väikest pisiasja ei tohi mitte mingil juhul ära unustada:)
Tõsiselt ka, politseiakadeemia kadetid võiksid olla kusagil mujal, kui Võrus. Me tahtsime minna kuhugi, aga Vabriku 8 on ka tore koht. Ja kaksikud. Ja see tiene ka. öösel oli lahe, hommikul ka. Ah mida ma sellest ikka ajan. Üksildus tuleb meelde hetkel, lampi.
Ja teisipäeval siis, Mann-Kanni sünnipäev. Tuuliga isase poole, sealt onu Lehari emme Daciaga tupsusse ja samamoodi tagasi ka:D
Meile ei istunud:(
Ja samal õhtul edasi Oravale, nii äge oli vahepealne peatus ka;)
Kristi sünnipäev.
Mida kuradit sa tibukene mõtled, et oma korteris sellist asja teed. Lollakas!
Ma suutsin 15 aastase natukene segi joota. 13 aastane tegi tontteabmida. Ja kaksikud õpetasid mulle kitarri ja tegid muidu nalja. Kohati oli vahva ka. Aga kui keegi tuli siis oli peppu:D
Samas paneb sitaks mõtlema ka, miks on sellistel mölleritel ka nn orgiad. St, et võõrad poisid-tüdrukud kukuvad üksteist suudlema ja sis tuleb teine tüdruk-poiss ja on nagu grupikas. Kas siis tänapäeval on kõik tüdrukud niivõrd üksi või siis tunnevad, et nad on ägedad, kui mõne poisi käte vahele saavad? Ja siis poisid on ägedad, kui mingi tsikiga saavad möllata ja nisama värki-särki?EIOLE
See on nõme, palun keegi tunnistage seda.
Üksildus on nõme. Kui nõme. Aga pea püsti ja mitte lollusi teha.
Ahjaa, minu sõjakaotused siis: kaks sokolaadi, Tamme kingitud kaart, kindad, sall. Sirgendaja sain ma tagasi(punkolgutänatud)
Ja üleüldse kõik on nõme hetkel.
See on hea ja õige, aga see peab toimima ka.
Ma olen segaduses, aidake:(
Kate a. k. a Merxu
neljapäev, detsember 28, 2006
pühapäev, detsember 24, 2006
Poiss oli tööl, kuid tema mõtted ei olnud paigas. Ta mõtles oma tüdrukust ja lapsest.
“Kõik peab minema hästi. Lihtsalt peab. Tema on hea ja hooliv. Mina hoian pahandusestest eemale. Laps. Ma saan isaks. See on nagu unenägu, keegi peaks mind üles äratama.”
“Kuule poiss, hoia oma mõtted tööl, sa teed asja valesti,” ülemuse karm hääl pani poisi võpatama. Ülemus võis küll ta mõttelennu peatada, kuid poiss mõtles tüdruku peale edasi.
Tüdruk istus koolipingis. Täna oli ta käinud direktrissi ja õppealajuhataja jutul. Nemad olid tüdruku olukorda entusiasmiga suhtunud ja öelnud, et kooliga probleeme ei tule. Kehalisse kasvatusse ta muidugi minna ei tohi, kuid esseed ja kirjandid peaksid “arvestatud” kokku andma. Klassijuhatajale ja sõbrannadele oli ta ka rääkinud, nemad olid õnnelikud olnud. Kõik olid õnnelikud ja ei heitnud talle midagi ette. Siiski tegi tüdrukule muret eilne telefonikõne vanema vennaga.
“Sa oled misasi?!”
“Rase olen” tüdruk vaikselt.
“Keegi vägistas või? Ausõna, ma löön selle litapoja maha, omaenda kätega.”
“Keegi ei vägistanud mind! Rahune maha!”
“Kuidas ma saan rahuneda? Ahh? Minu 17 aastane korralik õde on rase. Ma olen mures, vihane raevus. Vot seda saan ma olla.”
“See on tema laps. Tema armastab mind ja mina teda. Mind absoluutselt ei huvita, mis sina oled või mõtled. Ma pole enam väike tüdruk, see on minu laps. MEIE laps. Ta on oodatud ja ma ei kahetse mitte kunagi.”
“Sa ei tea, mida sa teed. Kuidas sa saad rahulik olla. Sa ju viskad oma elu ära. Pole veel gümnaasiumgi läbi, kuidas sa ülikooli kavatsed minna?”
“Küll paari aasta pärast lähen, enne tuleb lapsega vähemalt aasta kodus olla.”
“Sa oled idioot.”
“Sina oled küünik.”
Klõps. Vend pani telefonitoru ära. Tüdruk vangutas kurvalt pead ja mõtles, kuidas sündmused selleni olid viinud. Vanasti olid nad kolmekesti läbi saanud. Isegi hästi läbi saanud. Umbes kaks aastat tagasi olid vend ja poiss tülli läinud, mitte tülli, aga midagi juhtus. Vend ei suhtlenud enam poisi ega ka perega. Õega hoidis veel ühendust ja saatis postkaarte ja kingitusi. Vanematega suhtles minimaalselt. Aga vennal pidi hästi minema, hea töö, hea naine ja hea maine. Vanemad ütlesid tüdrukule alati, et vennal on mõistus peas ja ta teab, mida teeb.
“Ta ei saa nii öelda, ta ei tunne mind ega teda. Ta ei saa last hukka mõista. Lihtsalt ei saa!”
6000km kaugusel hoidis vend peast kahe käega kinni. Mõtted piinasid ta aju, ega lasknud magada.
“Minu väike õde. Ta on suureks kasvanud.”
“Kallis, kas sa magama ka tuled?” küsis tema naine.
“Jaah, kohe varsti, ma lõpetan siin ühe asja ära.”
Naine lahkus mehe kabinetist ja läks magamistuppa.
Mees mõtles edasi. “Poiss tõesti hoolib temast, seda märkasid kõik juba 3 aastat tagasi, võib-olla juba esmakohtumisel. Kurat! See pole minu asi. Aga poissi võid iga kell J või D kutsuma tulla ja ta võib surma saada, mis siis, et tema on hea. Ta sai sisse, aga välja enam kunagi ta ei saa.”
Mees mõtles oma noorusaastate peale, kuid mure õe pärast valdas teda kohutavalt. Vaikselt kõndides suundus ta magamistuppa, läks voodisse ja võttis naise kaissu.
Naine: “Ära õe pärast muretse, temaga on kõik korras.”
“Ma loodan, et on.”
Vaikus
Järgmisel hommikul ärkas tüdruk kohutava peavaluga, jooksuga jooksis ta vannituppa oksendama. Poiss oli koguaeg tema taga, ega lasknud teda hetkekski silmist.
Vaikselt võttis ta tüdruku sülle ja viis ta tagasi magamistuppa.
“Hea, et täna laupäev on, sa saad vähemalt rahulikult edasi magada.”
“Rahulikult? Ma lõhken kohe. See küll rahulik pole!”
Poiss naeris.
“See on umbes kuu aega veel.”
Ta tõmbas käega üle tüdruku kõhu ja suudles naba. Neiu kõht oli natukene paisunud, kuid lapse sünnini oli veel alla kuue kuu aega. Kahe nädala pärast pidi algama suvevaheaeg ja poisil pidi algama puhkus.
“Kuule, ma mõtlesin, et lähme puhkama kuhugi.”
“Ma olen väga rase.”
Poiss naeris, ta oli viimased 3 kuud naernud südamest. Tüdruk oli teda päevast päeva naerma ajanud ja tema eest hoolitsenud. Nagu perekond, arvas poiss.
“No mis siis, sa oled kobe veel ju, läheme minu isa juurde Rooma. Mis sa arvad? Isa lubas sõidu kinni maksta ja majas ka elada. Ta ise pidi koos naisega kuhugi Prantsusmaale minema nädalakeseks.”
“Ma ei tea, kas sa oled kindel, et asi nii lihtne on?”
“Muidugi olen, kui poleks, siis poleks sulle isegi lootnust andnud.
“No heaküll, ma pean ainult oma vanematele rääkima.”
“Väga hea, ma helistan isale, et me tuleme järgmise nädala lõpus.”
Õde helistas vennale.
“Me tuleme järgmise nädala reedel Rooma. Kas sa meie juurde ei tahaks tulla?”
“Rooma?”
“Jah, nagu puhkusele või midagi sellist.”
“Ma tahaks sind näha küll. Sul on minu telefoninumber, saada mulle järgmise nädala jooksul oma aadress, ma käin läbi.”
“Väga hea, ma pole sind nii kaua näinud.”
“Mina sind ka Põnks.”
“Heaküll, ta tuli, ma lähen nüüd. Tsau.”
“Tsau, tsau.”
“Ma helistasin vennale, ta käib meie juurest läbi, aga ma pean talle vähemalt aadressi saatma, eks.”
“Muidugi, ma polegi su venda oma kaks aastat näinud.”
“Mina ka mitte.”
Poiss pööras pilgu kõrvale ja mõtles mineviku peale. Tüdruk vaatas telekast mingit filmi, ega seganud poisi mõtteid.
“Tookord olin mina kõigest 19, tegelikult mis kõigest, aga siiski, kaks aastat muudavad inimest palju. Tema oli metsik, nagu ka mina. Narkots, alko ja tüdrukud. Jubedus. Kui J esimest korda narkomüügiga vahele jäi, siis me kõik naersime. Aga kui ta polistsei kinni maksis, siis olime hämmastunud. Oeh, ma tahan teda näha. Tema õde on minuga ja jääb minuga.”
Poiss suudles tüdrukut pealaele ja võttis ta diivani peal kaissu.
Nädal möödus kiiresti ja noored istusid juba lennukis.
“Oh issand, ma olen hull. Alles ma vingusin hommikuste iivelduste pärast, nüüd istun lennukis, mis lendab 3000km kõrgusel.”
“Aga musi, sa pead ju väga hästi vastu.”
Tüdrul virutas poisile padjaga ja sõi oma võileiba edasi. Tunni aja pärast maandusid nad Roomas ja poisi isa tuli neile lennujaama vastu. Isa oli poisi 20 aastat vanem koopia, meeldiv ja viisakas. Ta viis noored majja ja lahkus ise koos naisega, et sõita Prantsusmaale.
“Noh, mis sa arvad. Mina pole kunagi siin käinud, aga ma loodan, et sulle meeldib rohkem, kui minule.”
“Kas sa teed nalja?! Nii ilus on, kuidas ta nii palju raha saab?”
“Tal on kasiinokett. Raha tuleb ja raha läheb. Ma ise ka täpselt ei tea, läksid emaga 10 aastat tagasi lahku juba, sellest ajast ta lihtsalt saadab raha ja helistab nädalas paar korda.”
Tüdruk tuli poisi juurde ja kallistas teda kõvasti.
“Kõik on hea, usalda mind. Tule lähme.”
Tüdruk võttis poisil käest ja vedast teda aia poole. Enne, kui poiss arugi sai oli tüdruk ta endaga basseini kukutanud. Neiu naeris ja kilkas, poiss ajas tüdrukut taga. Korraga saabus vaikus ja nad vaatasid üksteisele otsa. Kuidagi hüpnotiseeritult hakkasid nad suudlema ja poiss vedas tüdruku basseinist välja.
Tüdruku vend tuli järgmine päev külla. Alguses vaatas ta poisile imelikult otsa, kuid seejärel ta kallistas tedagi ja ütles, et sõber on suureks kasvanud. Tüdruk oli ametis oma kingituse avamisega, nagu väike laps mõtles poiss. Kuis tüdrukus oli kõike, nii väikest last kui suurlinna daami.
Poiss ja vend jäid elutuppa õlletama ja tüdruk läks hetkeks kööki.
“Kas sa oled puhas?”
“Olen küll, aga sina?”
“Sellest päevast peale, kui D haiglasse sattus.”
“Ma tean.”
“Kui sa talle haiget peaks tegema, siis ma murran su kaela. Sa tead, et ma olen selleks võimeline.”
“Ma polegi sinu käest küsinud. Kuidas K suri, ma ei usu, et sa ta tapsid.”
“Sa küsisid mitmeid kordi.”
“Aga vasta nüüd.”
“J keeras ta kaela kahekorra.”
Poiss tõmbas hinge ja vaatas oma varbaid.
“Sa tead, et ta on halb inimene. Aga ta on muutunud. See oli õnnetus, aga tema ise on samuti üks suur õnnetus.”
“On. J ja D suhtuvad minusse normaalselt, temasse ka. See viimane norkolaadung kaks pool aastat tagasi oli viimane kord, kui ma ühtegi ainet nägin.”
“Ma tean.”
“Ma tahan temaga abielluda. Kas tema tahab, sellest ei tea vast keegi.”
Tüdruku vend vaatas poisile otsa.
“Sa oled suureks kasvanud. Vägagi. Aga palu teda. Hoia ja armasta, mitte kunagi ära tee haiget.”
Poiss vaatas sõbrale otsa ja noogutas pead.
Tüdruk oli samal ajal koridoris, ega saanud millestki aru. Ta hakkas peas omavahel sõnu sobitama, kuid miski ei tundunud loogiline.
“Mida kuradit?”
“Kõik peab minema hästi. Lihtsalt peab. Tema on hea ja hooliv. Mina hoian pahandusestest eemale. Laps. Ma saan isaks. See on nagu unenägu, keegi peaks mind üles äratama.”
“Kuule poiss, hoia oma mõtted tööl, sa teed asja valesti,” ülemuse karm hääl pani poisi võpatama. Ülemus võis küll ta mõttelennu peatada, kuid poiss mõtles tüdruku peale edasi.
Tüdruk istus koolipingis. Täna oli ta käinud direktrissi ja õppealajuhataja jutul. Nemad olid tüdruku olukorda entusiasmiga suhtunud ja öelnud, et kooliga probleeme ei tule. Kehalisse kasvatusse ta muidugi minna ei tohi, kuid esseed ja kirjandid peaksid “arvestatud” kokku andma. Klassijuhatajale ja sõbrannadele oli ta ka rääkinud, nemad olid õnnelikud olnud. Kõik olid õnnelikud ja ei heitnud talle midagi ette. Siiski tegi tüdrukule muret eilne telefonikõne vanema vennaga.
“Sa oled misasi?!”
“Rase olen” tüdruk vaikselt.
“Keegi vägistas või? Ausõna, ma löön selle litapoja maha, omaenda kätega.”
“Keegi ei vägistanud mind! Rahune maha!”
“Kuidas ma saan rahuneda? Ahh? Minu 17 aastane korralik õde on rase. Ma olen mures, vihane raevus. Vot seda saan ma olla.”
“See on tema laps. Tema armastab mind ja mina teda. Mind absoluutselt ei huvita, mis sina oled või mõtled. Ma pole enam väike tüdruk, see on minu laps. MEIE laps. Ta on oodatud ja ma ei kahetse mitte kunagi.”
“Sa ei tea, mida sa teed. Kuidas sa saad rahulik olla. Sa ju viskad oma elu ära. Pole veel gümnaasiumgi läbi, kuidas sa ülikooli kavatsed minna?”
“Küll paari aasta pärast lähen, enne tuleb lapsega vähemalt aasta kodus olla.”
“Sa oled idioot.”
“Sina oled küünik.”
Klõps. Vend pani telefonitoru ära. Tüdruk vangutas kurvalt pead ja mõtles, kuidas sündmused selleni olid viinud. Vanasti olid nad kolmekesti läbi saanud. Isegi hästi läbi saanud. Umbes kaks aastat tagasi olid vend ja poiss tülli läinud, mitte tülli, aga midagi juhtus. Vend ei suhtlenud enam poisi ega ka perega. Õega hoidis veel ühendust ja saatis postkaarte ja kingitusi. Vanematega suhtles minimaalselt. Aga vennal pidi hästi minema, hea töö, hea naine ja hea maine. Vanemad ütlesid tüdrukule alati, et vennal on mõistus peas ja ta teab, mida teeb.
“Ta ei saa nii öelda, ta ei tunne mind ega teda. Ta ei saa last hukka mõista. Lihtsalt ei saa!”
6000km kaugusel hoidis vend peast kahe käega kinni. Mõtted piinasid ta aju, ega lasknud magada.
“Minu väike õde. Ta on suureks kasvanud.”
“Kallis, kas sa magama ka tuled?” küsis tema naine.
“Jaah, kohe varsti, ma lõpetan siin ühe asja ära.”
Naine lahkus mehe kabinetist ja läks magamistuppa.
Mees mõtles edasi. “Poiss tõesti hoolib temast, seda märkasid kõik juba 3 aastat tagasi, võib-olla juba esmakohtumisel. Kurat! See pole minu asi. Aga poissi võid iga kell J või D kutsuma tulla ja ta võib surma saada, mis siis, et tema on hea. Ta sai sisse, aga välja enam kunagi ta ei saa.”
Mees mõtles oma noorusaastate peale, kuid mure õe pärast valdas teda kohutavalt. Vaikselt kõndides suundus ta magamistuppa, läks voodisse ja võttis naise kaissu.
Naine: “Ära õe pärast muretse, temaga on kõik korras.”
“Ma loodan, et on.”
Vaikus
Järgmisel hommikul ärkas tüdruk kohutava peavaluga, jooksuga jooksis ta vannituppa oksendama. Poiss oli koguaeg tema taga, ega lasknud teda hetkekski silmist.
Vaikselt võttis ta tüdruku sülle ja viis ta tagasi magamistuppa.
“Hea, et täna laupäev on, sa saad vähemalt rahulikult edasi magada.”
“Rahulikult? Ma lõhken kohe. See küll rahulik pole!”
Poiss naeris.
“See on umbes kuu aega veel.”
Ta tõmbas käega üle tüdruku kõhu ja suudles naba. Neiu kõht oli natukene paisunud, kuid lapse sünnini oli veel alla kuue kuu aega. Kahe nädala pärast pidi algama suvevaheaeg ja poisil pidi algama puhkus.
“Kuule, ma mõtlesin, et lähme puhkama kuhugi.”
“Ma olen väga rase.”
Poiss naeris, ta oli viimased 3 kuud naernud südamest. Tüdruk oli teda päevast päeva naerma ajanud ja tema eest hoolitsenud. Nagu perekond, arvas poiss.
“No mis siis, sa oled kobe veel ju, läheme minu isa juurde Rooma. Mis sa arvad? Isa lubas sõidu kinni maksta ja majas ka elada. Ta ise pidi koos naisega kuhugi Prantsusmaale minema nädalakeseks.”
“Ma ei tea, kas sa oled kindel, et asi nii lihtne on?”
“Muidugi olen, kui poleks, siis poleks sulle isegi lootnust andnud.
“No heaküll, ma pean ainult oma vanematele rääkima.”
“Väga hea, ma helistan isale, et me tuleme järgmise nädala lõpus.”
Õde helistas vennale.
“Me tuleme järgmise nädala reedel Rooma. Kas sa meie juurde ei tahaks tulla?”
“Rooma?”
“Jah, nagu puhkusele või midagi sellist.”
“Ma tahaks sind näha küll. Sul on minu telefoninumber, saada mulle järgmise nädala jooksul oma aadress, ma käin läbi.”
“Väga hea, ma pole sind nii kaua näinud.”
“Mina sind ka Põnks.”
“Heaküll, ta tuli, ma lähen nüüd. Tsau.”
“Tsau, tsau.”
“Ma helistasin vennale, ta käib meie juurest läbi, aga ma pean talle vähemalt aadressi saatma, eks.”
“Muidugi, ma polegi su venda oma kaks aastat näinud.”
“Mina ka mitte.”
Poiss pööras pilgu kõrvale ja mõtles mineviku peale. Tüdruk vaatas telekast mingit filmi, ega seganud poisi mõtteid.
“Tookord olin mina kõigest 19, tegelikult mis kõigest, aga siiski, kaks aastat muudavad inimest palju. Tema oli metsik, nagu ka mina. Narkots, alko ja tüdrukud. Jubedus. Kui J esimest korda narkomüügiga vahele jäi, siis me kõik naersime. Aga kui ta polistsei kinni maksis, siis olime hämmastunud. Oeh, ma tahan teda näha. Tema õde on minuga ja jääb minuga.”
Poiss suudles tüdrukut pealaele ja võttis ta diivani peal kaissu.
Nädal möödus kiiresti ja noored istusid juba lennukis.
“Oh issand, ma olen hull. Alles ma vingusin hommikuste iivelduste pärast, nüüd istun lennukis, mis lendab 3000km kõrgusel.”
“Aga musi, sa pead ju väga hästi vastu.”
Tüdrul virutas poisile padjaga ja sõi oma võileiba edasi. Tunni aja pärast maandusid nad Roomas ja poisi isa tuli neile lennujaama vastu. Isa oli poisi 20 aastat vanem koopia, meeldiv ja viisakas. Ta viis noored majja ja lahkus ise koos naisega, et sõita Prantsusmaale.
“Noh, mis sa arvad. Mina pole kunagi siin käinud, aga ma loodan, et sulle meeldib rohkem, kui minule.”
“Kas sa teed nalja?! Nii ilus on, kuidas ta nii palju raha saab?”
“Tal on kasiinokett. Raha tuleb ja raha läheb. Ma ise ka täpselt ei tea, läksid emaga 10 aastat tagasi lahku juba, sellest ajast ta lihtsalt saadab raha ja helistab nädalas paar korda.”
Tüdruk tuli poisi juurde ja kallistas teda kõvasti.
“Kõik on hea, usalda mind. Tule lähme.”
Tüdruk võttis poisil käest ja vedast teda aia poole. Enne, kui poiss arugi sai oli tüdruk ta endaga basseini kukutanud. Neiu naeris ja kilkas, poiss ajas tüdrukut taga. Korraga saabus vaikus ja nad vaatasid üksteisele otsa. Kuidagi hüpnotiseeritult hakkasid nad suudlema ja poiss vedas tüdruku basseinist välja.
Tüdruku vend tuli järgmine päev külla. Alguses vaatas ta poisile imelikult otsa, kuid seejärel ta kallistas tedagi ja ütles, et sõber on suureks kasvanud. Tüdruk oli ametis oma kingituse avamisega, nagu väike laps mõtles poiss. Kuis tüdrukus oli kõike, nii väikest last kui suurlinna daami.
Poiss ja vend jäid elutuppa õlletama ja tüdruk läks hetkeks kööki.
“Kas sa oled puhas?”
“Olen küll, aga sina?”
“Sellest päevast peale, kui D haiglasse sattus.”
“Ma tean.”
“Kui sa talle haiget peaks tegema, siis ma murran su kaela. Sa tead, et ma olen selleks võimeline.”
“Ma polegi sinu käest küsinud. Kuidas K suri, ma ei usu, et sa ta tapsid.”
“Sa küsisid mitmeid kordi.”
“Aga vasta nüüd.”
“J keeras ta kaela kahekorra.”
Poiss tõmbas hinge ja vaatas oma varbaid.
“Sa tead, et ta on halb inimene. Aga ta on muutunud. See oli õnnetus, aga tema ise on samuti üks suur õnnetus.”
“On. J ja D suhtuvad minusse normaalselt, temasse ka. See viimane norkolaadung kaks pool aastat tagasi oli viimane kord, kui ma ühtegi ainet nägin.”
“Ma tean.”
“Ma tahan temaga abielluda. Kas tema tahab, sellest ei tea vast keegi.”
Tüdruku vend vaatas poisile otsa.
“Sa oled suureks kasvanud. Vägagi. Aga palu teda. Hoia ja armasta, mitte kunagi ära tee haiget.”
Poiss vaatas sõbrale otsa ja noogutas pead.
Tüdruk oli samal ajal koridoris, ega saanud millestki aru. Ta hakkas peas omavahel sõnu sobitama, kuid miski ei tundunud loogiline.
“Mida kuradit?”
pühapäev, detsember 10, 2006
We and fear
Elasid kord kolm noort: kaks tüdrukut ja poiss. Need kolm noort läksid laupäeva hommikul 8.20 bussi peale. Sõideti Tartusse.Jõulud on tulekul ja tüdrukutel oli vaja jõulukinke osta. Poiss läks lihtsalt selleks kaasa, et enda tüdrukuga olla. Kõigepealt mindi Kaubamajja, siis Seppälässe, Hilpharakasse, Madonna, Zeppelin,ja jälle Kaubamaja. Istuti maha ja oodati Renzot. Tarvo läks vahepeal toidupoodi, et Merxile Pisang jõuludeks (=D) osta. Renzo tuli. Käisime pannukaid söömas. Tema tegi välja:P ja pani pool mu jäätist korraga suhu. See võis küüüüüllllm olla. Läksime Jälle Kaubamajja. Mina ostsin endale kampsuni, mille peale Merx pead raputas ja renzo noogutas ja ütles et sobib. Nüüd on vähemalt keegi keda süüdistada kui ei sobi:D Siis läksime jälle Zeppelini et merx saaks mütsi mis talle sobis. Sobivat suurust polnud ja renzo ütles et see müts ei sobi mMerxule. Nii jäi see ostmata. Istusime tükk aega ping peal. Merx sai enda kunstiannet demonstreerida, joonistades Renzole käe peale päikese, lille, piissi ja anarhia märgi ja loomulikult KINK! kuhu mina lisasin ette 2x ja merx veel Mus, Mus, Mus! See tähendab, et Renzo kallis, mis me jõuludeks saame =P Ahjaa, kusjuures need joonistused olid tehtud silmapliiatsiga. Kui pliiats nüri oli ja teritajat polnud, tahet mind poodi saata. Kui ma julgesin keelduda, taheti mind lausa süles poodi viia, aga sinna ma ei jõudnud :D. Siis helistasin Kallile ja kutsusin ta meie juurde. Tegelikult hakkasime talle vastu ka kõndima ja ni juhtuski et ma pidin talle teisele poole teed helistama. Vahepeal oli Merxil tulnud geniaalne idee, et võiks Renzo juuksed mustaks värvida. Mina pooldasin seda mõtet kahe käega. Renzo küsis mult oma 5-6 korda kas Merx mõtleb seda tõsiselt ja mina kinnitasin talle veelgi rohkem kordi et jah, mõtleb küll ja see on hea mõte. Mõeldud tehtud. Kaubamajas käidud, värv ja pintsel ostetud, suundusime ohvri poole.
Vaatasime filmi. Naerda sai kõvasti. Kui film läbi ja Renzo enda jänesest ka lahti sai, lukutasid Merx ja Renzo end vannituppa. Kui mul paarikümne minuti pärast sisse õnnestus pääseda, oli ohvri pea värvi all ja ta istus vannitoa põrandal maas, hetk hiljem juba lamas. Edasi ma ei tea mis sai, sest ma jätsin nad sinna. Ma loodan, et Merxu masseerimine oli hea. Kui Renzo oli duši all ka ära käinud, oli üks emo maailmas rohkem ja öelge mida tahate aga PALJU KENAM ON JA SOBIB KA !!! Ja sina Renzo, ära tee selliseid halbu nalju, et sa lõikasid juuksed ära. Seda sa juba ei tee! Nojah, igatahes läks meil nii kaua aega, et 7 bussi peale me ei jõudnud ja tuli minna 21.30 bussiga. Vahepealsest masendushoost ei tasu rääkida. See sudeti minema peletada. Õhtu jätkus palju lõbusamalt. Ma jõudsin ära käia nii lae all kui ka põrandal. õigemini pool aega ma olingi põrandal, kas siis selle pärast et keegi oli mu diivani pealt alla tõmmanud või sellepärast, et pärast pea alaspidi rippumist lamasin ma põrandal. Ma sain aru, et lause mis on ka blogi nimeks, on täiesti õige. Jamh, varsti oli kell üheksa ja me hakkasime bussi peale minema: kõndides, siis kiirkõnniga, siis joostes ja kõndides ja lõpuks kiiresti joostes:D Nii kiiresti polnud me vist tükk aega jooksnud. Lõpuks hingeldades jõudsime me siiski õigeks ajaks bussi peale. Ja siis see buss. Ja juht. Ja see armas tee. Bussijuht leidid küll kõik augud üles ja see buss logises ja krigises ka nii et magada oli suht võimatu. Natuke ikkagi sain. Päris hea uni tuli just peale Põlvat ja enne kohale jõudmist äratati mind nii armsalt:)Kalli!
Hüppasime Favorast ka läbi, sest merx tahtis endale helkurit osta. Almar oli ka seal. Ma isegi rääkisin temaga. Jube mida kõike väsimus tegema paneb. Hakkasime siis kodu poole kõndima. Üks asi on kindel: lolliks ja kohukeseks ma ennast mõne inimese kuuldes enam ei nimeta. Muidu pärast jälle kellelgi käsi ära põrutatud.
Kõik jõudsid ilusti koju ja kui mõni psühh neid ära pole tapnud, elavad nad õnnelikult siiamaani.
(kontrollisin just, elavad küll)
Kallid nagu ikka Musile,Renzole, Õele, Vennale, Issile ja Emmele, Vanaonul, Heixile ja Persikutele Tallinnas. Wollile, hallile kassile, Mõmmile ja Mäxile pai.
=D
PS Tänks õpetuste eest Issi!
Vaatasime filmi. Naerda sai kõvasti. Kui film läbi ja Renzo enda jänesest ka lahti sai, lukutasid Merx ja Renzo end vannituppa. Kui mul paarikümne minuti pärast sisse õnnestus pääseda, oli ohvri pea värvi all ja ta istus vannitoa põrandal maas, hetk hiljem juba lamas. Edasi ma ei tea mis sai, sest ma jätsin nad sinna. Ma loodan, et Merxu masseerimine oli hea. Kui Renzo oli duši all ka ära käinud, oli üks emo maailmas rohkem ja öelge mida tahate aga PALJU KENAM ON JA SOBIB KA !!! Ja sina Renzo, ära tee selliseid halbu nalju, et sa lõikasid juuksed ära. Seda sa juba ei tee! Nojah, igatahes läks meil nii kaua aega, et 7 bussi peale me ei jõudnud ja tuli minna 21.30 bussiga. Vahepealsest masendushoost ei tasu rääkida. See sudeti minema peletada. Õhtu jätkus palju lõbusamalt. Ma jõudsin ära käia nii lae all kui ka põrandal. õigemini pool aega ma olingi põrandal, kas siis selle pärast et keegi oli mu diivani pealt alla tõmmanud või sellepärast, et pärast pea alaspidi rippumist lamasin ma põrandal. Ma sain aru, et lause mis on ka blogi nimeks, on täiesti õige. Jamh, varsti oli kell üheksa ja me hakkasime bussi peale minema: kõndides, siis kiirkõnniga, siis joostes ja kõndides ja lõpuks kiiresti joostes:D Nii kiiresti polnud me vist tükk aega jooksnud. Lõpuks hingeldades jõudsime me siiski õigeks ajaks bussi peale. Ja siis see buss. Ja juht. Ja see armas tee. Bussijuht leidid küll kõik augud üles ja see buss logises ja krigises ka nii et magada oli suht võimatu. Natuke ikkagi sain. Päris hea uni tuli just peale Põlvat ja enne kohale jõudmist äratati mind nii armsalt:)Kalli!
Hüppasime Favorast ka läbi, sest merx tahtis endale helkurit osta. Almar oli ka seal. Ma isegi rääkisin temaga. Jube mida kõike väsimus tegema paneb. Hakkasime siis kodu poole kõndima. Üks asi on kindel: lolliks ja kohukeseks ma ennast mõne inimese kuuldes enam ei nimeta. Muidu pärast jälle kellelgi käsi ära põrutatud.
Kõik jõudsid ilusti koju ja kui mõni psühh neid ära pole tapnud, elavad nad õnnelikult siiamaani.
(kontrollisin just, elavad küll)
Kallid nagu ikka Musile,Renzole, Õele, Vennale, Issile ja Emmele, Vanaonul, Heixile ja Persikutele Tallinnas. Wollile, hallile kassile, Mõmmile ja Mäxile pai.
=D
PS Tänks õpetuste eest Issi!
Kaasemo
Millal ma viimati kirjutasin?
Ammuammu.
Aga ega vahepeal polegi midagi juhtunud, keegi pole millestki ilma jäänud. Muide, kui paljud seda meie bloggi kräppi loevad üldse? Loetlege ennast kommentaaride sektsioonis üles palun:D
Ehk siis, töövarjupäevast. Selle aasta üleriigiline töövarjupäev oli 23. novembril(millineiluskenaametlikjutt). Merxu käis rahandusministri varjuks. Hommikul 2,20 üles, 3,45 bussi peale ja päev võis alata. Tegelikult oli vahva, sain pressikonverentsil käia ja üleüldist poliitilist jama kuulata. Kohutav peavalu tuli sellest. Keda kotib mingitele sakslastele raha tagasimaksmine, kui toimub globaalne soojenemine, mingi riik vajub järjest kerkiva mere alla ja soojalained tapavad ühes öös 3000 inimest. Võtme mõistus pähe. Raha ei tähenda elu. Raha ei tee õnnelikuks. Kui me vaatame pidevalt oma panaarve seisu, siis oleme fanaatikud. Aga Anu ütles, et tema armastab raha. Rääkides Anust, tema oli kantsleri vari, väga huvitav pidi olema tal. Konverents oli ka ära. Mulle need ametlikud esinemised ikka ei meeldi. Aga äge oli kuulata. Näiteks Mann-kann tõi ema töö juurest meeste ühekordseid stringe ja rääkis, et meestel on väga lai fantaasia nende jalgapanekul. Märt rääkis tehniku tööpäevas, ja väga huvitavalt kusjuures. Mina sain temalt teada, et olen igapäevase rutiini vang;)
Aga muideks. Tattoo on ka. Ornament. Kui korralikult ära paraneb, siis saab äkki pildi ka. See tätoveerija oli asja kõige parem asi. Eyecandy. Selline, emo, niiiiiiihea. Aga valus polnud, õinoh, mina ei karju iga valu pärast. Siis oli aia, kui ta värvima hakkas, aga kvaliteetne töö, poiss on andekas;)
Emme oli ka eestis, ta tahab ka tattood nüüd. Lõhna tõi ka, ja soksi.
Firmaga on minu meelest gööga. Mõnda inimest üldse ei huvita, ja mind hakkab asi järjest vähem huvitama.
Autosõidud on küll lahedad, mulle täitsa meeldivad. Eriti T ja R. Nad on vahvad. Kuigi Tuuli pani üleeile natukene pange:D
Reedel käisime issi ja Tarvoga rokilegende vaatamas. Äge oli. Ma olen nende laulude keskel üles kavanud. Järgmisel päeval tartusse, jõulukinke ostma. Aasta paar oli ka. Tattoosse nad minuga kaasa ei tahtnud tulla, ega mind üksi ka ei lasknud, vastikud. Muide, jõulud on ägedad, kui oleks lund ja natuke külmust. Kinke ka palju ei saanud, Krissile ja Tuulile. Ja siis Renzoga kokku, ta maksab meie söögi eest igakord, seekord käisime pannikaid söömas. Pärast võtsime peale Isase ja läksime temapoole, eelnevalt joonistasin ma silmapliiatsiga Renzo käed päikseid ja piisse täis ja tegin talle emosoengut ja veensin teda juuste mustaksärvimises. Värvi eest maksis Merxu. Lõpptulemus oli hea, aga ta jonnis. Nii ilus oli. Filmiidot vaatasime ka, American Pie 5 oli see vist. Vahva.
Ja ma ei viitsi. Eriti, kui mõnele inimesele meeldib siin minu ja õe kohta kräppi levitada. Peksa.
Siin tekstis on liiga palju kasutatud sõna kräpp. Mis mul viga on?
Muide, emo pole halb. Emo on emotsionaalne. Emomuusika on kuulatav. Riietusstiil on igaühe enda asi. Mis mina olen?
Kõike.
Mina teid ka,
Merilin.
esmaspäev, november 20, 2006
Kool on piin!
Aga tead Tamme, ma naeran praegu meie bloggi parooli. Milline geenius selle peale tuli?
Igatähes, mis viimael ajal juhtunud on? Suurt midagi. Me elame koolitähe all.
Tegelikult on masendav väljas, praegu peaks katma maapinda paks valge lumi, kuid sajab hoopiski vihma. Merxu pole umbes 3 nädalat mitte midagi teinud ka, st, peale õppimise ja kodus tühja panemise. Teine punkt, miks masendunud olla.
Aga õe ja Isase T üle peaks õnnelik olema. Lollakatel läks aega, aga pihta nad said, emb - kumb varem. Millalgi kolm või isegi neli nädalat tagasi käisid nad kolmekesti minu pool: Tamme, Isane T ja Venna. Peaks mainima, et ülikool on nendel vist võhma suhteliselt välja võtnud. Isasel oli küll piisavalt tegevust, kuid Tom jäi nii paarilgi korral istumiskoti peale lösutades ja Jääaeg 2-te vaadates magama. Kuid polnud hullu midagi, hiljem sain ma venna küüsi lakkida. Nimelt soovisin ma terve päev midagi mustaks võõbata, ja Tom jäi mulle ette. Kõigepealt ma küsisin luba tema ripsmeid värvida, ta keeldus kategooriliselt. Ma ei mäleta küll kuidas, kuid mul õnnestus tema kahe väikseima sõrme küüned mustaks värvida, siis ma vaatsin, et kuidagi imelik ja värvisin pöidlad ka. Umbes sel ajal sai ka Isane aru, et Tomil ei tasu mulle vastu punnida ja toetas ideed, et ma kõik tema küüned ära värviks. Mõeldud - tehtud. Lisaks sai ta küünte peale veel kaunistusi ka. Peale kolmetunnist siinviibimist lasid nad jalga ja lasid minul sauna minna.
Üks väike tähtis punkt, mille pean ära mainima. Ülikool on parem, lõbusam, vabam ja mölleriterikkam. Nimelt, ma kuulen nädalast nädalasse igasugustest mölludest ja nn ühisjoomingutest. Mehed!
Järgmisel nädalal külastas aasta paar mind jälle, seekord tuues põhjuseks, et nemad tahavad minu piipu kasutada. Eks nad tulidki, aga siiski. Ma juhiks tähelepanu sellele, et kui inimesed ei suuda üksteisest ka tunnikese käsi eemal hoida, siis parem äkki mitte kedagi häirida. Ma ütlesin, et võtke tuba, kuid ei mõelnud, et minu tuba ja mina seal sees. Siiski said nad piibutada ja ka arvutist filme vahtida, Isane vaatas ka vanu pilte ja meie lõpualbumit.
Umbes sellel ajal, kui tuvikesed lahkusid jõudis mulle kohale, et järgmine kord, kui ma venda näen, pole ma teda näinud tervelt kuu aega.
Esmaspäeval oli luuletuse esitamine. Pühapäeva õhtul umbes kell 23.00 alustasin Lydia Koidula luuletuse õppimist, kuid ega see eriti edenenud. Nagu tark tüdruk alati küsisin esmaspäeval esimeses tunnis oma üliagaralt ja abivalmilt reformioravalt tema Koidula luulekogu ja valisin uue luuletuse. Ma olin geniaalne. Mul oli aega 4 tundi, et uus 16- realine luuletus pähe tampida. Aga hakkama ma sain, siiski, kusagil teise salmi algul sai närv mõistusest võitu ja mul läks sassi. Klassi ees. Aga elame üle, pealegi, ühe käe sõrmedel võib meie klassi viied üles lugeda.
Tegelikult suutsin ma mingil ajal saksa keelest isegi kahe saada, ja see töö sai samal nädalal järele vastatud. Mõningad matemaatika tunnid said üle vürtsitatud ja Laane rebis keemias nagu alati. Ahjaa, laboratoorse töö ajal tegime jälle kokteili. Jumal tänatud, et meil piirituslampi polnud, siis oleks sellest kokteilist üks suur kokteilipauk saanud. Praegusel hetkel mõtlen, et kurat, mis mu ajuga juhtunud on. Mul on kalamälu. Nimelt lehitsen oma päevikut ja üritan meelde tuletata, mis sündmus mingil päeval juhtus. Aga eriti midagi ägedat meelde ei tulegi.
Eelmise nädala kolma- või neljapäeval oli meil filosoofiaõhtu. Teemaks olid stringid. Tsiteerin: "Käige ise 12 tundi jutti mingi asi kahe kanni vahele surutud!"
Tsiteerin2: "Käi ise päev aega ringi midagi kahe jala vahel tilbendamas!"
Võik mainida, et sel nädalal oli meil veel palju filosoofiaõhtuid, kuid stringidest rohkem ei räägiks. Kuigi jõudsin järeldusele, et Isane on lateksist huvitunud.
Reedel tuli venna ka koju. Kell 22.06 helistas ja kutsus välja, kuna Merxu oli tuduriietuses pidi kiiresti tegutsema. Otsustasin selga ajada uue jaki ja paningi minekut. Kõndides oma tänavast välja suure tee peale astusin kaks sammu ja üks tore mendi buss peatas mu kinni: "Neiu, kus teie helkur on?" Seesama kena politseinikumehike toppis 10a eelmise asta oktoobris kuuti. Üritasin kullakesele heatujuliselt seletada, et ma just astusin kodust välja ja helkur on teise jope taskus. Tundus, et ta ei uskunud mind ja kutsusin ta külla, et järgi vaadata, kuid kahetsusega pean tõdema, et ta oli selle idee vastu. Tegin kutsusilmi ja ment pani jooksu. Kõndisin tuvikeste juurde ja kõndisime vennale vastu.
Sama päeva lõuna ajal sain ka koolist varem ära, matemaatika tundus liiga mõttetu. Mõtlesin, et ilus ilm ja läksin jalgsi koju. Maksimarketi juures nägin minu üllatuseks, et tuvikesed on pool teed minust eepool ja munevad, mis jube. Umbes viie minutiga kõndisin nendele järele ja mõnel hetkel isegi mõtlen, et teen õele krampe ja hüppan talle selga. Kahjuks jõudsis Isane ennem taha vaadata ja minu üllatus oli rikutud. Mul oli kiire ja nemad munesid, siis kõndisin nendest kiirel sammul mööda, nad küll karjusid mulle midagi, kuid Metallica karjus mu kõrvus liiga kõvati.
Samal õhtul peatasid politseinikumehikesed meid ka teist korda. Nimelt istusime neljakesi Soo bussipeatuses ja nad tulid uurima, kuidas meil läheb. Hetk pärast lahkumist mõtlesid poisid küll, et nad oleksid võinud mingi jooksumanöövri teha, kuid mis läinud see läinud.
Laupäev oli issi sünnipäev, jälle!
Minul ja teistel naiskodanikel oli suurepärane võimalus tühjendada Banana(lugege Pisangi) pudelit koos apelsinimahlaga. Pubekas on kuradi hea olla!
Umbes tuhat koogitükki hiljem jõudsin selgusele, et peaks dieeti pidama. Järgmise koogitüki ajal tuli see mõte mulle taaskord pähe, kuid kust tulnud, sinna läinud.
Teoreetiliselt pidin ma pühapäeva hommikul hakkama vene keele juttu õppima. Samuti oli esmaspäevaks planeeritud ka "Isa Goriot'" töö. Kella kahe ajaltõdesin, et hiljemalt 14.30 peaksin õppima hakkama. Kahetsusega pean tõdema, et ma pole eriliselt püsiv inimene ja kell 20.30 tõdesin hämmastusega, kui kiiresti on aeg möödunud ja õppimisest ei tulnud essugi välja. Samal ajal algas ka Tähed Tantsudega. MIKK SAAR FOREVER! Nii hästi tantsivad kurat! Ma viskasin kuus pikka aastat profitantsu aia taha. Kuradi idioot.
Pärast tantse mõtlesin taas, et peaks õppima hakkama. Pärast tamme tuduaja saabumist otsustasin ka mina vene keele õpiku lahti lükata. Ja umbes viis minutit pärast seda lüket sulgesin raamatu ja läksin magama. Kell oli 12.30
Täna oli painajalik päev, füüsikad tahtsid ära tappa. Ma olin ahastuses, sest vene keel on kohutav. Samuti polnud ma kohustusliku kirjanduse raamatutki lahti teinud, kokkuvõtet vist isegi lugesin millalgi. Vene keele sain tänu kahele füüsika tunnile enam-vähem selgeks. Kiitke mind, ma sain 4!!!
Raamatu töö vist nii hästi ei läinud, enamus tööst ma luuletasin, vahepeal mõtlesin ka Kontra jälgedes astuda ja luuletajaks hakata. Peab tunnistama, et mul tuleb see suhteliselt hästi välja.
Praegu tõden, et minu selg valutab kohutavalt. Homme on saksa töö ja ma olen kohutavalt väsinud.
Eile õhtul muutusin ma ka seniilseks. Kella 11 paiku vaatasin taaskord Gilmore Girlsi uut osa ja mõtlesin, et mul pole ühtegi kleiti. Küsisin Tamme käest, et kas öösärk kuulub kleidiliste alla, tema väitis, et ööliste alla. Tom ütles, et ma Wikipeediast vaataks. Jõudsime otsusele, et mul oleks siiski kleiti vaja. Tont teab milleks.
Igaähes, "Tänapäeva noorus" saab varsti valmis. Jakobson - siit ma tulen!
Alati teie,
alati olemas,
alati vihatud ja armastatud,
tüütu ja idiootlik,
Merxu
Mina teid ka!
Igatähes, mis viimael ajal juhtunud on? Suurt midagi. Me elame koolitähe all.
Tegelikult on masendav väljas, praegu peaks katma maapinda paks valge lumi, kuid sajab hoopiski vihma. Merxu pole umbes 3 nädalat mitte midagi teinud ka, st, peale õppimise ja kodus tühja panemise. Teine punkt, miks masendunud olla.
Aga õe ja Isase T üle peaks õnnelik olema. Lollakatel läks aega, aga pihta nad said, emb - kumb varem. Millalgi kolm või isegi neli nädalat tagasi käisid nad kolmekesti minu pool: Tamme, Isane T ja Venna. Peaks mainima, et ülikool on nendel vist võhma suhteliselt välja võtnud. Isasel oli küll piisavalt tegevust, kuid Tom jäi nii paarilgi korral istumiskoti peale lösutades ja Jääaeg 2-te vaadates magama. Kuid polnud hullu midagi, hiljem sain ma venna küüsi lakkida. Nimelt soovisin ma terve päev midagi mustaks võõbata, ja Tom jäi mulle ette. Kõigepealt ma küsisin luba tema ripsmeid värvida, ta keeldus kategooriliselt. Ma ei mäleta küll kuidas, kuid mul õnnestus tema kahe väikseima sõrme küüned mustaks värvida, siis ma vaatsin, et kuidagi imelik ja värvisin pöidlad ka. Umbes sel ajal sai ka Isane aru, et Tomil ei tasu mulle vastu punnida ja toetas ideed, et ma kõik tema küüned ära värviks. Mõeldud - tehtud. Lisaks sai ta küünte peale veel kaunistusi ka. Peale kolmetunnist siinviibimist lasid nad jalga ja lasid minul sauna minna.
Üks väike tähtis punkt, mille pean ära mainima. Ülikool on parem, lõbusam, vabam ja mölleriterikkam. Nimelt, ma kuulen nädalast nädalasse igasugustest mölludest ja nn ühisjoomingutest. Mehed!
Järgmisel nädalal külastas aasta paar mind jälle, seekord tuues põhjuseks, et nemad tahavad minu piipu kasutada. Eks nad tulidki, aga siiski. Ma juhiks tähelepanu sellele, et kui inimesed ei suuda üksteisest ka tunnikese käsi eemal hoida, siis parem äkki mitte kedagi häirida. Ma ütlesin, et võtke tuba, kuid ei mõelnud, et minu tuba ja mina seal sees. Siiski said nad piibutada ja ka arvutist filme vahtida, Isane vaatas ka vanu pilte ja meie lõpualbumit.
Umbes sellel ajal, kui tuvikesed lahkusid jõudis mulle kohale, et järgmine kord, kui ma venda näen, pole ma teda näinud tervelt kuu aega.
Esmaspäeval oli luuletuse esitamine. Pühapäeva õhtul umbes kell 23.00 alustasin Lydia Koidula luuletuse õppimist, kuid ega see eriti edenenud. Nagu tark tüdruk alati küsisin esmaspäeval esimeses tunnis oma üliagaralt ja abivalmilt reformioravalt tema Koidula luulekogu ja valisin uue luuletuse. Ma olin geniaalne. Mul oli aega 4 tundi, et uus 16- realine luuletus pähe tampida. Aga hakkama ma sain, siiski, kusagil teise salmi algul sai närv mõistusest võitu ja mul läks sassi. Klassi ees. Aga elame üle, pealegi, ühe käe sõrmedel võib meie klassi viied üles lugeda.
Tegelikult suutsin ma mingil ajal saksa keelest isegi kahe saada, ja see töö sai samal nädalal järele vastatud. Mõningad matemaatika tunnid said üle vürtsitatud ja Laane rebis keemias nagu alati. Ahjaa, laboratoorse töö ajal tegime jälle kokteili. Jumal tänatud, et meil piirituslampi polnud, siis oleks sellest kokteilist üks suur kokteilipauk saanud. Praegusel hetkel mõtlen, et kurat, mis mu ajuga juhtunud on. Mul on kalamälu. Nimelt lehitsen oma päevikut ja üritan meelde tuletata, mis sündmus mingil päeval juhtus. Aga eriti midagi ägedat meelde ei tulegi.
Eelmise nädala kolma- või neljapäeval oli meil filosoofiaõhtu. Teemaks olid stringid. Tsiteerin: "Käige ise 12 tundi jutti mingi asi kahe kanni vahele surutud!"
Tsiteerin2: "Käi ise päev aega ringi midagi kahe jala vahel tilbendamas!"
Võik mainida, et sel nädalal oli meil veel palju filosoofiaõhtuid, kuid stringidest rohkem ei räägiks. Kuigi jõudsin järeldusele, et Isane on lateksist huvitunud.
Reedel tuli venna ka koju. Kell 22.06 helistas ja kutsus välja, kuna Merxu oli tuduriietuses pidi kiiresti tegutsema. Otsustasin selga ajada uue jaki ja paningi minekut. Kõndides oma tänavast välja suure tee peale astusin kaks sammu ja üks tore mendi buss peatas mu kinni: "Neiu, kus teie helkur on?" Seesama kena politseinikumehike toppis 10a eelmise asta oktoobris kuuti. Üritasin kullakesele heatujuliselt seletada, et ma just astusin kodust välja ja helkur on teise jope taskus. Tundus, et ta ei uskunud mind ja kutsusin ta külla, et järgi vaadata, kuid kahetsusega pean tõdema, et ta oli selle idee vastu. Tegin kutsusilmi ja ment pani jooksu. Kõndisin tuvikeste juurde ja kõndisime vennale vastu.
Sama päeva lõuna ajal sain ka koolist varem ära, matemaatika tundus liiga mõttetu. Mõtlesin, et ilus ilm ja läksin jalgsi koju. Maksimarketi juures nägin minu üllatuseks, et tuvikesed on pool teed minust eepool ja munevad, mis jube. Umbes viie minutiga kõndisin nendele järele ja mõnel hetkel isegi mõtlen, et teen õele krampe ja hüppan talle selga. Kahjuks jõudsis Isane ennem taha vaadata ja minu üllatus oli rikutud. Mul oli kiire ja nemad munesid, siis kõndisin nendest kiirel sammul mööda, nad küll karjusid mulle midagi, kuid Metallica karjus mu kõrvus liiga kõvati.
Samal õhtul peatasid politseinikumehikesed meid ka teist korda. Nimelt istusime neljakesi Soo bussipeatuses ja nad tulid uurima, kuidas meil läheb. Hetk pärast lahkumist mõtlesid poisid küll, et nad oleksid võinud mingi jooksumanöövri teha, kuid mis läinud see läinud.
Laupäev oli issi sünnipäev, jälle!
Minul ja teistel naiskodanikel oli suurepärane võimalus tühjendada Banana(lugege Pisangi) pudelit koos apelsinimahlaga. Pubekas on kuradi hea olla!
Umbes tuhat koogitükki hiljem jõudsin selgusele, et peaks dieeti pidama. Järgmise koogitüki ajal tuli see mõte mulle taaskord pähe, kuid kust tulnud, sinna läinud.
Teoreetiliselt pidin ma pühapäeva hommikul hakkama vene keele juttu õppima. Samuti oli esmaspäevaks planeeritud ka "Isa Goriot'" töö. Kella kahe ajaltõdesin, et hiljemalt 14.30 peaksin õppima hakkama. Kahetsusega pean tõdema, et ma pole eriliselt püsiv inimene ja kell 20.30 tõdesin hämmastusega, kui kiiresti on aeg möödunud ja õppimisest ei tulnud essugi välja. Samal ajal algas ka Tähed Tantsudega. MIKK SAAR FOREVER! Nii hästi tantsivad kurat! Ma viskasin kuus pikka aastat profitantsu aia taha. Kuradi idioot.
Pärast tantse mõtlesin taas, et peaks õppima hakkama. Pärast tamme tuduaja saabumist otsustasin ka mina vene keele õpiku lahti lükata. Ja umbes viis minutit pärast seda lüket sulgesin raamatu ja läksin magama. Kell oli 12.30
Täna oli painajalik päev, füüsikad tahtsid ära tappa. Ma olin ahastuses, sest vene keel on kohutav. Samuti polnud ma kohustusliku kirjanduse raamatutki lahti teinud, kokkuvõtet vist isegi lugesin millalgi. Vene keele sain tänu kahele füüsika tunnile enam-vähem selgeks. Kiitke mind, ma sain 4!!!
Raamatu töö vist nii hästi ei läinud, enamus tööst ma luuletasin, vahepeal mõtlesin ka Kontra jälgedes astuda ja luuletajaks hakata. Peab tunnistama, et mul tuleb see suhteliselt hästi välja.
Praegu tõden, et minu selg valutab kohutavalt. Homme on saksa töö ja ma olen kohutavalt väsinud.
Eile õhtul muutusin ma ka seniilseks. Kella 11 paiku vaatasin taaskord Gilmore Girlsi uut osa ja mõtlesin, et mul pole ühtegi kleiti. Küsisin Tamme käest, et kas öösärk kuulub kleidiliste alla, tema väitis, et ööliste alla. Tom ütles, et ma Wikipeediast vaataks. Jõudsime otsusele, et mul oleks siiski kleiti vaja. Tont teab milleks.
Igaähes, "Tänapäeva noorus" saab varsti valmis. Jakobson - siit ma tulen!
Alati teie,
alati olemas,
alati vihatud ja armastatud,
tüütu ja idiootlik,
Merxu
Mina teid ka!
kolmapäev, november 08, 2006
Sügisest talveks
Sel vaheajal nägime lund.
Kool on tegelikult vahva. Laane rebib iga päev. Tuuli paneb ä-le täppe.
Aga õppimine on hull. Virumäe on hulluks läinud. Niilits üleüldse karjub.
Ainuke halb asi on see, et porine on. Lumi oli nii hea.
Kahju
Kool on tegelikult vahva. Laane rebib iga päev. Tuuli paneb ä-le täppe.
Aga õppimine on hull. Virumäe on hulluks läinud. Niilits üleüldse karjub.
Ainuke halb asi on see, et porine on. Lumi oli nii hea.
Kahju
esmaspäev, november 06, 2006
Suvest sügiseni
Juba hommikul ärgates oli tüdrukul tunne, et päev tuleb teistsugune. Ta tõusis üles ja tõmbas selga kõrge kaelusega pluusi, lootes et see ei näi kahtlasena, arvestades väljas olevat sooja ilma. Juba nädal aega oli väljas palav olnud. Tüdruk oli viimased kaks päeva toas veetnud. Esmaspäeval koju jõudes oli kohe hommikul helistanud Riho ja öelnud, et on endiselt linnas ning sooviks tüdrukut näha. Tüdruk oli väga õnnelik olnud, kuid see kokkusaamine jäi kahjuks ära. Nüüd oli ta õnnetu. Järgmisel päeval tuli tüdrukule tema poiss külla ja nii möödus seegi päev toas. Poisiga oli nii hea koos olla ja tüdruk tundis end taas õnnelikuna.
Hommikusöök söödud, vahetas ta kiiruga riided, et linna minna. Oli vaja lilled osta ja raamatukogus käia. Kell kaks toimus 12. klassi lõpuaktus. Tüdruku kallim oli lõpetajate hulgas. Samuti poisi sõber, Taavi, kes tüdrukule juba mitu kuud oli meeldinud. Vahepeal arvas ta, et on Taavist üle saanud, kuid teda nähas mõistis tüdruk, et nii see pole. Ta märkas poissi eemal seismas ja läks tema suunas. Ta tahtis poissi lõpetamise puhul õnnitleda, lill üle anda ja kallistada. Tüdruk tundis, kuidas jalad all värisema hakkasid. Algul ei osanud ta seda muidugi millegagi seletada, või siis ei tahtnud. Pärast Taavi kallistamist soovis tüdruk ka Taavi kõrval seisvale Tiidele õnne ja suundus Liivot, Jaanekit ja Andrust otsima. Kohe märkaski ta paari meetri kaugusel Jaanekit ja tema kõrval Liivot. Liivo nägu lõi tüdrukut nähes särama ja tüdruk tundis kuidas jalad endiselt värisevad. Kõigepealt otsustas ta Jaanekit õnnitleda, seejärel Liivot kallistades ja põsele üht suudlust poetades andis ta üle lille ja poisile mõeldud kingituse. Oodanud ära kuna ka sõbranna on õnnitlemise lõpetanud, suundusid neiud enda viimast ohvrit, Andrust, otsima. Peale pikka otsimist õnnestus neil poiss ka leida. Sõbranna teatas, et peab veel kaks inimest üles otsima ja tüdruk mõtles sellel ajal, kas ta peaks jääma sinna või minema ära koju. Oleks võinud ju jääda, sest see kes lõpetas oli ju ikkagi tema poiss ja võib-olla oleks ta ka poisi emaga kohtunud, kuid samas oli tüdruku enda ema öelnud, et ehk minnakse õhtul veel Elvasse, ja hea kui tüdruk kauaks linna ei jääks. Ta otsustas lahkuda. Hiljem ta muidugi kahetses seda.
Koju jõudes hakkas ta taipama, et Elvasse sõit jääb ära. Sellest oli küll kahju. Ta logis end msni sisse ja nähes, et Taavi on juba kodus, otsustas ta natuke rääkida. Tegelikult polnudki tal millestki rääkida. Ta vajus mõttesse. “aga sina olid ylekõige” - see lause tõi tüdruku taas reaalsusesse, kuid pani taas mõtlema. Mida see võis tähendada? Ilmselt mitte midagi.Nagu alati. Aga see kõlas nii armsalt. Tavaliselt oli poiss rääkides ükskõikne. Sõbranna alustas vestlust, tundes huvi tüdruku pealkirja ja masenduse põhjuse vastu. Tüdruk rääkis Marile, kuidas asjad on ning ohkas siis kergendunult. Hea oli vahel kellegagi enda muredest rääkida ja vaadata mida teine soovitab teha. Mari julgustas teda, öeldes, et see polegi nii võimatu, et tüdruk Taavile meeldib. Poiss pidavat särama, kui tüdruk läheduses on. Samuti oli Taavi vahel mõne kena fraasi või sõna poetanud. Enamasti küll siis kui oli alkoholi tarbinud. Tüdruk ise muidugi ei uskunud, et võiks Taavile meeldida ja ta ütles seda ka sõbrannale. Ja siis soovitas Mari tüdrukul kirjutada jutt kõigest mida tüdruk tunneb ja mida tahaks öelda, kuid ei julge. Tüdrukule hakkas see mõte meeldima. Samas hakkas ta mõtlema, et ei tahaks Liivole enam haiget teha ja ei tahaks riskida ka sellega, et Taaviga ei saa enam suhelda. Sellest hoolimata hakkas ta kirjutama. Ta kirjutas enda poisist, Taavist, enda heast sõbrast, jne...Ta teadis, et sellest ei tule midagi head, kuid jätkas. Talle meenusid ilusad asjad ja hetked. “ Ühte asja ära unusta mis ma sulle kunagi ütlesin...et sinust hoolin ma alati...vahepealsed asjad ei loe üldse...” seda lauset kandis tüdruk enda mõtetes kaasas. Ta tahtis seda uskuda ja uskuski seda. Vahepeal ta siiski kahtles selles. Nagu nüüdki. Riho ja Mari käisid. Tüdruk ei teadnud miks, aga see tegi natuke haiget. Ta kartis, et võib poisi ja tema sõpruse kaotada. Poiss oli talle liiga kallis, et teda kaotada.
Elu on ebaõiglane.
Elu annab tihti teise võimaluse, mida ei oska keegi oodata. Kui see juhtub, tuleb see ära kasutada ja mitte käest lasta. Kolmandat võimalust ei pruugi sa enam saada. Tüdruk mõtles, kas ta oli saanud teise võimaluse, või oli ta selle juba käest lasknud.
Nüüdseks on sellest möödas peaaegu nädal, kui tüdruk selle jutu kirjutas. Ta ei kasutanud seda, ei näidanud seda kellelegi. Ta otsustas kõik ise ära rääkida.
Neljapäeval oli ta Liivoga jaanitulel käinud. Nad olid kahekesi tuttavale raudteele jalutama läinud. Poiss oli märganud, et tüdrukul on imelik tuju ja suure pinnimise ja palumise peale sai ta ka põhjuse teada. Põhjus oli Taavis. Tüdruk oli endale lõpuks tunnistanud, et Taavi meeldib talle endiselt. Poiss arvas samuti, et Taavile peaks ära rääkima, kuidas asjad on. Ta andis tüdrukule aega, et see saaks ise ära rääkida. Järgmise päeva õhtul oleks poiss seda muidu ise teinud. Õhtu oli jätkunud paremini. Mõlemad mõlesid selle probleemi peale, kuid nautisid siiski teineteise seltskonda. Nad lahkusid jaanitulelt ja sõitsid autoga rahulikumasse kohta.Poole ühe ajal pidid nad üksteisest lahkuma.
Reede – see pidi olema päev, mil kõik saab selgemaks. Tüdruk lootis, et Taavi tuleb msni, kui ta ei tulnud. Ta otsustas poisile smsi saata, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas seda uudist poisile teatada. Natukese aja pärast helistas poiss tagasi. Ta võttis asja rahulikult ja soovis tüdrukuga sellest kunagi rääkida. Tüdruk nõustus. Paari tunni pärast helistas poiss uuesti ja teatas, et sellest ei tuleks midagi välja, kuna sõprus Liivoga on talle tähtis ja ta ei tahaks seda tüdruku pärast lõhkuda. Pealegi tüdruk ei meeldi talle. Nüüd täitis kurbus tüdruku südame, kuid midagi polnud teha. Tuli sellega leppida. Ka tema ei tahtnud poiste sõprust lõhkuda. Parem oli ise kõrvale astuda ja kaduda.
Järgmisel päeval seletas ta Liivole, et ei näe mõtet miks peaks nad veel jätkama. Tüdruku tunded olid kadunud ja ta ei tahtnud poissi petta. Poiss andis talle siiski mõtlemisaega.
Tüdruk ja Taavi käisid jalutamas ja rääkisid asjad omavahel selgemaks. Pärast oli ilmselt mõlemal kergem olla. Nüüd oli vaja veel üht teha. Tüdruk läks msni, et Liivoga rääkida. Ta ei tahtnud seda läbi msni teha, kuid ta polnud kindel kas poiss saaks järgmisel päeval linna tulla ja samas ta ka kartis. Poiss oli kunagi kirjutanud ühe jutu. Seal oli tema tegelane end autoga sõites vigastanud. Tüdruk ei tahtnud, et see ka päriselt nii juhtuks. Ta hoolis poisist. Poiss oli talle väga kallis. Ta ei osanudki seda kõike sõnadega väljendada. Ta jättis poisi maha. See oli raske. Pisaraid polnud, kuid südames oli valus. Poiss leppis sellega. Natukese aja pärast saatis ta tüdrukule teksi, kuhu ta oli kirjutanud lühidalt kõigist nede kohtumistest ja lauludest mis talle tüdrukut meenutavad. Tüdruk hakkas lugema. Luges ühe rea, luges kaks. Pisarad tulid silma, kui ta oli lugemisega jõudnud nende kolmanda kohtumiseni, voolasid pisarad mööda põski alla. Tüdruk ei suutnud neid tagasi hoida. See oli tegelikult nii armas, et poiss oli kõik niimoodi üles kirjutanud. Kõik tuli uuesti meelde. Nad olid õnnelikud olnud. Mis läks valesti? Kuna? Seda tüdruk ei taibanud. Peale seda, kui ta oli mitu korda selle läbi lugenud otsustas ta magama minna. Ta võttis kaissu poisi kingitud karu. Kallistas seda kõvasti ning uinus.
Hommikul hakkas ta enda tegu natuke kahetsema, kuid mõistis et nii on parem, kuigi poiss seda ei mõistnud. Pärastlõunal helistas ta poisile, et teada saada, ehk on ta kokku saamise osas ümber mõelnud. Tüdrukul oli nii halb tunne selle pärast, et oli poisi msni kaudu maha jätnud. Ta tahtis Liivot näha ja ta tundis, et on talle tõesti vähemalt kallistuse võlgu. Poiss oli nõus. Nad kohtusid poole nelja ajal. Seisid, vahel rääkisid mõne lause, siis vaikisid jälle. Tüdrukul oli nii-nii valus vaadata kui kurb poiss oli. Pisarad tungisid jälle silma, kuid ta hoidis neid tagasi. Ta ei tahtnud ka poissi nutma ajada. Poiss vaatas teda nii süüdistava, natuke põlgava pilguga. Tema silmad oleks justkui öelnud ”Vaata mis sa tegid!” See tegi veel rohkem haiget. Tüdruk teadis, et ta oli ka poisile väga haiget teinud. Jälle pisarad. Ta pidi tugev olema. Poiss küsis mõne küsimuse, tegi mõne etteheite. Rääkis Taavist. Ta oli nii kindel, et tüdruk hakkab Taaviga käima, nüüd on ju tee vaba. Tüdruk ise polnud selles kindel. Ta polnud kindel, kas ta tahtiski seda, teades kuidas see Liivole haiget teeb. Ta vihkas ennast selle eest. Miks ta teised alati kannatama paneb?! Sellepärast kannatab ta ka ise. Nad seisid vaikides. Tüdruk vaatas vahetevahel poisile otsa, kuid ei suutnud seda kaua teha. See oli liiga valus. Ta oleks tahtnud poisile öelda, kuidas ta ka ise sellepärast kannatab, kuid see näis mõttetu. Poiss otsis kõigist tüdruku sõnadest midagi, mida saaks kuidagi teisiti tõlgendada. Ta ütles asju, mis tegid tõeliselt haiget. Poiss väitis, et tüdruk on ükskõikne, ka seekord...see polnud tõsi. Nüüd ei suutnud tüdruk pisaraid enam tagasi hoida. Ta vaatas maha. Ta ei suutnud poisile otsa vaadata, mitte niimoodi. Ta soovis väga, et poiss saaks aru mida tüdruk tunneb. Tüdruk arvas, et poiss teab teda juba piisavalt hästi. Küllap siis ei teadnud, kui arvas et tüdrukul on kõigest ükskõik. Lõpuks ütles poiss, et ei hoia tüdrukut enam kinni ja hakkas autosse minema. Tüdruk takistas teda. Ta tahis poiss kasvõi viimast korda veel kallistada. Ta kallistas tugevalt ja oli õnnelik, et poiss teda vastu kallistas. Pisarad tulid jälle, ka poisil. Lõpuks pidi ta siiski lahkuma. Ta nägi poisi nägu, põske mida mööda pisar alla voolas, oleks tahtnud selle ära pühkida, kuid ei saanud, ei tohtinud enam. Ta pööras selja ja hakkas eemale kõndima, vaatas korra tagasi ning murdud siis täielikult. Justkui oleks pisarate tamm purunenud. Hetke pärast kuulis ta tagant auto häält ning nägi kuidas poiss mööda kihutas. See oligi kõik. Kes teab kas nad näevad veel üksteist. Nüüd lähevad nad eri koolidesse ja niisama nad ka ilmselt kokku ei saa. Võib-olla oligi nii parem. Ei, ei olnud. Ta teadis, et tunneb poisist veel tükk aega puudus ja kurvastab selle pärast, aga ise oli ta nii tahtnud ja nüüd tuleb sellega leppida. Ainus mida ta lootis ja soovis oli see, et kui poiss sellest üle saab, unustaks ta valu, mida tüdruk põhjustas ja kõik halva mis juhtus, mäletaks vaid toredat ja seda, et nad olid koos õnnelikud. Tüdruk ei tahtnud, et poiss seda kurbusega meenutaks, vaid oleks sellele mõeldes õnnelik. Ta ei oleks suutnud poisi viha taluda. See oli kõik mis ta soovis. Tema üritas nii teha.
Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas. Kõik on läinud paremaks. Tüdruk ja Liivo on sõbrad. Poiss on sellest üle saanud ja ilmselt ka andestanud. Ka Taaviga on kõik jälle hästi. Suve jooksul käis tüdruk tema ja Tiiduga vahepeal väljas. Neil oli koos lõbus ja kõik oli väliselt korras. Korra tuli vana teema veel jutuks, kuid see jäeti sinnapaika, kuna poiss polnud päris vaba. See unustati. Siis aga saabus Taavi sünnipäev. Tüdruk ja tema sõbranna olid samuti kutsutud. Kõik oli suurepärane. Liivoga rääkimisel oli ta alguses küll natuke ettevaatlik, kuid natukese aja pärast sai ta ka sellest üle. Tüdruk seisis sõbranna ja Tiiduga välja. Akna taga seistes kuulis ta mida toas räägiti. Tal polnud plaanis pealt kuulata, kuid kuuldes väljas seisjate nimesid, jäi ta kuulatama. Jutt käis tõepoolest nendest. Neid süüdistati liigses joomises. Tüdruk sai vihaseks. Ta otsustas Taavit vältida ja võimalusel talle midagi teravat selle kohta öelda ilma et oleks asja selgitanud. Hiljem aru saades milles asi on, poiss vabandas. Nad kallistasid leppimise märgiks. See kallistus sai aga tüdrukule saatuslikuks. Ta tundis, et on alguses tagasi. Kõik pingutused Taavi unustamiseks olid tuulde lennanud sellesama kallistuse pärast. Masendus kippus tulema. Natukese aja pärast juhtus sama trepil istudes. Kummalgi polnud see plaanis. See lihtsalt juhtus. Ja kordus veelgi mitu korda, kuni tüdruk juhtis Taavi poisi magamistuppa, et asjad uuesti selgeks rääkida. Ta ei mõistnud enam midagi. Ta teadis, et Taavil on keegi teine ning ei mõistnud miks poiss neid mõlemat niimoodi piinas. Sündmused aga võtsid teise suuna. Peagi lamasid nad üksteise kaisus ja poiss sosistas korduvalt üht lauset. Nad lihtsalt lamasid voodil ja soovisid et see hetk kestaks igavesti. Kuid ei kestnud. Tüdruku sõbranna tahtis koju minna, samuti ka Tiit. Taavi otsustas neid saatma tulla. See väike vahemaa mis jäi poisi majast metsani läbiti küll ülimalt aeglaselt. Hüvastijätt oli mõlema jaoks raske.
Paar päeva hiljem said nad uuesti kokku. Rääkisid. Jalutasid. Tuttaval rajal kõndides võttis poiss tüdrukul käest kinni. Kõik oli ka sõnadeta selge. Järve ääres istudes möödus aeg kiiresti. Nad lahkusid üksteisest. Kuid mitte kauaks. Nüüd seda enam ei juhtu. Seni kuni nad on õnnelikud, ei loe miski muu.
See on nagu päikesetõus ja loojang. Loojangule järgneb pikk, jahe ja üksildane öö kuid igale ööle järgneb hommik, mis on soe ja rõõmus. Ja iga hommik on uue ja parema päeva algus.
Hommikusöök söödud, vahetas ta kiiruga riided, et linna minna. Oli vaja lilled osta ja raamatukogus käia. Kell kaks toimus 12. klassi lõpuaktus. Tüdruku kallim oli lõpetajate hulgas. Samuti poisi sõber, Taavi, kes tüdrukule juba mitu kuud oli meeldinud. Vahepeal arvas ta, et on Taavist üle saanud, kuid teda nähas mõistis tüdruk, et nii see pole. Ta märkas poissi eemal seismas ja läks tema suunas. Ta tahtis poissi lõpetamise puhul õnnitleda, lill üle anda ja kallistada. Tüdruk tundis, kuidas jalad all värisema hakkasid. Algul ei osanud ta seda muidugi millegagi seletada, või siis ei tahtnud. Pärast Taavi kallistamist soovis tüdruk ka Taavi kõrval seisvale Tiidele õnne ja suundus Liivot, Jaanekit ja Andrust otsima. Kohe märkaski ta paari meetri kaugusel Jaanekit ja tema kõrval Liivot. Liivo nägu lõi tüdrukut nähes särama ja tüdruk tundis kuidas jalad endiselt värisevad. Kõigepealt otsustas ta Jaanekit õnnitleda, seejärel Liivot kallistades ja põsele üht suudlust poetades andis ta üle lille ja poisile mõeldud kingituse. Oodanud ära kuna ka sõbranna on õnnitlemise lõpetanud, suundusid neiud enda viimast ohvrit, Andrust, otsima. Peale pikka otsimist õnnestus neil poiss ka leida. Sõbranna teatas, et peab veel kaks inimest üles otsima ja tüdruk mõtles sellel ajal, kas ta peaks jääma sinna või minema ära koju. Oleks võinud ju jääda, sest see kes lõpetas oli ju ikkagi tema poiss ja võib-olla oleks ta ka poisi emaga kohtunud, kuid samas oli tüdruku enda ema öelnud, et ehk minnakse õhtul veel Elvasse, ja hea kui tüdruk kauaks linna ei jääks. Ta otsustas lahkuda. Hiljem ta muidugi kahetses seda.
Koju jõudes hakkas ta taipama, et Elvasse sõit jääb ära. Sellest oli küll kahju. Ta logis end msni sisse ja nähes, et Taavi on juba kodus, otsustas ta natuke rääkida. Tegelikult polnudki tal millestki rääkida. Ta vajus mõttesse. “aga sina olid ylekõige” - see lause tõi tüdruku taas reaalsusesse, kuid pani taas mõtlema. Mida see võis tähendada? Ilmselt mitte midagi.Nagu alati. Aga see kõlas nii armsalt. Tavaliselt oli poiss rääkides ükskõikne. Sõbranna alustas vestlust, tundes huvi tüdruku pealkirja ja masenduse põhjuse vastu. Tüdruk rääkis Marile, kuidas asjad on ning ohkas siis kergendunult. Hea oli vahel kellegagi enda muredest rääkida ja vaadata mida teine soovitab teha. Mari julgustas teda, öeldes, et see polegi nii võimatu, et tüdruk Taavile meeldib. Poiss pidavat särama, kui tüdruk läheduses on. Samuti oli Taavi vahel mõne kena fraasi või sõna poetanud. Enamasti küll siis kui oli alkoholi tarbinud. Tüdruk ise muidugi ei uskunud, et võiks Taavile meeldida ja ta ütles seda ka sõbrannale. Ja siis soovitas Mari tüdrukul kirjutada jutt kõigest mida tüdruk tunneb ja mida tahaks öelda, kuid ei julge. Tüdrukule hakkas see mõte meeldima. Samas hakkas ta mõtlema, et ei tahaks Liivole enam haiget teha ja ei tahaks riskida ka sellega, et Taaviga ei saa enam suhelda. Sellest hoolimata hakkas ta kirjutama. Ta kirjutas enda poisist, Taavist, enda heast sõbrast, jne...Ta teadis, et sellest ei tule midagi head, kuid jätkas. Talle meenusid ilusad asjad ja hetked. “ Ühte asja ära unusta mis ma sulle kunagi ütlesin...et sinust hoolin ma alati...vahepealsed asjad ei loe üldse...” seda lauset kandis tüdruk enda mõtetes kaasas. Ta tahtis seda uskuda ja uskuski seda. Vahepeal ta siiski kahtles selles. Nagu nüüdki. Riho ja Mari käisid. Tüdruk ei teadnud miks, aga see tegi natuke haiget. Ta kartis, et võib poisi ja tema sõpruse kaotada. Poiss oli talle liiga kallis, et teda kaotada.
Elu on ebaõiglane.
Elu annab tihti teise võimaluse, mida ei oska keegi oodata. Kui see juhtub, tuleb see ära kasutada ja mitte käest lasta. Kolmandat võimalust ei pruugi sa enam saada. Tüdruk mõtles, kas ta oli saanud teise võimaluse, või oli ta selle juba käest lasknud.
Nüüdseks on sellest möödas peaaegu nädal, kui tüdruk selle jutu kirjutas. Ta ei kasutanud seda, ei näidanud seda kellelegi. Ta otsustas kõik ise ära rääkida.
Neljapäeval oli ta Liivoga jaanitulel käinud. Nad olid kahekesi tuttavale raudteele jalutama läinud. Poiss oli märganud, et tüdrukul on imelik tuju ja suure pinnimise ja palumise peale sai ta ka põhjuse teada. Põhjus oli Taavis. Tüdruk oli endale lõpuks tunnistanud, et Taavi meeldib talle endiselt. Poiss arvas samuti, et Taavile peaks ära rääkima, kuidas asjad on. Ta andis tüdrukule aega, et see saaks ise ära rääkida. Järgmise päeva õhtul oleks poiss seda muidu ise teinud. Õhtu oli jätkunud paremini. Mõlemad mõlesid selle probleemi peale, kuid nautisid siiski teineteise seltskonda. Nad lahkusid jaanitulelt ja sõitsid autoga rahulikumasse kohta.Poole ühe ajal pidid nad üksteisest lahkuma.
Reede – see pidi olema päev, mil kõik saab selgemaks. Tüdruk lootis, et Taavi tuleb msni, kui ta ei tulnud. Ta otsustas poisile smsi saata, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas seda uudist poisile teatada. Natukese aja pärast helistas poiss tagasi. Ta võttis asja rahulikult ja soovis tüdrukuga sellest kunagi rääkida. Tüdruk nõustus. Paari tunni pärast helistas poiss uuesti ja teatas, et sellest ei tuleks midagi välja, kuna sõprus Liivoga on talle tähtis ja ta ei tahaks seda tüdruku pärast lõhkuda. Pealegi tüdruk ei meeldi talle. Nüüd täitis kurbus tüdruku südame, kuid midagi polnud teha. Tuli sellega leppida. Ka tema ei tahtnud poiste sõprust lõhkuda. Parem oli ise kõrvale astuda ja kaduda.
Järgmisel päeval seletas ta Liivole, et ei näe mõtet miks peaks nad veel jätkama. Tüdruku tunded olid kadunud ja ta ei tahtnud poissi petta. Poiss andis talle siiski mõtlemisaega.
Tüdruk ja Taavi käisid jalutamas ja rääkisid asjad omavahel selgemaks. Pärast oli ilmselt mõlemal kergem olla. Nüüd oli vaja veel üht teha. Tüdruk läks msni, et Liivoga rääkida. Ta ei tahtnud seda läbi msni teha, kuid ta polnud kindel kas poiss saaks järgmisel päeval linna tulla ja samas ta ka kartis. Poiss oli kunagi kirjutanud ühe jutu. Seal oli tema tegelane end autoga sõites vigastanud. Tüdruk ei tahtnud, et see ka päriselt nii juhtuks. Ta hoolis poisist. Poiss oli talle väga kallis. Ta ei osanudki seda kõike sõnadega väljendada. Ta jättis poisi maha. See oli raske. Pisaraid polnud, kuid südames oli valus. Poiss leppis sellega. Natukese aja pärast saatis ta tüdrukule teksi, kuhu ta oli kirjutanud lühidalt kõigist nede kohtumistest ja lauludest mis talle tüdrukut meenutavad. Tüdruk hakkas lugema. Luges ühe rea, luges kaks. Pisarad tulid silma, kui ta oli lugemisega jõudnud nende kolmanda kohtumiseni, voolasid pisarad mööda põski alla. Tüdruk ei suutnud neid tagasi hoida. See oli tegelikult nii armas, et poiss oli kõik niimoodi üles kirjutanud. Kõik tuli uuesti meelde. Nad olid õnnelikud olnud. Mis läks valesti? Kuna? Seda tüdruk ei taibanud. Peale seda, kui ta oli mitu korda selle läbi lugenud otsustas ta magama minna. Ta võttis kaissu poisi kingitud karu. Kallistas seda kõvasti ning uinus.
Hommikul hakkas ta enda tegu natuke kahetsema, kuid mõistis et nii on parem, kuigi poiss seda ei mõistnud. Pärastlõunal helistas ta poisile, et teada saada, ehk on ta kokku saamise osas ümber mõelnud. Tüdrukul oli nii halb tunne selle pärast, et oli poisi msni kaudu maha jätnud. Ta tahtis Liivot näha ja ta tundis, et on talle tõesti vähemalt kallistuse võlgu. Poiss oli nõus. Nad kohtusid poole nelja ajal. Seisid, vahel rääkisid mõne lause, siis vaikisid jälle. Tüdrukul oli nii-nii valus vaadata kui kurb poiss oli. Pisarad tungisid jälle silma, kuid ta hoidis neid tagasi. Ta ei tahtnud ka poissi nutma ajada. Poiss vaatas teda nii süüdistava, natuke põlgava pilguga. Tema silmad oleks justkui öelnud ”Vaata mis sa tegid!” See tegi veel rohkem haiget. Tüdruk teadis, et ta oli ka poisile väga haiget teinud. Jälle pisarad. Ta pidi tugev olema. Poiss küsis mõne küsimuse, tegi mõne etteheite. Rääkis Taavist. Ta oli nii kindel, et tüdruk hakkab Taaviga käima, nüüd on ju tee vaba. Tüdruk ise polnud selles kindel. Ta polnud kindel, kas ta tahtiski seda, teades kuidas see Liivole haiget teeb. Ta vihkas ennast selle eest. Miks ta teised alati kannatama paneb?! Sellepärast kannatab ta ka ise. Nad seisid vaikides. Tüdruk vaatas vahetevahel poisile otsa, kuid ei suutnud seda kaua teha. See oli liiga valus. Ta oleks tahtnud poisile öelda, kuidas ta ka ise sellepärast kannatab, kuid see näis mõttetu. Poiss otsis kõigist tüdruku sõnadest midagi, mida saaks kuidagi teisiti tõlgendada. Ta ütles asju, mis tegid tõeliselt haiget. Poiss väitis, et tüdruk on ükskõikne, ka seekord...see polnud tõsi. Nüüd ei suutnud tüdruk pisaraid enam tagasi hoida. Ta vaatas maha. Ta ei suutnud poisile otsa vaadata, mitte niimoodi. Ta soovis väga, et poiss saaks aru mida tüdruk tunneb. Tüdruk arvas, et poiss teab teda juba piisavalt hästi. Küllap siis ei teadnud, kui arvas et tüdrukul on kõigest ükskõik. Lõpuks ütles poiss, et ei hoia tüdrukut enam kinni ja hakkas autosse minema. Tüdruk takistas teda. Ta tahis poiss kasvõi viimast korda veel kallistada. Ta kallistas tugevalt ja oli õnnelik, et poiss teda vastu kallistas. Pisarad tulid jälle, ka poisil. Lõpuks pidi ta siiski lahkuma. Ta nägi poisi nägu, põske mida mööda pisar alla voolas, oleks tahtnud selle ära pühkida, kuid ei saanud, ei tohtinud enam. Ta pööras selja ja hakkas eemale kõndima, vaatas korra tagasi ning murdud siis täielikult. Justkui oleks pisarate tamm purunenud. Hetke pärast kuulis ta tagant auto häält ning nägi kuidas poiss mööda kihutas. See oligi kõik. Kes teab kas nad näevad veel üksteist. Nüüd lähevad nad eri koolidesse ja niisama nad ka ilmselt kokku ei saa. Võib-olla oligi nii parem. Ei, ei olnud. Ta teadis, et tunneb poisist veel tükk aega puudus ja kurvastab selle pärast, aga ise oli ta nii tahtnud ja nüüd tuleb sellega leppida. Ainus mida ta lootis ja soovis oli see, et kui poiss sellest üle saab, unustaks ta valu, mida tüdruk põhjustas ja kõik halva mis juhtus, mäletaks vaid toredat ja seda, et nad olid koos õnnelikud. Tüdruk ei tahtnud, et poiss seda kurbusega meenutaks, vaid oleks sellele mõeldes õnnelik. Ta ei oleks suutnud poisi viha taluda. See oli kõik mis ta soovis. Tema üritas nii teha.
Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas. Kõik on läinud paremaks. Tüdruk ja Liivo on sõbrad. Poiss on sellest üle saanud ja ilmselt ka andestanud. Ka Taaviga on kõik jälle hästi. Suve jooksul käis tüdruk tema ja Tiiduga vahepeal väljas. Neil oli koos lõbus ja kõik oli väliselt korras. Korra tuli vana teema veel jutuks, kuid see jäeti sinnapaika, kuna poiss polnud päris vaba. See unustati. Siis aga saabus Taavi sünnipäev. Tüdruk ja tema sõbranna olid samuti kutsutud. Kõik oli suurepärane. Liivoga rääkimisel oli ta alguses küll natuke ettevaatlik, kuid natukese aja pärast sai ta ka sellest üle. Tüdruk seisis sõbranna ja Tiiduga välja. Akna taga seistes kuulis ta mida toas räägiti. Tal polnud plaanis pealt kuulata, kuid kuuldes väljas seisjate nimesid, jäi ta kuulatama. Jutt käis tõepoolest nendest. Neid süüdistati liigses joomises. Tüdruk sai vihaseks. Ta otsustas Taavit vältida ja võimalusel talle midagi teravat selle kohta öelda ilma et oleks asja selgitanud. Hiljem aru saades milles asi on, poiss vabandas. Nad kallistasid leppimise märgiks. See kallistus sai aga tüdrukule saatuslikuks. Ta tundis, et on alguses tagasi. Kõik pingutused Taavi unustamiseks olid tuulde lennanud sellesama kallistuse pärast. Masendus kippus tulema. Natukese aja pärast juhtus sama trepil istudes. Kummalgi polnud see plaanis. See lihtsalt juhtus. Ja kordus veelgi mitu korda, kuni tüdruk juhtis Taavi poisi magamistuppa, et asjad uuesti selgeks rääkida. Ta ei mõistnud enam midagi. Ta teadis, et Taavil on keegi teine ning ei mõistnud miks poiss neid mõlemat niimoodi piinas. Sündmused aga võtsid teise suuna. Peagi lamasid nad üksteise kaisus ja poiss sosistas korduvalt üht lauset. Nad lihtsalt lamasid voodil ja soovisid et see hetk kestaks igavesti. Kuid ei kestnud. Tüdruku sõbranna tahtis koju minna, samuti ka Tiit. Taavi otsustas neid saatma tulla. See väike vahemaa mis jäi poisi majast metsani läbiti küll ülimalt aeglaselt. Hüvastijätt oli mõlema jaoks raske.
Paar päeva hiljem said nad uuesti kokku. Rääkisid. Jalutasid. Tuttaval rajal kõndides võttis poiss tüdrukul käest kinni. Kõik oli ka sõnadeta selge. Järve ääres istudes möödus aeg kiiresti. Nad lahkusid üksteisest. Kuid mitte kauaks. Nüüd seda enam ei juhtu. Seni kuni nad on õnnelikud, ei loe miski muu.
See on nagu päikesetõus ja loojang. Loojangule järgneb pikk, jahe ja üksildane öö kuid igale ööle järgneb hommik, mis on soe ja rõõmus. Ja iga hommik on uue ja parema päeva algus.
laupäev, november 04, 2006
Sõnajalaõit otsimas
Oli aasta 1992, rahareform oli toimunud paar päeva tagasi. Eestlastele oli see suur sündmus, kuid punkarlik Madis istus rahutuna verandal ja vaatas, kuidas kommunistist naaber Lembit lilli kastis. Madis tuletas meelde, kuidas ülbe ja eemaletõukav naabrimees oli eile neil külas käinud, vanapoiss haakub päev päeva järelt Madise ema külge.
Naabrimees lahkus aiast, Madise koer Pontu hakkas haukuma. Pead pöörates nägi poiss, et külla tuli sõber Martin. Erinevalt Madisest oli Martin ronkmustade juuste ja tagasihoidliku välimusega.
“Kuule, homme on mingi võistlus, sõnajala õie otsimine või midagi sellist” ütles Martin Madisele.
“Jep, lähme kah, mul ema peaks ka minema, meie kullakallis naaber kutsus ju.”
Sel hetkel hakkas Pontu haukuma, selgus, et Lembit oli tagasi õue naasnud, seekord tuli tal tahtmine piipu tõmmata. Pontu vihkas meest lausa kohutavalt.
“Oi jah, sul õde ka kodus on?” küsis Martin.
“Oi jessas, ära aja sa siin midagi Liisat taga, see tüdruk on totaalne lammas.”
“Ta on sinu õde, otseloomulikult on ta sinu jaoks lammas, aga see lammas oskab seda kommut suurepäraselt vihale ajada” ütles Martin ja pilgutas Madisele silma.
Madis vastas naerdes: “ See oli ju geniaalne, kuidas Liisa mängis siin Pontuga ja see vanamees hakkas Liisat sõimama. Aga, et Pontu läheks ja hammustaks vanakest tagumikust...Seda poleks ma ise osanud planeeridagi, jumalt lahe vaatepilt oli!”
“Noh, tundub, et ta taguots on paranenud, urvitab seal päris kenasti” sõnas Martin.
Päev hakkas õhtusse jõudma ning poole poiste vestluse ajal tuli verandale Madise ema Marie. “Oi, tere Martin, mis sind ka siia toonud?”
“Ah, homme on ju sõnajala õie otsimine, tulingi küsima, et kas teie ka osalete”.
“Jah, ikka, Lembit käis just enne küsimas, kas lähen.”
Madis tegi selle peale vapustava näomoonduse, Martinit haaras naer.
“Madis, sa võta Liisa ka homme kaasa, ei taha tüdrukut üksi jaanipäevale lasta, eks ole?” sõnas ema.
“Eh, ei, ei mina taha temaga jageleda” ütles Madis kindlalt.
“Ah pole midagi, me võtame teie tütre enda hoole alla, ärge muretsege proua Madise Emme” ütles Martin meelitavalt.
“Tubli poiss!” ütles ema.
“Noh, eks siis homme näeme, Juta ja Maie peaksid ka tulema, tsau” sõnas Martin Madisele ja tema emale. “Homseni”, ütlesid need vastu.
Sõnajala õie otsimise võistluse õhtu oli ilus, päike oli veel kõrgel, linnud laulsid ja rahvas oli heas tujus. Madise õde Liisa oli juba varem ära kadunud ja klassiõde Maie oli Madist piirama hakanud. Pärast viit minutit Maiega rääkimist tuli õnneks päästja sõber Martin.
“Madis-poiss, lähme, Juta on ka seal, võistlus algab kohe.”
“Jah, noh, tsau Maie” ütles Madis ja saatis Martinile tänava pilgu.
Jaaniõhtul pidi näha olema sõnajalaõit, linnakeses tegutsev noorteliikumine korraldas võistluse “Sõnajalaõit otsimas”. Sõnajalaõit neil kahjuks võtta polnud, kuid nad peitsid linna ära valge roosi. Võistkonnad pidid seda kaartide ja vihjete abil otsima ning võitja võistkond sai tasuta teatripiletid.
“Maaaaaaaadis, emme ütles, et me peame koos Martini ja Lempsiga ühes võistkonnas olema!”
“Oh metsa, mida veel?” pahandas Madis.
“Mina ei tea, lähme nüüd, ma tahaks teatrisse saada. Tsau Martin.”
Martin lahkus just klassiõe Juta seltskonnas ja lehvitas Liisale sõbralikult. Võistlus võis alata, võistkonnad hakkasid liikuma.
“Mina tean, kuidas liikuma peab, ma olen sõjaväes käinud ja tean neid asju küll ja küll” vadistas Lembit.
“No meie tunneme linna rohkem, kui sina ja oskame ise ka kaarti lugeda.” salvas Madis. Ema saatis poisile pilgu, mis tähendas, et hoia oma suu kinni.
“Noh poiss, mis sa pärast kooli lõppu kavatsed teha?” ei jätnud Lembit jonni.
“Mis see sinu asi on?” vastas Madis. “Dammdammdamm, Madis vaata, ümber selle nurga ja me peaks kohal olema,” ütles Martin lootes, et vana mees jääb vait.
“Läki!”
“Vaata, seal see ongi! Tulge, lähme kiiremini!” kiljus Liisa.
Nende võistkond võitiski sõnajalaõie.
Pärast võistlust muutus olukord aga naljakaks. Ema ja Lembit käisid küll koos ringi, kuid äkki Madise muidu vaikne ja heatahtliku näoga ema vihastas ja karjus: “Kuradi kommunist, mina ei taha midagi sinu Venemaast ega sõjaväeajast teada! Saa aru, see, et mu mees on surnud, ei tähenda, et mina nüüd sinuga mehkeldama hakkan. Kao ära!”
Madis ja Martin naersid: “Vaene mees, see sai ikka koledal kombel kinga.”
“Paras,” ütles Liisa ja istus Martini kõrvale. Need kaks olid terve õhtu kassi-hiire mängu mänginud ning nüüd käisid koos ringi. Ega Madiski üksi passinud. Saanud lahti klassiõest Maiest pöördus tema tähelepanu Jutale, kes muidu ainult Martiniga rääkis. Nüüd rääkisid Madis ja Juta maast ja ilmast ning leppisid järgmiseks päevaks kokku, et lähevad koos kinno.
Lõpp hea kõik hea!
Ainult et Lembit sai kinga ja koju minnes sai ta taas kord Pontult sõbrahammustuse. Liisa “unustas” koera ketti panna.
Naabrimees lahkus aiast, Madise koer Pontu hakkas haukuma. Pead pöörates nägi poiss, et külla tuli sõber Martin. Erinevalt Madisest oli Martin ronkmustade juuste ja tagasihoidliku välimusega.
“Kuule, homme on mingi võistlus, sõnajala õie otsimine või midagi sellist” ütles Martin Madisele.
“Jep, lähme kah, mul ema peaks ka minema, meie kullakallis naaber kutsus ju.”
Sel hetkel hakkas Pontu haukuma, selgus, et Lembit oli tagasi õue naasnud, seekord tuli tal tahtmine piipu tõmmata. Pontu vihkas meest lausa kohutavalt.
“Oi jah, sul õde ka kodus on?” küsis Martin.
“Oi jessas, ära aja sa siin midagi Liisat taga, see tüdruk on totaalne lammas.”
“Ta on sinu õde, otseloomulikult on ta sinu jaoks lammas, aga see lammas oskab seda kommut suurepäraselt vihale ajada” ütles Martin ja pilgutas Madisele silma.
Madis vastas naerdes: “ See oli ju geniaalne, kuidas Liisa mängis siin Pontuga ja see vanamees hakkas Liisat sõimama. Aga, et Pontu läheks ja hammustaks vanakest tagumikust...Seda poleks ma ise osanud planeeridagi, jumalt lahe vaatepilt oli!”
“Noh, tundub, et ta taguots on paranenud, urvitab seal päris kenasti” sõnas Martin.
Päev hakkas õhtusse jõudma ning poole poiste vestluse ajal tuli verandale Madise ema Marie. “Oi, tere Martin, mis sind ka siia toonud?”
“Ah, homme on ju sõnajala õie otsimine, tulingi küsima, et kas teie ka osalete”.
“Jah, ikka, Lembit käis just enne küsimas, kas lähen.”
Madis tegi selle peale vapustava näomoonduse, Martinit haaras naer.
“Madis, sa võta Liisa ka homme kaasa, ei taha tüdrukut üksi jaanipäevale lasta, eks ole?” sõnas ema.
“Eh, ei, ei mina taha temaga jageleda” ütles Madis kindlalt.
“Ah pole midagi, me võtame teie tütre enda hoole alla, ärge muretsege proua Madise Emme” ütles Martin meelitavalt.
“Tubli poiss!” ütles ema.
“Noh, eks siis homme näeme, Juta ja Maie peaksid ka tulema, tsau” sõnas Martin Madisele ja tema emale. “Homseni”, ütlesid need vastu.
Sõnajala õie otsimise võistluse õhtu oli ilus, päike oli veel kõrgel, linnud laulsid ja rahvas oli heas tujus. Madise õde Liisa oli juba varem ära kadunud ja klassiõde Maie oli Madist piirama hakanud. Pärast viit minutit Maiega rääkimist tuli õnneks päästja sõber Martin.
“Madis-poiss, lähme, Juta on ka seal, võistlus algab kohe.”
“Jah, noh, tsau Maie” ütles Madis ja saatis Martinile tänava pilgu.
Jaaniõhtul pidi näha olema sõnajalaõit, linnakeses tegutsev noorteliikumine korraldas võistluse “Sõnajalaõit otsimas”. Sõnajalaõit neil kahjuks võtta polnud, kuid nad peitsid linna ära valge roosi. Võistkonnad pidid seda kaartide ja vihjete abil otsima ning võitja võistkond sai tasuta teatripiletid.
“Maaaaaaaadis, emme ütles, et me peame koos Martini ja Lempsiga ühes võistkonnas olema!”
“Oh metsa, mida veel?” pahandas Madis.
“Mina ei tea, lähme nüüd, ma tahaks teatrisse saada. Tsau Martin.”
Martin lahkus just klassiõe Juta seltskonnas ja lehvitas Liisale sõbralikult. Võistlus võis alata, võistkonnad hakkasid liikuma.
“Mina tean, kuidas liikuma peab, ma olen sõjaväes käinud ja tean neid asju küll ja küll” vadistas Lembit.
“No meie tunneme linna rohkem, kui sina ja oskame ise ka kaarti lugeda.” salvas Madis. Ema saatis poisile pilgu, mis tähendas, et hoia oma suu kinni.
“Noh poiss, mis sa pärast kooli lõppu kavatsed teha?” ei jätnud Lembit jonni.
“Mis see sinu asi on?” vastas Madis. “Dammdammdamm, Madis vaata, ümber selle nurga ja me peaks kohal olema,” ütles Martin lootes, et vana mees jääb vait.
“Läki!”
“Vaata, seal see ongi! Tulge, lähme kiiremini!” kiljus Liisa.
Nende võistkond võitiski sõnajalaõie.
Pärast võistlust muutus olukord aga naljakaks. Ema ja Lembit käisid küll koos ringi, kuid äkki Madise muidu vaikne ja heatahtliku näoga ema vihastas ja karjus: “Kuradi kommunist, mina ei taha midagi sinu Venemaast ega sõjaväeajast teada! Saa aru, see, et mu mees on surnud, ei tähenda, et mina nüüd sinuga mehkeldama hakkan. Kao ära!”
Madis ja Martin naersid: “Vaene mees, see sai ikka koledal kombel kinga.”
“Paras,” ütles Liisa ja istus Martini kõrvale. Need kaks olid terve õhtu kassi-hiire mängu mänginud ning nüüd käisid koos ringi. Ega Madiski üksi passinud. Saanud lahti klassiõest Maiest pöördus tema tähelepanu Jutale, kes muidu ainult Martiniga rääkis. Nüüd rääkisid Madis ja Juta maast ja ilmast ning leppisid järgmiseks päevaks kokku, et lähevad koos kinno.
Lõpp hea kõik hea!
Ainult et Lembit sai kinga ja koju minnes sai ta taas kord Pontult sõbrahammustuse. Liisa “unustas” koera ketti panna.
reede, november 03, 2006
Kaaspostitaja tungival soovil kirjutan lühidalt viimastest sündmustest:D
Ütleme nii, et elu on ilus. Lumi on maas(ei tea ainult kauaks). Kõik on peaaegu perfect. On ainult mõned väiksed probleemid ja vahel see piinav igatsus.
Kolmapäeval tegime Linda ja Leaga väikse kaltsukatiiru kaasa. Pooled olid meile tundmatud, ise elame veel Võrus. Lõbus oli.
Neljapäeval käisime Tartus. Šoppasime, käisime söömas ja külastasime vanaonu Leharit.
Päris kobe elamine tal seal ja toanaaber tundub ka tore olevat, kui vaadata tema neid värke mis seinu kaunistasid. Tekkis väike vaidlus selle üle, kas tüdrukutele uste avamine, uste lahti hoidmine ja ees välja laskmine on veel viisakuseasi või vanamoodne komme mida ei pea järgima. Ahjaa, Lehar ei osanud Merxile ju midagi vastu öelda. See on midagi uut. Ja me oleme haledad.
"Tead, et mul süda valutab." "Miks?" "Ma ei tea. Või oota, süda on tegelikult teisel pool ju. Siis ei valuta ka süda:)"
"Musi, kuna sa koju tuled, söök on valmis", "Nooh, tee nüüd suu lahti, lennuk tuleb." (Inside jokes)
Paar korda oleme Merxut piinanud. Ega me meelega, aga väljas on ju külm ja ise sa ütlesid, et ei näe mind nädalavahetusel üldse. Nüüd siis näed. Mops:) Tead, Mõmmi on päris hea kunstnik. Ta tegi Tarvo kätele tõelise kunstiteose :D Kassid maanduvad alati käppadele, kui neil all just mingi istumiskott pole kus mõnusalt selja peal lesida:D
"Issil" on homme sünnipäev. Palju õnne issi! Ma ei ole küll su kukununnuke aga vähemalt tunnistad sa mu omaks, aia taha läinud lapseks:P Aga Tom on ja jääb ikkagi vennaks. Kalli.
Teistele ka kallid!
Aga kõige suuremad kallid suurele vastikule tropile:P Mops!
Viiner, sardell, vorst ja pihvid. Hapukurk on hapu.
Ütleme nii, et elu on ilus. Lumi on maas(ei tea ainult kauaks). Kõik on peaaegu perfect. On ainult mõned väiksed probleemid ja vahel see piinav igatsus.
Kolmapäeval tegime Linda ja Leaga väikse kaltsukatiiru kaasa. Pooled olid meile tundmatud, ise elame veel Võrus. Lõbus oli.
Neljapäeval käisime Tartus. Šoppasime, käisime söömas ja külastasime vanaonu Leharit.
Päris kobe elamine tal seal ja toanaaber tundub ka tore olevat, kui vaadata tema neid värke mis seinu kaunistasid. Tekkis väike vaidlus selle üle, kas tüdrukutele uste avamine, uste lahti hoidmine ja ees välja laskmine on veel viisakuseasi või vanamoodne komme mida ei pea järgima. Ahjaa, Lehar ei osanud Merxile ju midagi vastu öelda. See on midagi uut. Ja me oleme haledad.
"Tead, et mul süda valutab." "Miks?" "Ma ei tea. Või oota, süda on tegelikult teisel pool ju. Siis ei valuta ka süda:)"
"Musi, kuna sa koju tuled, söök on valmis", "Nooh, tee nüüd suu lahti, lennuk tuleb." (Inside jokes)
Paar korda oleme Merxut piinanud. Ega me meelega, aga väljas on ju külm ja ise sa ütlesid, et ei näe mind nädalavahetusel üldse. Nüüd siis näed. Mops:) Tead, Mõmmi on päris hea kunstnik. Ta tegi Tarvo kätele tõelise kunstiteose :D Kassid maanduvad alati käppadele, kui neil all just mingi istumiskott pole kus mõnusalt selja peal lesida:D
"Issil" on homme sünnipäev. Palju õnne issi! Ma ei ole küll su kukununnuke aga vähemalt tunnistad sa mu omaks, aia taha läinud lapseks:P Aga Tom on ja jääb ikkagi vennaks. Kalli.
Teistele ka kallid!
Aga kõige suuremad kallid suurele vastikule tropile:P Mops!
Viiner, sardell, vorst ja pihvid. Hapukurk on hapu.
pühapäev, oktoober 29, 2006
Enaugh
Aga Merxule aitab, lithsalt aitab.
Oleksime nagu mingid kuuenda klassi tibid, kes ei suuda oma viha taltsutada.
Aga ei kahetse mitte midagi, pigem kahetsen, et äkki jätsin midagi ütlemata.
Aga siiski, oleme ju inimesed.
Lumi tuli maha. Ei tule iialgi, esimene lumi tagasi.
Võiks tulla, kõik esimene võik veelkord saabuda.
Oleksime nagu mingid kuuenda klassi tibid, kes ei suuda oma viha taltsutada.
Aga ei kahetse mitte midagi, pigem kahetsen, et äkki jätsin midagi ütlemata.
Aga siiski, oleme ju inimesed.
Lumi tuli maha. Ei tule iialgi, esimene lumi tagasi.
Võiks tulla, kõik esimene võik veelkord saabuda.
neljapäev, oktoober 26, 2006
Ma ei saa aru, mis sul viga on?
Kas sa tahad, et kõik sinu tuttavad-sõbrad saavad sinu pärast haiget?
Kas sa tahad nendele ise haiget teha?
Miks sa teed nii, pole ju vaja.
Sa oled endast juba kõik öelnud, nüüd on aeg, kui sa oleksid vait ja näeksid, kuidas inimesed ka ilma sinu kommentaarideta hakkama saavad. See pole enam normaalne, kui oli mingi piir, siis on see ületatud.
Kui sa tahad, võime meie teha sulle samamoodi nagu sina meile. Valik on lihtne.
Sa pole enam see, kes sa olid. Sa oled tema vari.
Sa esindad kõike, millele mina olen hakanud vastu sõdima.
Arvad, et sa tead kõike ja võid arvata, et tead minust kõike. Aga minu mõtteid sa ei loe, pole kunagi lugenud. Sa ei tea, mida mina tean, ei saa ka kunagi teadma.
Kõige jubedam on see, et sa oled mulle vastik.
Võib-olla ka teistele. Kindlasti. Mõnele kindlasti.
Kunagi armastasin, nüüd tekitab vastikust. Vihkamiseni vaid üks samm.
Kui sina selle astud, pole enam midagi teha.
Life, it's just life
Don't hold on to it
So much
It can happen quickly
Trust me, you can't see
But,
all the others see it.
So just stop!
Don't make a good face,
Pointless,
Meanless,
Endless.
End it.
Leave
Kas sa tahad, et kõik sinu tuttavad-sõbrad saavad sinu pärast haiget?
Kas sa tahad nendele ise haiget teha?
Miks sa teed nii, pole ju vaja.
Sa oled endast juba kõik öelnud, nüüd on aeg, kui sa oleksid vait ja näeksid, kuidas inimesed ka ilma sinu kommentaarideta hakkama saavad. See pole enam normaalne, kui oli mingi piir, siis on see ületatud.
Kui sa tahad, võime meie teha sulle samamoodi nagu sina meile. Valik on lihtne.
Sa pole enam see, kes sa olid. Sa oled tema vari.
Sa esindad kõike, millele mina olen hakanud vastu sõdima.
Arvad, et sa tead kõike ja võid arvata, et tead minust kõike. Aga minu mõtteid sa ei loe, pole kunagi lugenud. Sa ei tea, mida mina tean, ei saa ka kunagi teadma.
Kõige jubedam on see, et sa oled mulle vastik.
Võib-olla ka teistele. Kindlasti. Mõnele kindlasti.
Kunagi armastasin, nüüd tekitab vastikust. Vihkamiseni vaid üks samm.
Kui sina selle astud, pole enam midagi teha.
Life, it's just life
Don't hold on to it
So much
It can happen quickly
Trust me, you can't see
But,
all the others see it.
So just stop!
Don't make a good face,
Pointless,
Meanless,
Endless.
End it.
Leave
pühapäev, oktoober 22, 2006
Ei.
"Kuidas tunne on?"
"Ei tea, samasugune nagu pool tundi tagasi, üllatunud."
Sõbranna vaatas tüdrukule otsa ja naeratas: "Sa pead Talle sellest rääkima, ta tahaks ju teada."
"Jah, kui näen, siis räägin."
"Ära räägi nii, ta ju hoolib, seda on silmaga näha, nagunii varsti helistab."
Tüdruk naeratas: "Ma tean."
Helises telefon. Tüdruk vastas: "Tsau, hästi. Okei, kas sa tuled kohe, eiei, ma olen tema juures, jah, ja sealt pööra vasakule, okei, tsau."
"Noh, selles oli sul õigus, ta tuleb siia, tahab minna minuga kuhugi."
"Ma ütlesin."
Tüdruk põrnitseb hetkeks veel maad ja siis tõuseb püsti. Paneb käed kõhu peale.
"Ma pean terve garderoobi välja vahetama."
Sõbranna naerab. "See on küll kõige väiksem mure."
"Ma tean, aga see on naljakas."
Minuti pärat jõudis poiss tüdruku sõbranna maja juurde.
"Ohh, ta tuli oma autoga."
"Okei, mine nüüd, ja räägi temaga."
"Jah. Tsau."
Autos.
Poiss oli silmnähtavalt rõõmus, et tüdrukut jälle nägi, tema näost peegeldus ainult armastus. Poiss vaatas tüdrukut ja nägi, et midagi on valesti. Tüdruk pööras pea ära.
"Tibu, mis viga on?"
"Ah, ei midagi, üks asi vaja pärast ära rääkida."
"Räägi kohe, sa oled nii kurb."
"Ei, pärast. Kuhu me läheme üldse?"
"S-i juurde, tema juures on mingi koosistumine, tahad sa minna üldse?"
"Ja, mulle sobib, lähme." Tüdruk vaatas poisile otsa ja naeratas. Tema pilk väljendas muret ja armastust.
Umbes 10 minuti pärast jõudsid nad S-i maja juurde. "Okei, lähme sisse." Poiss võttis tüdrukult ümber kinni ja koos suunduti maja poole. Uksest sisse astunud võis kuulda juba tuttavaid hääli, J-i oma kõige kõvemalt kõlamas. Arutlus käis mingi filmi ümber. Tüdruk ja poiss astusid tuppa ja neid tervitati.
"D, tõmba kortsu, las neiu istub" ütles J D-le.
"Nu saiebiss, tere pisike, oota, onu D tõmbab kohe kortsu."
Tüdruk hakkas naerma. "Onuuu, võta siis veel rohkem kortsu, mahub Tema ka ära."
"Haa, aga mul kästi ainult sinu jaoks ruumi teha."
Poiss ütles naerdes: "Suva, me saame kahekesi ka ühe koha peal hakkama." Ja pilgutas tüdrukule silma. Poiss istus D kõrvale ja tõmbas tüdruku endale sülle.
J jälgis vaikselt ja mõtles nende kahe saatuse üle. "Tüdruk on hea, poiss armastab teda, nemad peaksid vaikselt saama olla."
Tasapisi toodi joogid lauale, poiss pakkus tüdrukule ka, kuid tüdruk keeldus.
Mida rutem aeg edasi, seda rohkem lärmi tekkis. Naljad voolasid mööda seltskonda ringi ja paari tunni pärast hoidis tüdruk naerukrampides oma kõhust kinni. Üksäkki talle meenus, kuid vaatas poisi näkku ja otsustas, et hiljem.
Aga tundub, et palju hiljem. Kolme tunni pärast oli õhkkond elektrit täis. Kohale saabus J naine ja sellest hetkest alates käitus tema korralikult. Tüdruk ja poiss istusid vaikselt, poisi käed kaitsvalt, kindlalt ümber tüdruku. Atmosfäär nende kahe ümber oli paks. Poiss suudles tüdrukut ninale. Tüdurk võttis poisil käest: "Anna oma käsi siia. Aiii." Elekter.
"Lähme ära, palun."
Tüdruk üle toa: "Okei, meeldivad ööd teile, meie lõpetame tänaseks."
S: "Juba, alles kaks ju."
Poiss: "Ongi sinul uneaeg, tsau."
Toa ust sulgedes võttis poiss tüdrukust kinni ja tõmbas enda vastu. Lihtne kallistus võib tähendada palju.
Vaikides mindi autosse ja sõideti poisi korteri juurde.
"Sa oled nii ilus."
"Sina oled ka."
"Sina oled minu ilus ilus tüdruk."
"Sina oled totaalselt minu."
Magamistuppa jõuti kiiremini kui tavaliselt, ukselävel võttis poiss tüdruku sülle ja tõstis voodi peale.
"Kas sa tead ikka, et ma armastan sind nii kohutavalt."
"Aga kas sina tead, kui väga mina sind armastan?"
Vaikus...
Hommik ei olnud kiire tulema, mõlemad olid juba kell seitse hommikul ärkvel.
"Kuule, miski piinab sind, palun räägi."
Tüdruk kangestus ja liikust poisist eemale. Aeglaselt tõstis ta pea ja vaatas poisile otsa.
"Räägi."
Tüdrul hakkas midagi pomisema, kuid sõnad ei tulnud suust. Lõpuks hakkasid pisarad vaikselt üle tema põskede jooksma ja ta võttis poisi käe ja pani selle oma kõhu peale.
"Ma..ma ei oska midagi öelda. Nii palju armastan sind."
Poisi hingamine kiirenes ja ta pilgutas arusaamatuses silmi.
"Issand..kas..kas sa oled kindel?"
"Ma ei tea. Hiljaks on jäänud ja eile tegin testi, positiivne oli."
Tüdruk pööras pea ära ja peitis oma pilku. Ta arvas, et poiss ütleb kohe, et nad on liiga noored, kuid siiski. "Tibu, ära muretse, rahune maha. Minu tunded sinu vastu ju ei muutu, ainult tugevnevad. Aga kuule, ma lähen käin kiiresti all apteegis. Eksju.?"
"Ee, okei. Ma jään siia siis."
Poiss kallsitas tüdrukut ja sõnas lohutussõnu." Viska pikali, ma tulen kohe tagasi."
Ta pani ennast rekordkiirusel riidesse, mis oli värisevate kätega üsna üllatav, ning läks apteeki.
"Ee, vabandage, mul on vaja rasedustesti, kõige efektiivsemat."
Saanud, mis vaja jooksis ta tagasi korterisse. Tüdruk oli vahepeal magama jäänud. Poiss istus voodi ette maha ja lihtsalt vaatas teda.
"Minu oma, minu laps, see on nagu unenägu. Aga ta on nii noor, pole veel kaheksateistki, kool pooleli."
Südames oli ta otsustanud, et mis ka juhtuks, tema tahab seda last.
Poiss istus veel pool tundi voodi ees enne, kui tüdruk ärkas.
"Sa magad nii armsasti."
Tüdruk naeratas. "Millal sa tagasi jõudsid?"
"Mingi pool tundi tagasi. Kuule, ma tõin midagi, äkki teeks selle ka ära?"
Tüdruk nägi rasedustesti ja ütles: "Okei, kohe."
Kümne minuti pärast oli selge. Noored vaatasid testi ja tüdrukut läbistas värin. "Ma ei tee aborti."
"Ei teegi, üle minu laiba. Me võime olla noored ja lollid, aga see laps on totaalselt meie oma."
Nad kallistasid ja siis otsustasid, et on aeg vanematele rääkida.
Tüdruku poole minnes värisesid mõlemad.
"Emm, iss, meie tulime!"
"Maailmarändur saabus."
Ema tuli elutoast ja kutsus nad kööki kooki sööma.
"Ema, kutsu isa ka, meil on midagi rääkida."
"Kallis, su nääpsuke tahab midagi rääkida, tule siia."
Isa tuli kööki ja kõik istusid maha.
Poiss võttis julguse kokku: "Noh, ma ei tõesti ei tea, mida ma ütlema peaksin, aga te teate ise ka, et ma Teda kogu südamest armastan."
"Ma olen rase."
Ema ja isa vahetasid pilke.
"Ohh pisike.." Ema silmad täitusid pisaratega, isa pilgutas arusaamatuses silmi.
"Emme, ma armastan teda, ja laps on puhas armastus, me jätame ta alles, saagu, mis saab."
Ema pühkis pisaraid ja naeris, isa võttis emalt ümber kinni ja ütles: "Kallis, sina oled meie jaoks juba ammu täiskasvanud, aga meie oleme üllatunud, etnii vara vanavanemateks saame.
"Tütreke, minu pisike tütreke, ma olen õnnelik, et te sellesse hästi suhtute."
Tunnike hiljem lahkusid tüdruk ja poiss tüdruku poolt. Kuna oli koolivaheaeg võttis tüdruk suure kotiga asju kaasa.
Tunne oli kuidagi hea, ta teadis, et olid teinud õige otsuse.
"Mis kooliga saab?"
"Mis ikka saab, sina käid edasi, mul ükskõik, koolis tuleb käia."
"Vähemalt saab aasta varsti läbi."
"Ta peaks Novembris sündima, selle aasta saab korralikult käia. Järgmine aasta äkki kas õhtukas või siis samas klassis edasi, sina otsustad, sa oled tark tüdruk."
"Jaaa, näha on." Ütles tüdurk ja tegi poisile silma.
"Aga sinu vanemad?"
"Ma helistasin emale, ütlesin et saab vanaemaks, ütles, et viimane aeg ka."
Tüdruk naerisja toetas pea autoistmele.
Nad on koos, nad saavad lapse, poiss käib tööl, tema koolis. Vähemalt saab ta varsti 18.
Poiss: "Jumal, see on õige otsus, temaga tahan ma kogu oma elu koos veeta."
Tüdruk: "Tema on see, ma tean seda, mu sisetunne ütleb seda ja see pole lapse arenemise tunne."
"Ei tea, samasugune nagu pool tundi tagasi, üllatunud."
Sõbranna vaatas tüdrukule otsa ja naeratas: "Sa pead Talle sellest rääkima, ta tahaks ju teada."
"Jah, kui näen, siis räägin."
"Ära räägi nii, ta ju hoolib, seda on silmaga näha, nagunii varsti helistab."
Tüdruk naeratas: "Ma tean."
Helises telefon. Tüdruk vastas: "Tsau, hästi. Okei, kas sa tuled kohe, eiei, ma olen tema juures, jah, ja sealt pööra vasakule, okei, tsau."
"Noh, selles oli sul õigus, ta tuleb siia, tahab minna minuga kuhugi."
"Ma ütlesin."
Tüdruk põrnitseb hetkeks veel maad ja siis tõuseb püsti. Paneb käed kõhu peale.
"Ma pean terve garderoobi välja vahetama."
Sõbranna naerab. "See on küll kõige väiksem mure."
"Ma tean, aga see on naljakas."
Minuti pärat jõudis poiss tüdruku sõbranna maja juurde.
"Ohh, ta tuli oma autoga."
"Okei, mine nüüd, ja räägi temaga."
"Jah. Tsau."
Autos.
Poiss oli silmnähtavalt rõõmus, et tüdrukut jälle nägi, tema näost peegeldus ainult armastus. Poiss vaatas tüdrukut ja nägi, et midagi on valesti. Tüdruk pööras pea ära.
"Tibu, mis viga on?"
"Ah, ei midagi, üks asi vaja pärast ära rääkida."
"Räägi kohe, sa oled nii kurb."
"Ei, pärast. Kuhu me läheme üldse?"
"S-i juurde, tema juures on mingi koosistumine, tahad sa minna üldse?"
"Ja, mulle sobib, lähme." Tüdruk vaatas poisile otsa ja naeratas. Tema pilk väljendas muret ja armastust.
Umbes 10 minuti pärast jõudsid nad S-i maja juurde. "Okei, lähme sisse." Poiss võttis tüdrukult ümber kinni ja koos suunduti maja poole. Uksest sisse astunud võis kuulda juba tuttavaid hääli, J-i oma kõige kõvemalt kõlamas. Arutlus käis mingi filmi ümber. Tüdruk ja poiss astusid tuppa ja neid tervitati.
"D, tõmba kortsu, las neiu istub" ütles J D-le.
"Nu saiebiss, tere pisike, oota, onu D tõmbab kohe kortsu."
Tüdruk hakkas naerma. "Onuuu, võta siis veel rohkem kortsu, mahub Tema ka ära."
"Haa, aga mul kästi ainult sinu jaoks ruumi teha."
Poiss ütles naerdes: "Suva, me saame kahekesi ka ühe koha peal hakkama." Ja pilgutas tüdrukule silma. Poiss istus D kõrvale ja tõmbas tüdruku endale sülle.
J jälgis vaikselt ja mõtles nende kahe saatuse üle. "Tüdruk on hea, poiss armastab teda, nemad peaksid vaikselt saama olla."
Tasapisi toodi joogid lauale, poiss pakkus tüdrukule ka, kuid tüdruk keeldus.
Mida rutem aeg edasi, seda rohkem lärmi tekkis. Naljad voolasid mööda seltskonda ringi ja paari tunni pärast hoidis tüdruk naerukrampides oma kõhust kinni. Üksäkki talle meenus, kuid vaatas poisi näkku ja otsustas, et hiljem.
Aga tundub, et palju hiljem. Kolme tunni pärast oli õhkkond elektrit täis. Kohale saabus J naine ja sellest hetkest alates käitus tema korralikult. Tüdruk ja poiss istusid vaikselt, poisi käed kaitsvalt, kindlalt ümber tüdruku. Atmosfäär nende kahe ümber oli paks. Poiss suudles tüdrukut ninale. Tüdurk võttis poisil käest: "Anna oma käsi siia. Aiii." Elekter.
"Lähme ära, palun."
Tüdruk üle toa: "Okei, meeldivad ööd teile, meie lõpetame tänaseks."
S: "Juba, alles kaks ju."
Poiss: "Ongi sinul uneaeg, tsau."
Toa ust sulgedes võttis poiss tüdrukust kinni ja tõmbas enda vastu. Lihtne kallistus võib tähendada palju.
Vaikides mindi autosse ja sõideti poisi korteri juurde.
"Sa oled nii ilus."
"Sina oled ka."
"Sina oled minu ilus ilus tüdruk."
"Sina oled totaalselt minu."
Magamistuppa jõuti kiiremini kui tavaliselt, ukselävel võttis poiss tüdruku sülle ja tõstis voodi peale.
"Kas sa tead ikka, et ma armastan sind nii kohutavalt."
"Aga kas sina tead, kui väga mina sind armastan?"
Vaikus...
Hommik ei olnud kiire tulema, mõlemad olid juba kell seitse hommikul ärkvel.
"Kuule, miski piinab sind, palun räägi."
Tüdruk kangestus ja liikust poisist eemale. Aeglaselt tõstis ta pea ja vaatas poisile otsa.
"Räägi."
Tüdrul hakkas midagi pomisema, kuid sõnad ei tulnud suust. Lõpuks hakkasid pisarad vaikselt üle tema põskede jooksma ja ta võttis poisi käe ja pani selle oma kõhu peale.
"Ma..ma ei oska midagi öelda. Nii palju armastan sind."
Poisi hingamine kiirenes ja ta pilgutas arusaamatuses silmi.
"Issand..kas..kas sa oled kindel?"
"Ma ei tea. Hiljaks on jäänud ja eile tegin testi, positiivne oli."
Tüdruk pööras pea ära ja peitis oma pilku. Ta arvas, et poiss ütleb kohe, et nad on liiga noored, kuid siiski. "Tibu, ära muretse, rahune maha. Minu tunded sinu vastu ju ei muutu, ainult tugevnevad. Aga kuule, ma lähen käin kiiresti all apteegis. Eksju.?"
"Ee, okei. Ma jään siia siis."
Poiss kallsitas tüdrukut ja sõnas lohutussõnu." Viska pikali, ma tulen kohe tagasi."
Ta pani ennast rekordkiirusel riidesse, mis oli värisevate kätega üsna üllatav, ning läks apteeki.
"Ee, vabandage, mul on vaja rasedustesti, kõige efektiivsemat."
Saanud, mis vaja jooksis ta tagasi korterisse. Tüdruk oli vahepeal magama jäänud. Poiss istus voodi ette maha ja lihtsalt vaatas teda.
"Minu oma, minu laps, see on nagu unenägu. Aga ta on nii noor, pole veel kaheksateistki, kool pooleli."
Südames oli ta otsustanud, et mis ka juhtuks, tema tahab seda last.
Poiss istus veel pool tundi voodi ees enne, kui tüdruk ärkas.
"Sa magad nii armsasti."
Tüdruk naeratas. "Millal sa tagasi jõudsid?"
"Mingi pool tundi tagasi. Kuule, ma tõin midagi, äkki teeks selle ka ära?"
Tüdruk nägi rasedustesti ja ütles: "Okei, kohe."
Kümne minuti pärast oli selge. Noored vaatasid testi ja tüdrukut läbistas värin. "Ma ei tee aborti."
"Ei teegi, üle minu laiba. Me võime olla noored ja lollid, aga see laps on totaalselt meie oma."
Nad kallistasid ja siis otsustasid, et on aeg vanematele rääkida.
Tüdruku poole minnes värisesid mõlemad.
"Emm, iss, meie tulime!"
"Maailmarändur saabus."
Ema tuli elutoast ja kutsus nad kööki kooki sööma.
"Ema, kutsu isa ka, meil on midagi rääkida."
"Kallis, su nääpsuke tahab midagi rääkida, tule siia."
Isa tuli kööki ja kõik istusid maha.
Poiss võttis julguse kokku: "Noh, ma ei tõesti ei tea, mida ma ütlema peaksin, aga te teate ise ka, et ma Teda kogu südamest armastan."
"Ma olen rase."
Ema ja isa vahetasid pilke.
"Ohh pisike.." Ema silmad täitusid pisaratega, isa pilgutas arusaamatuses silmi.
"Emme, ma armastan teda, ja laps on puhas armastus, me jätame ta alles, saagu, mis saab."
Ema pühkis pisaraid ja naeris, isa võttis emalt ümber kinni ja ütles: "Kallis, sina oled meie jaoks juba ammu täiskasvanud, aga meie oleme üllatunud, etnii vara vanavanemateks saame.
"Tütreke, minu pisike tütreke, ma olen õnnelik, et te sellesse hästi suhtute."
Tunnike hiljem lahkusid tüdruk ja poiss tüdruku poolt. Kuna oli koolivaheaeg võttis tüdruk suure kotiga asju kaasa.
Tunne oli kuidagi hea, ta teadis, et olid teinud õige otsuse.
"Mis kooliga saab?"
"Mis ikka saab, sina käid edasi, mul ükskõik, koolis tuleb käia."
"Vähemalt saab aasta varsti läbi."
"Ta peaks Novembris sündima, selle aasta saab korralikult käia. Järgmine aasta äkki kas õhtukas või siis samas klassis edasi, sina otsustad, sa oled tark tüdruk."
"Jaaa, näha on." Ütles tüdurk ja tegi poisile silma.
"Aga sinu vanemad?"
"Ma helistasin emale, ütlesin et saab vanaemaks, ütles, et viimane aeg ka."
Tüdruk naerisja toetas pea autoistmele.
Nad on koos, nad saavad lapse, poiss käib tööl, tema koolis. Vähemalt saab ta varsti 18.
Poiss: "Jumal, see on õige otsus, temaga tahan ma kogu oma elu koos veeta."
Tüdruk: "Tema on see, ma tean seda, mu sisetunne ütleb seda ja see pole lapse arenemise tunne."
kolmapäev, oktoober 18, 2006
Oi.
Tüdruk vaatab poisile õnnetu näoga otsa. Poisi põselt veereb pisar. Kõik on nii vaikne, lausa masendav.
"Mis saab siis?"
"Ma ei tahtnud ju! Kas sa arvad, et ma tahan, et kõik halvasti läheks? EI!"
Tüdruk keeras pea ära.
Vaikselt: "Mina ka mitte. See pole ju kõik."
Poiss ägas pisara minema. Lähemal sõitsid autod, üks jäi tee äärde pidama. Poiss tõusis ja tõstis ka tüdruku õlgadest püsti. "Kas sa tahad või ei? Ma ei taha enam niimoodi, halb on."
Üle tüdruku punaste põskede veeresid suured pisarad, pruunid silmad olid hägused.
"Tahan, sa ju tead, et tahan. Palun, mina tean, et teist korda ma enam üle ei elaks, saa aru, ma olen ainult inimene."
"Ma armastan sind."
Muud polnud vaja, hetk oli täiuslik. Poiss ja tüdruk.
Poiss pühkis tüdruku põskedelt pisaraid, aeglaselt suudles külmi huuli.
Kõlas vali autosignaal, hetk oli rikutud, kuid nemad ei olnud pettunud, pigem keregendus.
"Ma pean minema, homme näeme, ma helistan."
Tüdruk vaatas alla, tema käed olid poisi omadega põimunud, aeglaselt tõmbas ta oma käed ära. Väikese naeratusega: "Tavaline sina, mine siis, homme."
Tüdruk vaatas poisi sinistesse silmadesse ja naeratas, poiss naeratas vastu. Hetke pärast astus poiss musta auto poole ja istus tagaistmele. Tüdruk vaatas autole järele, tuttav isik autoroolist lehvitas või viipas, tont teab, mis liigutus see oli.
Möödus minut, kaks, tüdruk hakkas liikuma. Kergelt joostes läks ta kodu poole.
Ema: "Noh, vähemalt sa naeratad nüüd, kas kõik on korras?"
"Jah, korras." Tüdruk naeratas emale ja liikus oma toa poole.
Kahe tunni pärast.
"Kuule, ma olen peaaegu sinu maja juures, kas sa saaksid välja tulla?"
"Ehm, okei, ma tulen."
Tüdruk pani jope selga ning saapad jalga ja ütles emale tsau. Järgmisel hetkel oli ta väljas.
Poiss tuli kindlal sammul tema poole ja ilma sõnadeta lihtsalt kallistas teda.
"Ma hoian sealt eemale, see kuul polnud minu jaoks mõeldud. See oli vale, meie lihtsalt juhtusime sealkandis olema. Ma vannund. Ma pole midagi nii hullu teinud, et keegi nii teeks."
"Mitte kunagi ei saa kindel olla, aga ma usun sind, ma loodan, et sa ise usud ka ennast."
Poiss tugevdas haaret ja ütles naerdes: "Vähemalt oli J-l naeru kui palju."
Tüdruk naeris ja põgenes poisi haardest. Poiss tegi mängu solvunud näo. Tüdruk naeris veel enamgi. "Mis me teeme nüüd? Ma olen kindel, et keegi on mul akna peal ja vaatab."
Poiss vaatas ülespoole ja lausus: "Ei, tegelikult tule, lähme. Sul teatakse ju, kus ja kellega oled, eks?
"Jep, ma ütlesin."
Käsikäes kõndisid nad tänava lõppu. Poisi telefon helises: "Jah, jaaaah, tule siia nüüd, viia ära meid." Kõne lõppes.
Poiss tüdrukule: "Vähemalt ei pea me kõndima, J viib ära meid."
"Mhm, ma kuulen mingit hullemat tehnot üürgamas, huvitav, kuidas tal kõrvakuulmisega on?"
"Ära seda tema käest küsi, ta vastaks sulle kõvahäälse AHH-iga."
"Seeeelge."
Mõlemad naersid. Must auto peatus nende kõrval ja mõlemad istusid tagaistmele. J rääkis parasjagu telefoniga, kuid sellegipoolest hakkas sõitma. Kõne lõppes: "Noh pisike, sind veeti kodust ära või." Ja ta pilgutas tüdrukule silma.
"Jaaaa, mind rööviti ära, sina oled kaasosaline."
"Haaahaaa, vaimukas neiu."
Kõik naersid. J: "Okei, niisis, ma viin teid ära, ja siis koju magama. Pärast ei pea teile enam taksot mängima võõi?"
Poiss vaatas tüdrukule otsa: "Ei pea, võta kaisukaru ka kaissu siis juba. Ja ära unusta pöialt suhu toppimast."
"Kuule keri kanni."
Auto peatus 9-korruselise maja ees. Tüdruk ja poiss väljusid ja hakkasid trepikoja poole liikuma.
"Tead, ma ei jõudnud tuba koristada, ära vägasuurt shocki saa."
Tüdruk naeris: "Nagu alati, aga mina ei korista ka."
Koos läksid nad lifti ja liftist välja. Neljanda korruse korteri ukse taga oli natuke pusimist. Poiss vaatas tüdrukut, tüdruk poissi, aeg peatus, kuid siiski otsis ta oma püksitaskutest võtmeid edasi.
"Kuradi kurat, kuskurat need võtmed on?"
Tüdruk pistis käe poisi tagumisse püksitaskusse ja kummardas maiesteetlikult.
"Ah sina väike marakratt!"
Poiss tegi ukse lahti ja võttis tüdruku sülle ja keerutas teda mööda tuba.
"Hähh, see pole aus. See on väiksemate diskrimineerimine!"
"Ise oled diskrimineerimine. See on hoolimine jobu."
Poiss pani tüdruku maha ja võttis endal jope seljast. Tüdruk võttis jope seljast ja jooksis diivani poole. "JALGPALLJALGPALLJALGPALL!"
"Mhh, ma mõtlesin, et sa tulid minu pärast, mitte jalgpalli pärast."
"Ole kuss, penaltid on, kohe saab läbi."
"Eino aitääääh."
Tüdruk saatis poisile õhumusi ja kutsus temagi diivanile istuma. Poiss istus ja tüdruk hüppas talle sülle. "Haaa, haneks tõmbasin."
Õnneks/Õnnetuseks kõlas kohtuniku vile ja mäng kuulutati lõppenuks, Inglismaa võitis.
Kell oli 10. Õhk oli paks, kuidagi eriline.
Vaikselt, vaikselt, olukord muutus.
Edasisest vaikib ajalugu...
8 tundi hiljem...
Poiss suudles tüdrukut põsele. Mõtted liikusid paratamatult.
"Jumal, ta on nii ilus, nii armas, minu õnn."
Suudeldes tüdrukut teist korda ärkas neiu nagu uinuv kaunitar oma saja-aastasest unest.
"Mis kell on?"
"Ahh nii siis tervitadki sa mind hommikuti."
Tüdruk muigas. Ta sirutas poisi poole käed ja ütles: "Tibu, tule siia, külm on ju."
Poiss võttis tüdruku kaissu ja silitas ta juukseid. "Ei ole külm midagi, väljas võib külm olla, aga siin- meil on alati soe."
"Mhm, tunda on, mu varbad on sinised."
"Nii armsad ju, sellised pisikesed ja sinised, kas ma võin endale võtta?"
Tüdruk hakkas naerma. "Kui sa tahad varbaid, siis pead sa võtma jalalaba ka, kui sa tahad jalalaba pead sa võtma terve jala, terve jalaga on ka teine jalg, jalgadega kere, kerega pea, see tähendab, siis pead sa leppima lihtsalt minu, mitte varvastega."
"ohh, hea tehing, kas kohe?"
Tüdruk tõmbas teki üle pea ja ütles: "Ise ajasid mind just püsti, kõss mine ära, ma panen riidesse."
Poiss vaatas lakke ja raputas pead. "Ma olen nii jobu."
Naerdes ütles ta, et pannkoogid on valmis.
Tüdruk pani ennast riidesse ja läks kööki. Koos söödi hommikust, koos oli hea.
Kuu aega hiljem
"Mul on halb olla!"
"Sa oled üsna kahvatu ka, äkki peaksid sa koju minema?"
"Ma ei saa, füüsikast on töö veel."
"Noh, teed töö ära ja siis lähed."
Sõbranna vaatas tüdrukule murelikult otsa ja küsis: "Kas kõik on korras? Ma mõtlen teiega. Ära tee midagi, mida sa hiljem kahetseks."
Tüdruk naeratas sõbrannale ja kallistas teda: "Sa oled niiiiiiii kallis, aga meil on kõik korras, viimane kuu on tore olnud."
Sõbranna naeratas vastu: "Ta on tore, minule ta meeldib, aga ikkagi" ja pilgutas tüdrukule silma. Tüdruk lõi mängeldes sõbrannat ja pistis pea uuesti füüsika vihiku taha.
Koolis oli ta siiski lõpuni. Keskpäeval oli olemine juba hea.
Pärast kooli said nad õe/sõbrannaga kokku.
"Ma ei saa, mul on vahest nii halb olla, totaalselt kohutav."
"Ahjaa, ja kuhu jäi tsau?"
"Tsau."
"Hm, äkki peaksid sa arsti juurde minema?"
"Mida see arst ikka teeks?"
"Ma ei tea, pole arst."
Koos hakati kodu poole kõndima. Poiss helistas vahepeal tüdrukule.
"Jah, tere, jah, hästi läks, noh, kuidas öelda, raske oli. Okei, ei ole palju õppida, täna on reede! Okei, tule, ma jään sind ootama. Minaarmastansindka(vaikselt)!"
Sõbranna naeratas, kuid jäi siiski mõtlikuks. "Kuule, aga, ahh ma ei tea, kaua sul halb on olnud juba?"
Tüdruk vaatas õele imestunud pilguga otsa. "Ära aja, ei saa olla."
"Ega ma halvaga, aga lihtsalt, ole kindel, kui mina ei muretse, siis kes veel."
Tüdruk võttis sõbrannal käe alt kinnija muutus mõtlikuks.
"Käime poest läbi, ma pean pastaka ostma"
"Oeh, mine käi sa poes, ma istun siin senikaua."
"okei, ma teen käps."
Sõbranna läks poodi ja tüdruk istus pingile maha. Vaikselt vaatas ta apteegi poole.
"Noh, mis ei tapa teeb tugevaks."
Kogu julguse kokku võttes läks apteeki ja ostis mis vaja.
Õnneks jõudis ta ennem sõbrannat apteegist tagasi ja kõndis talle vastu. "Okei, said oma pastaka, muuvi nüüd oma jalakesi."
Sõbranna hakkas naerma. "Jaa, kohe, issake, kus nüüd hakkas kiire."
"Jahjah, lähme."
Tunni aja pärast oli poiss tüdrukul vastas ja koos mindi kinno.
"Mis sul on, sa oled täna nii mõtlik?"
"Noh, vahet pole, kõik on korras"
Poiss vaatas tüdrukule murelikult otsa, kuid tüdruk suudles poissi ja kõik oli unustatud.
Ta lukustas vannitoa ukse ja laulis mingit laulu. Evanescence - You arvatavasti
Möödus minut, kaks, kolm, neli.
"Jumal..."
"Kuule, tule välja, ma ei viitsi kodus passida."
"Eeee, okei, kohe või?"
"Jah, ma hakkan kõndima kohe."
"Okei."
"Sul on õigus."
"Misasja, mis õigus."
Tüdruk vaatab sõbrannale otsa ja pöörab pea kõrvale.
"Oh issand. Mida sa teed?"
"Vaatan, mis edasi saab?"
"Tule siia."
Sõbranna kallitab tüdrukut kõvasti.
Läbi pisarate kõlab tüdruku hääl nõrgalt sõbranna kõrvus.
"Sa saad tädiks."
....
"Mis saab siis?"
"Ma ei tahtnud ju! Kas sa arvad, et ma tahan, et kõik halvasti läheks? EI!"
Tüdruk keeras pea ära.
Vaikselt: "Mina ka mitte. See pole ju kõik."
Poiss ägas pisara minema. Lähemal sõitsid autod, üks jäi tee äärde pidama. Poiss tõusis ja tõstis ka tüdruku õlgadest püsti. "Kas sa tahad või ei? Ma ei taha enam niimoodi, halb on."
Üle tüdruku punaste põskede veeresid suured pisarad, pruunid silmad olid hägused.
"Tahan, sa ju tead, et tahan. Palun, mina tean, et teist korda ma enam üle ei elaks, saa aru, ma olen ainult inimene."
"Ma armastan sind."
Muud polnud vaja, hetk oli täiuslik. Poiss ja tüdruk.
Poiss pühkis tüdruku põskedelt pisaraid, aeglaselt suudles külmi huuli.
Kõlas vali autosignaal, hetk oli rikutud, kuid nemad ei olnud pettunud, pigem keregendus.
"Ma pean minema, homme näeme, ma helistan."
Tüdruk vaatas alla, tema käed olid poisi omadega põimunud, aeglaselt tõmbas ta oma käed ära. Väikese naeratusega: "Tavaline sina, mine siis, homme."
Tüdruk vaatas poisi sinistesse silmadesse ja naeratas, poiss naeratas vastu. Hetke pärast astus poiss musta auto poole ja istus tagaistmele. Tüdruk vaatas autole järele, tuttav isik autoroolist lehvitas või viipas, tont teab, mis liigutus see oli.
Möödus minut, kaks, tüdruk hakkas liikuma. Kergelt joostes läks ta kodu poole.
Ema: "Noh, vähemalt sa naeratad nüüd, kas kõik on korras?"
"Jah, korras." Tüdruk naeratas emale ja liikus oma toa poole.
Kahe tunni pärast.
"Kuule, ma olen peaaegu sinu maja juures, kas sa saaksid välja tulla?"
"Ehm, okei, ma tulen."
Tüdruk pani jope selga ning saapad jalga ja ütles emale tsau. Järgmisel hetkel oli ta väljas.
Poiss tuli kindlal sammul tema poole ja ilma sõnadeta lihtsalt kallistas teda.
"Ma hoian sealt eemale, see kuul polnud minu jaoks mõeldud. See oli vale, meie lihtsalt juhtusime sealkandis olema. Ma vannund. Ma pole midagi nii hullu teinud, et keegi nii teeks."
"Mitte kunagi ei saa kindel olla, aga ma usun sind, ma loodan, et sa ise usud ka ennast."
Poiss tugevdas haaret ja ütles naerdes: "Vähemalt oli J-l naeru kui palju."
Tüdruk naeris ja põgenes poisi haardest. Poiss tegi mängu solvunud näo. Tüdruk naeris veel enamgi. "Mis me teeme nüüd? Ma olen kindel, et keegi on mul akna peal ja vaatab."
Poiss vaatas ülespoole ja lausus: "Ei, tegelikult tule, lähme. Sul teatakse ju, kus ja kellega oled, eks?
"Jep, ma ütlesin."
Käsikäes kõndisid nad tänava lõppu. Poisi telefon helises: "Jah, jaaaah, tule siia nüüd, viia ära meid." Kõne lõppes.
Poiss tüdrukule: "Vähemalt ei pea me kõndima, J viib ära meid."
"Mhm, ma kuulen mingit hullemat tehnot üürgamas, huvitav, kuidas tal kõrvakuulmisega on?"
"Ära seda tema käest küsi, ta vastaks sulle kõvahäälse AHH-iga."
"Seeeelge."
Mõlemad naersid. Must auto peatus nende kõrval ja mõlemad istusid tagaistmele. J rääkis parasjagu telefoniga, kuid sellegipoolest hakkas sõitma. Kõne lõppes: "Noh pisike, sind veeti kodust ära või." Ja ta pilgutas tüdrukule silma.
"Jaaaa, mind rööviti ära, sina oled kaasosaline."
"Haaahaaa, vaimukas neiu."
Kõik naersid. J: "Okei, niisis, ma viin teid ära, ja siis koju magama. Pärast ei pea teile enam taksot mängima võõi?"
Poiss vaatas tüdrukule otsa: "Ei pea, võta kaisukaru ka kaissu siis juba. Ja ära unusta pöialt suhu toppimast."
"Kuule keri kanni."
Auto peatus 9-korruselise maja ees. Tüdruk ja poiss väljusid ja hakkasid trepikoja poole liikuma.
"Tead, ma ei jõudnud tuba koristada, ära vägasuurt shocki saa."
Tüdruk naeris: "Nagu alati, aga mina ei korista ka."
Koos läksid nad lifti ja liftist välja. Neljanda korruse korteri ukse taga oli natuke pusimist. Poiss vaatas tüdrukut, tüdruk poissi, aeg peatus, kuid siiski otsis ta oma püksitaskutest võtmeid edasi.
"Kuradi kurat, kuskurat need võtmed on?"
Tüdruk pistis käe poisi tagumisse püksitaskusse ja kummardas maiesteetlikult.
"Ah sina väike marakratt!"
Poiss tegi ukse lahti ja võttis tüdruku sülle ja keerutas teda mööda tuba.
"Hähh, see pole aus. See on väiksemate diskrimineerimine!"
"Ise oled diskrimineerimine. See on hoolimine jobu."
Poiss pani tüdruku maha ja võttis endal jope seljast. Tüdruk võttis jope seljast ja jooksis diivani poole. "JALGPALLJALGPALLJALGPALL!"
"Mhh, ma mõtlesin, et sa tulid minu pärast, mitte jalgpalli pärast."
"Ole kuss, penaltid on, kohe saab läbi."
"Eino aitääääh."
Tüdruk saatis poisile õhumusi ja kutsus temagi diivanile istuma. Poiss istus ja tüdruk hüppas talle sülle. "Haaa, haneks tõmbasin."
Õnneks/Õnnetuseks kõlas kohtuniku vile ja mäng kuulutati lõppenuks, Inglismaa võitis.
Kell oli 10. Õhk oli paks, kuidagi eriline.
Vaikselt, vaikselt, olukord muutus.
Edasisest vaikib ajalugu...
8 tundi hiljem...
Poiss suudles tüdrukut põsele. Mõtted liikusid paratamatult.
"Jumal, ta on nii ilus, nii armas, minu õnn."
Suudeldes tüdrukut teist korda ärkas neiu nagu uinuv kaunitar oma saja-aastasest unest.
"Mis kell on?"
"Ahh nii siis tervitadki sa mind hommikuti."
Tüdruk muigas. Ta sirutas poisi poole käed ja ütles: "Tibu, tule siia, külm on ju."
Poiss võttis tüdruku kaissu ja silitas ta juukseid. "Ei ole külm midagi, väljas võib külm olla, aga siin- meil on alati soe."
"Mhm, tunda on, mu varbad on sinised."
"Nii armsad ju, sellised pisikesed ja sinised, kas ma võin endale võtta?"
Tüdruk hakkas naerma. "Kui sa tahad varbaid, siis pead sa võtma jalalaba ka, kui sa tahad jalalaba pead sa võtma terve jala, terve jalaga on ka teine jalg, jalgadega kere, kerega pea, see tähendab, siis pead sa leppima lihtsalt minu, mitte varvastega."
"ohh, hea tehing, kas kohe?"
Tüdruk tõmbas teki üle pea ja ütles: "Ise ajasid mind just püsti, kõss mine ära, ma panen riidesse."
Poiss vaatas lakke ja raputas pead. "Ma olen nii jobu."
Naerdes ütles ta, et pannkoogid on valmis.
Tüdruk pani ennast riidesse ja läks kööki. Koos söödi hommikust, koos oli hea.
Kuu aega hiljem
"Mul on halb olla!"
"Sa oled üsna kahvatu ka, äkki peaksid sa koju minema?"
"Ma ei saa, füüsikast on töö veel."
"Noh, teed töö ära ja siis lähed."
Sõbranna vaatas tüdrukule murelikult otsa ja küsis: "Kas kõik on korras? Ma mõtlen teiega. Ära tee midagi, mida sa hiljem kahetseks."
Tüdruk naeratas sõbrannale ja kallistas teda: "Sa oled niiiiiiii kallis, aga meil on kõik korras, viimane kuu on tore olnud."
Sõbranna naeratas vastu: "Ta on tore, minule ta meeldib, aga ikkagi" ja pilgutas tüdrukule silma. Tüdruk lõi mängeldes sõbrannat ja pistis pea uuesti füüsika vihiku taha.
Koolis oli ta siiski lõpuni. Keskpäeval oli olemine juba hea.
Pärast kooli said nad õe/sõbrannaga kokku.
"Ma ei saa, mul on vahest nii halb olla, totaalselt kohutav."
"Ahjaa, ja kuhu jäi tsau?"
"Tsau."
"Hm, äkki peaksid sa arsti juurde minema?"
"Mida see arst ikka teeks?"
"Ma ei tea, pole arst."
Koos hakati kodu poole kõndima. Poiss helistas vahepeal tüdrukule.
"Jah, tere, jah, hästi läks, noh, kuidas öelda, raske oli. Okei, ei ole palju õppida, täna on reede! Okei, tule, ma jään sind ootama. Minaarmastansindka(vaikselt)!"
Sõbranna naeratas, kuid jäi siiski mõtlikuks. "Kuule, aga, ahh ma ei tea, kaua sul halb on olnud juba?"
Tüdruk vaatas õele imestunud pilguga otsa. "Ära aja, ei saa olla."
"Ega ma halvaga, aga lihtsalt, ole kindel, kui mina ei muretse, siis kes veel."
Tüdruk võttis sõbrannal käe alt kinnija muutus mõtlikuks.
"Käime poest läbi, ma pean pastaka ostma"
"Oeh, mine käi sa poes, ma istun siin senikaua."
"okei, ma teen käps."
Sõbranna läks poodi ja tüdruk istus pingile maha. Vaikselt vaatas ta apteegi poole.
"Noh, mis ei tapa teeb tugevaks."
Kogu julguse kokku võttes läks apteeki ja ostis mis vaja.
Õnneks jõudis ta ennem sõbrannat apteegist tagasi ja kõndis talle vastu. "Okei, said oma pastaka, muuvi nüüd oma jalakesi."
Sõbranna hakkas naerma. "Jaa, kohe, issake, kus nüüd hakkas kiire."
"Jahjah, lähme."
Tunni aja pärast oli poiss tüdrukul vastas ja koos mindi kinno.
"Mis sul on, sa oled täna nii mõtlik?"
"Noh, vahet pole, kõik on korras"
Poiss vaatas tüdrukule murelikult otsa, kuid tüdruk suudles poissi ja kõik oli unustatud.
Ta lukustas vannitoa ukse ja laulis mingit laulu. Evanescence - You arvatavasti
Möödus minut, kaks, kolm, neli.
"Jumal..."
"Kuule, tule välja, ma ei viitsi kodus passida."
"Eeee, okei, kohe või?"
"Jah, ma hakkan kõndima kohe."
"Okei."
"Sul on õigus."
"Misasja, mis õigus."
Tüdruk vaatab sõbrannale otsa ja pöörab pea kõrvale.
"Oh issand. Mida sa teed?"
"Vaatan, mis edasi saab?"
"Tule siia."
Sõbranna kallitab tüdrukut kõvasti.
Läbi pisarate kõlab tüdruku hääl nõrgalt sõbranna kõrvus.
"Sa saad tädiks."
....
esmaspäev, oktoober 16, 2006
Unejutud eeslitest
Reede, 12 oktoober. Vennad Arumäed pidasid sünnipäeva. Loomulikult olime ka meie seal. Ja veel palju rahvast. Kõik algas suht rahulikult. Kuni vanaka avamiseni on kõik veel meeles ka, sealt edasi tekivad juba väiksed lüngad. Vähemalt sündmuste järjekorraga tekib probleeme. Kõige meeldejäävam asi kõigi jaoks olid ilmselt "unejutud" eeslitest. Ei hakka seletama millised need olid, aga üks on kindel: peale seda ei vaata keegi meist eeslit enam sama pilguga. Lugeja oli ka kõige õigem valitud. :D Me merxiga liikusime kahe korruse vahet. Lõpuks peatusime vist köögis, kus Lehar ja Jaan juba piibutasid.Jagasime vanakat vennale Ällile ja R-le (nimi ei meenu kahjuks) ka natuke. Venna ja sis läksid välja pausile, läksin kaasa, meiega ühinesid veel Lehar ja Jaan - ustavad piibusõbrad, kes võtsid selle isegi välja kaasa, Tarvo, Arvi ja R . Võimalik et keegi ole veel aga nagu juba öeldud: don't rememberMina ja R moodustasime mittepausitajate nurga, kust ma küll korraks lahkusin, kuid kohe naasesin. Aga väljas oli külm ja me läksime tagasi sisse. Köögis oli palju soojem. Mina sain end valdusesse Lehari läpaka ja seal oleva muusika. Tänan:D Venna tuli ka kööki ja mina kui hea õde lasin ta istuma. Ega ma muidugi tervet tooli ei loovutanud, kuigi oleks pidanud. Siis tekkis seal suur tüli, sest keegi oli Tarvo toas miskit pähhi teinud ja polnud ära koristanud. Mul oli küll selline tunne, et minnakse kohe kätega kallale aga õnneks nii hulluks asi ei läinud. Ma sain sünnipäevalapse peale küll suhteliselt vihaseks, aga see asi sai kiirelt lahendatud. Kallistus leppimiseks ja kõik korras. Vähemalt mis puudutas seda süüdistamist. Aga sellega kõik alles algas..Ma ei hakka seletama seda tuvikeste asja ja kõike muud mis juhtus. Need kes seda ei tea, ei peagi ilmselt teadma.
Vahepeal tekkis veel väike paanika sellepärast et minu õde otsustas värisema hakata ja väita et tal on palav. Täiesti loogiline ju, või pole?:D Kraadimine andis tulemuse et tal on alapalavik. Mingil hetkel olid nad vennaga jälle väljas, nagu keegi polekski haige. Aga õnneks oli tal vist soojendja olemas:D Edasise kohta polegi midagi eriti kirjutada. Sain Wollit paitada,aga lõpetasin selle kohe kui ta mulle urisedes vastu vahtis. Armas koer. Siis läksin m akunagi üles et õde kontrollida ja sinna ma jäingi kuni tuli Äll ja teatas et õde tahab õega rääkida. Jutt oli lühike: kojuminek. Mitte et see mingi käsk oleks olnud aga ega ma üksi ka ikka läbi pimeda metsa minema ei hakka. Tarvo tuli meid saatma. Jamh. Merx ja Tom kõndisid omas tempos ees ja kui märkasid et me väga aeglaselt liigume, ootasid meid järgi. Nii juhtus vist kuskil 4 korda(A). Sry kallike, ma tean et sul oli külm aga ma liikusin nii kiiresti kui see võimalik oli. Ega me Tarvoga just kõige sirgemalt ei kõndinud ja tempo ühtlusest ei tasu rääkidagi, aga metsa äärde me jõudsime (kus merx ja tom meid juba ootasid) ja siis pidi tadaa ütlema. Järgmine päev oli suht jube. Magada sain ka ainult 4,5 tundi, sest mõtteid oli liiga palju ja need ei lasknud magada. laupäeval sain targemaks ainult niipalju, et vaja asjad selgeks rääkida. Ja see võimalus tuli pühapäeval. Kokkuvõtvalt öeldes: järv,rääkimine rullirada,rääkimine, selgus järv,päike, mets ja rullikas,päike, järv, pilv, kõndimine. Dadaamusikalli:D
Nüüd olen ma teist päeva nagu mingi rõõmupall:)
Aga..nüüd veel paar tähtsat asja:
- sry õeke, et sa seda kuulama pead aga ma tean et sa saad aru ja selleks sõbrad ongi ju:D
- sry venna, kui ma seda kuidagi põhjustasin, ei tahtnud. aga ma tean et ka sina saad aru.
- tnx Lehar, sa oled väga hea sõber. Tore et kõik jälle korras on :)
- "Bitches They Come,They Go, But True Friends, They Stay, You Know" hea sõber;)
Ok. Blog on nüüd olemas. Mitte kuigi hea, aga vähemalt on.
Let the sun shine!
Kalli-kalli kõigile!
Vahepeal tekkis veel väike paanika sellepärast et minu õde otsustas värisema hakata ja väita et tal on palav. Täiesti loogiline ju, või pole?:D Kraadimine andis tulemuse et tal on alapalavik. Mingil hetkel olid nad vennaga jälle väljas, nagu keegi polekski haige. Aga õnneks oli tal vist soojendja olemas:D Edasise kohta polegi midagi eriti kirjutada. Sain Wollit paitada,aga lõpetasin selle kohe kui ta mulle urisedes vastu vahtis. Armas koer. Siis läksin m akunagi üles et õde kontrollida ja sinna ma jäingi kuni tuli Äll ja teatas et õde tahab õega rääkida. Jutt oli lühike: kojuminek. Mitte et see mingi käsk oleks olnud aga ega ma üksi ka ikka läbi pimeda metsa minema ei hakka. Tarvo tuli meid saatma. Jamh. Merx ja Tom kõndisid omas tempos ees ja kui märkasid et me väga aeglaselt liigume, ootasid meid järgi. Nii juhtus vist kuskil 4 korda(A). Sry kallike, ma tean et sul oli külm aga ma liikusin nii kiiresti kui see võimalik oli. Ega me Tarvoga just kõige sirgemalt ei kõndinud ja tempo ühtlusest ei tasu rääkidagi, aga metsa äärde me jõudsime (kus merx ja tom meid juba ootasid) ja siis pidi tadaa ütlema. Järgmine päev oli suht jube. Magada sain ka ainult 4,5 tundi, sest mõtteid oli liiga palju ja need ei lasknud magada. laupäeval sain targemaks ainult niipalju, et vaja asjad selgeks rääkida. Ja see võimalus tuli pühapäeval. Kokkuvõtvalt öeldes: järv,rääkimine rullirada,rääkimine, selgus järv,päike, mets ja rullikas,päike, järv, pilv, kõndimine. Dadaamusikalli:D
Nüüd olen ma teist päeva nagu mingi rõõmupall:)
Aga..nüüd veel paar tähtsat asja:
- sry õeke, et sa seda kuulama pead aga ma tean et sa saad aru ja selleks sõbrad ongi ju:D
- sry venna, kui ma seda kuidagi põhjustasin, ei tahtnud. aga ma tean et ka sina saad aru.
- tnx Lehar, sa oled väga hea sõber. Tore et kõik jälle korras on :)
- "Bitches They Come,They Go, But True Friends, They Stay, You Know" hea sõber;)
Ok. Blog on nüüd olemas. Mitte kuigi hea, aga vähemalt on.
Let the sun shine!
Kalli-kalli kõigile!
reede, oktoober 06, 2006
Byz - Why do we always fight
vihm tilgub vaikselt mu aknale,
päike sillerdab taevakaarel.
pilved helgivad,
pisarad tekivad.
sinises taevas liiguvad pilved kiirelt,
liiga kiirelt, justnagu elu.
kahetsusvalu,
just kui päike.
paistab nii soojalt, kuid kõrvetab valusasti.
mis on õnn?
Ma lihtsalt ei tea, issake, ma ei mäleta mitu nädalat ma koolis olen käinud.
Aga, kool on täitsa okei, isegi Laane on see aasta normaalsem, tundub, et teeb vaikselt Raidile silma isegi;)
Esimene nädal oli harjumatu, kui kaks nädalat on rutiin olnud selline, et teatud kellaajal ärkad ja teatud kellaajal tahad süüa, siis siin läks edasi.
Neljapäeval pidi üks asi olema, aga ei olnud, oli pühapäeval hoopiski. Merxu sai endale ühe väikse armsa (mängu) kassi. Kalli ka.
Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Reede vene kooli juures, ränduris, tänava peal. Pühapäev oli shock. Laupäeval tuli mööbel, lõpuks-lõpuks.
Esmaspäev või teisipäev omastas Ets arvutit, ülejäänud aega lihtsalt tühja.
Priit, ega ei kahetseks küll. Aga valikuvabadus? ei usu
päike sillerdab taevakaarel.
pilved helgivad,
pisarad tekivad.
sinises taevas liiguvad pilved kiirelt,
liiga kiirelt, justnagu elu.
kahetsusvalu,
just kui päike.
paistab nii soojalt, kuid kõrvetab valusasti.
mis on õnn?
Ma lihtsalt ei tea, issake, ma ei mäleta mitu nädalat ma koolis olen käinud.
Aga, kool on täitsa okei, isegi Laane on see aasta normaalsem, tundub, et teeb vaikselt Raidile silma isegi;)
Esimene nädal oli harjumatu, kui kaks nädalat on rutiin olnud selline, et teatud kellaajal ärkad ja teatud kellaajal tahad süüa, siis siin läks edasi.
Neljapäeval pidi üks asi olema, aga ei olnud, oli pühapäeval hoopiski. Merxu sai endale ühe väikse armsa (mängu) kassi. Kalli ka.
Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Reede vene kooli juures, ränduris, tänava peal. Pühapäev oli shock. Laupäeval tuli mööbel, lõpuks-lõpuks.
Esmaspäev või teisipäev omastas Ets arvutit, ülejäänud aega lihtsalt tühja.
Priit, ega ei kahetseks küll. Aga valikuvabadus? ei usu
kolmapäev, september 20, 2006
Oi jah
Et siis, kust ma pooleli jäin?
Ahjaa
03,09,06
See oli pühapäev, päev enne minu ärasõitu. Issi sebis mulle kaks kohvrit, üks oli väiksem, teise oleks Tamme sisse mahtunud, aga isiklikuel põhjustel otsustas ta mu kohvrit mitte täita.
Praeguei mäletagi midagi head tollest nädalavahetusest. Mingi 8 ajal välja, 9 ajal kallistasim Marki ja Sassi, ja pakkima suundusingi. Tegelikult oli nii kurb.
Esmaspäeva hommikul 5,30 üles.
Riiga ja lennukile, Merxu sõitis esimest korda õhus:D
Vahva oli, minu kõike muud kui vaiksed pinginaabrid aitasid kõrvalukustustest üle saada;)
Koppi ja Bogo poole sõit. Ehk siis, Bogo By oli see saaaaaaaar, kus me veetsime kaks nädalat. Jõudsime saarele, ohh seda üllatust, mina ja Kaisa olime paigutatud perre, ja ülla-ülla, tütarlaps, kes oli taani projektis varem osalenud ei osanud nii hästi inglise keelt, kui tema isa:D
Esimesd paar päeva olid kuradima harjumatud. Workshopid ka.
Teisipäeval oli mingi ekskursioon, ehk siis, Merxu, Maarja, Anu, Tuuli täiendasid oma pugukesi "Lille" jäätisega, jäätis oli väike, kuid poole meie endi peadest. Öäk, nädal aega jäätisepausi oli.
Lisaks pere või siis ühika või hosteli külastamiseks saime ka mingeid activityd. Surfamine, parvetamine, motokross, stomp, seilamine, ratsutamine, jalgpall.
Kolmapäeval oli shokk, Bruno saadeti ära.:D
Päevad olid üsnagi üksluised, workshop, break, language lesson, break, workshop, lunch.
Reedel oli nagu mingi põhikooli matk, terve grupp ööbis kooli saalis(saali nimi oli Leonardo) magamiskottides. Vahva oli, Dagö ja Ruja ja muudsärkivärki, Tulskaga vajusime suht ruttu ära, aga laupäeval selle eest kell kuus üles ka.
Ja Koppi suundusimegi.
Kopis oli äge, ausõna, vaba aeg jne jne jne
Hostel oli ka vahva.
Aga esimese nädala muljed perest: Mu pere oli vahhhva!
Kaisa oli ka supper toakaalane, ma ei tea, kuidas temal oli, aga minu meelest sai meil nalja:D
Tuleb välja, et meie pere oli saare üks mingi bossidest:D Isal oli PORCHE, ja me saime sõita!! Emal oli Toyota ja Benjamini ja Mariana toas oli mega tehnika.
U kaks päeva pärast saabumist perre hakkasime endilegi üllatuseks Mariana ema ja isa kohta lihtsalt ema ja isa ütlema, nagu, meile ei jäänud nende nimed meelde, ja ütlesime ema ja isa nagu oma vanematelegi:D
Teine nädal oli nohisemine. Pool gruppi olid nohus ja köhas, k.a mina.
Peres oli aina vahvam. Jalkamats oli hea. Eesti poisid mängisid kuidagi hästi, väga hästi. Taanikatel oli selle eest mega varustus ja taanlasest kohtunik eelistas otseloomulikult omi. Tulemuseks jäi 1:6 või 6: 1, kuidas kellelegi meeldib.
Tüdrukute mäng oli parem, nagu ikka, girl fight. Enne mängu algust oli paanika, Sest meie Lucky Mushroom oli oma perega(ta elas lesbide juures) kusagil restoranis. Samas siame ka teada, et pooled taani tüdrukutest, kes olid meeskonnas on juba aastaid jalgpalli mänginud, ja nagu poistelgi oli neil hea varustus. 10 minutit mäng kestnud olid kuulda esimesed Bitchid ja Fuckid. Ja siis saabus Anu. Mina ja ülejäänud kisakoor tervitasime teda kõõõõvasti. Muideks, peaks mainima, et Tulska oli mega äkksi täis:D kargas ja karjus koguaeg.Mingi Sabrina tõukas Bertat, Berta käis vist käna, esimene värav taanlaste kasuks, 10 minti möödas ja VIIGIVÄRAV.
Oii, taani tüdrukud olid vihased. kohutavalt vihased kohe. Aga jalka oli äge:D
Tavaliselt õhtuti istusime kas astras või kusagil niisama väljas või activitys. Tulska majas - Noas sai mingite väikeste poistega piljardit mängitud. Hellõu, proff merxu oli platsis;)
Siiski, ka filmiõhtu oli hea, eriti Mariana voodi hõivamine koos Kaisaga ja jäätise söömine:D
Maitea, lõpus said mõned Sunega ka hästi läbi. Ja siis tuli reede, taanlased lahkusid ja siis oli grupikallistamine. Armas oli. Öö veedeti taaskord Leonardos, seekord mindi varem magama ka. Merxu ja Tuuli massaažiklubi on avatud!
Laupäeval Roskildesse, seal vaba aega 4 tundi. Pärast seda rongi peale, siis bussi peale ja Kopis olimegi. Õhtul sõideti veel metrooga.
Pühapäeval lennujaama, shopati ja siis kojulend. Aga millegipärast Riiast Võrru jõudmine võttis sitakskaua aega, niisis, ma ei näinudki vennat. Persse.
Sõnumid, ära kadus.
Kus kurat?
No ma ei saa aru.
Esmaspäeval oli vahva koolipäev, vahime keemias tahvlit nagu kaheksandat maailmaimet, sittagi ei saa aru. Ülla-ülla, füüsikast ja venekeelest oli täna töö.
Homme keemiast ja saksast.
Õpetajad, me teame, et me peaks ise järgi õppima, aga tõesti, kahe päevaga ei suuda mitte keegi kahe nädala materjali läbi võtta, heaküll, v.a Märt:D
Terminaator - Kummitused kummutil
Kus sa oled?
Koolist tahan totaalselt ära.
Dokumendid välja.
Minema siit.
Muud pole vaja.
Ahjaa, autokool ka:D
Varsti, issi käskis lehe ära osta:D
aga tsau
msk
merxu
Ahjaa
03,09,06
See oli pühapäev, päev enne minu ärasõitu. Issi sebis mulle kaks kohvrit, üks oli väiksem, teise oleks Tamme sisse mahtunud, aga isiklikuel põhjustel otsustas ta mu kohvrit mitte täita.
Praeguei mäletagi midagi head tollest nädalavahetusest. Mingi 8 ajal välja, 9 ajal kallistasim Marki ja Sassi, ja pakkima suundusingi. Tegelikult oli nii kurb.
Esmaspäeva hommikul 5,30 üles.
Riiga ja lennukile, Merxu sõitis esimest korda õhus:D
Vahva oli, minu kõike muud kui vaiksed pinginaabrid aitasid kõrvalukustustest üle saada;)
Koppi ja Bogo poole sõit. Ehk siis, Bogo By oli see saaaaaaaar, kus me veetsime kaks nädalat. Jõudsime saarele, ohh seda üllatust, mina ja Kaisa olime paigutatud perre, ja ülla-ülla, tütarlaps, kes oli taani projektis varem osalenud ei osanud nii hästi inglise keelt, kui tema isa:D
Esimesd paar päeva olid kuradima harjumatud. Workshopid ka.
Teisipäeval oli mingi ekskursioon, ehk siis, Merxu, Maarja, Anu, Tuuli täiendasid oma pugukesi "Lille" jäätisega, jäätis oli väike, kuid poole meie endi peadest. Öäk, nädal aega jäätisepausi oli.
Lisaks pere või siis ühika või hosteli külastamiseks saime ka mingeid activityd. Surfamine, parvetamine, motokross, stomp, seilamine, ratsutamine, jalgpall.
Kolmapäeval oli shokk, Bruno saadeti ära.:D
Päevad olid üsnagi üksluised, workshop, break, language lesson, break, workshop, lunch.
Reedel oli nagu mingi põhikooli matk, terve grupp ööbis kooli saalis(saali nimi oli Leonardo) magamiskottides. Vahva oli, Dagö ja Ruja ja muudsärkivärki, Tulskaga vajusime suht ruttu ära, aga laupäeval selle eest kell kuus üles ka.
Ja Koppi suundusimegi.
Kopis oli äge, ausõna, vaba aeg jne jne jne
Hostel oli ka vahva.
Aga esimese nädala muljed perest: Mu pere oli vahhhva!
Kaisa oli ka supper toakaalane, ma ei tea, kuidas temal oli, aga minu meelest sai meil nalja:D
Tuleb välja, et meie pere oli saare üks mingi bossidest:D Isal oli PORCHE, ja me saime sõita!! Emal oli Toyota ja Benjamini ja Mariana toas oli mega tehnika.
U kaks päeva pärast saabumist perre hakkasime endilegi üllatuseks Mariana ema ja isa kohta lihtsalt ema ja isa ütlema, nagu, meile ei jäänud nende nimed meelde, ja ütlesime ema ja isa nagu oma vanematelegi:D
Teine nädal oli nohisemine. Pool gruppi olid nohus ja köhas, k.a mina.
Peres oli aina vahvam. Jalkamats oli hea. Eesti poisid mängisid kuidagi hästi, väga hästi. Taanikatel oli selle eest mega varustus ja taanlasest kohtunik eelistas otseloomulikult omi. Tulemuseks jäi 1:6 või 6: 1, kuidas kellelegi meeldib.
Tüdrukute mäng oli parem, nagu ikka, girl fight. Enne mängu algust oli paanika, Sest meie Lucky Mushroom oli oma perega(ta elas lesbide juures) kusagil restoranis. Samas siame ka teada, et pooled taani tüdrukutest, kes olid meeskonnas on juba aastaid jalgpalli mänginud, ja nagu poistelgi oli neil hea varustus. 10 minutit mäng kestnud olid kuulda esimesed Bitchid ja Fuckid. Ja siis saabus Anu. Mina ja ülejäänud kisakoor tervitasime teda kõõõõvasti. Muideks, peaks mainima, et Tulska oli mega äkksi täis:D kargas ja karjus koguaeg.Mingi Sabrina tõukas Bertat, Berta käis vist käna, esimene värav taanlaste kasuks, 10 minti möödas ja VIIGIVÄRAV.
Oii, taani tüdrukud olid vihased. kohutavalt vihased kohe. Aga jalka oli äge:D
Tavaliselt õhtuti istusime kas astras või kusagil niisama väljas või activitys. Tulska majas - Noas sai mingite väikeste poistega piljardit mängitud. Hellõu, proff merxu oli platsis;)
Siiski, ka filmiõhtu oli hea, eriti Mariana voodi hõivamine koos Kaisaga ja jäätise söömine:D
Maitea, lõpus said mõned Sunega ka hästi läbi. Ja siis tuli reede, taanlased lahkusid ja siis oli grupikallistamine. Armas oli. Öö veedeti taaskord Leonardos, seekord mindi varem magama ka. Merxu ja Tuuli massaažiklubi on avatud!
Laupäeval Roskildesse, seal vaba aega 4 tundi. Pärast seda rongi peale, siis bussi peale ja Kopis olimegi. Õhtul sõideti veel metrooga.
Pühapäeval lennujaama, shopati ja siis kojulend. Aga millegipärast Riiast Võrru jõudmine võttis sitakskaua aega, niisis, ma ei näinudki vennat. Persse.
Sõnumid, ära kadus.
Kus kurat?
No ma ei saa aru.
Esmaspäeval oli vahva koolipäev, vahime keemias tahvlit nagu kaheksandat maailmaimet, sittagi ei saa aru. Ülla-ülla, füüsikast ja venekeelest oli täna töö.
Homme keemiast ja saksast.
Õpetajad, me teame, et me peaks ise järgi õppima, aga tõesti, kahe päevaga ei suuda mitte keegi kahe nädala materjali läbi võtta, heaküll, v.a Märt:D
Terminaator - Kummitused kummutil
Kus sa oled?
Koolist tahan totaalselt ära.
Dokumendid välja.
Minema siit.
Muud pole vaja.
Ahjaa, autokool ka:D
Varsti, issi käskis lehe ära osta:D
aga tsau
msk
merxu
teisipäev, september 12, 2006
Taaaaaaani
Koju tahan, raha on otsas, igatsus on ka.
Vahvad messid hoiavad elu sees. (K) M
Hige olen ka, mega vahva vøi mis.
Aga pæhapåeval koju, siis pikemalt, praegu dhathaaa.
Vahvad messid hoiavad elu sees. (K) M
Hige olen ka, mega vahva vøi mis.
Aga pæhapåeval koju, siis pikemalt, praegu dhathaaa.
laupäev, september 09, 2006
Kool on nüüd alanud. Meil on päris mitu uut ja toredat õpetajat. Mõnega on ka probleeme olnud. Ilm on väga kaki praegu. Pildistamine jäi ära sest vihma sadas, spordipäev ja aastajooks jäid ära, sest vihma sadas. Aga spordipäevale poleks ma nagunii läinud. 8.sept. käisin mina Tallinnas muusikali "Romeo & Julia" vaatamas. See oli parim. Ausalt, see on üks parimaid muusikale mida ma näinud olen. Terminaator oli ka muidugi asjaga seotud. Autogramme sain ka. Jaagupil on nii ilusad silmad ja Kristjan Kasearu on nii kena. Pole ka ime et fännid teda rahule ei jäta.
Ah jaa, Tallinnasse sõites paistis päike, vahepeal sadas ühes kohas natuke, aga üldiselt oli ilus ilm, Tallinnasse jõudes hakkas tibutama, siis vaikselt sadama ja kui me bussist välja pidime minema, et sihtkohta kõndida, algas täielik padukas. Armas. Nii me siis jagasime Mariannega ühte vihmavarju(minu oma) ja kuna see oli Manna käes, sain mina suht märjaks, kui lahkusin vihmavarju alt, et mitte lompi astuda. Peale etendust õnneks ei sadanud ja tagasitee kohta ei oska öelda, sest ma ei teagi kas see oli Terminaatori laul "Head ööd" või hoopis "Siis kui maailm magab veel", mis hea une tõi.
Järgmine hommik magasin poole 12. Msnis vennaga rääkides jõudsime järeldusele, et peaks kokku saama. Mõeldud tehtud. Vahepeal rääkisin ideest ka Tarvole ja tema oli samuti kohtumisest huvitatud. Aga muidugi on jälle ilm see, mis plaanid ära rikub. Kuna vihma sadas, peatusime Toomasega minu pool. Informeerisin ka Tarvot sellest ja poole tunni pärast oli temagi minu pool. Istusime, rääkisime, kuulasime. Sain ka idee millest teha uurimustöö. Nüüd tuleb hakata kõvasti uurima. Venna läks poole viie ajal ära ja Tarvo viie ajal. Armas oli neid jälle näha. Kallid veelkord neile mõlemale. Ma üritasin hakata harjuma mõttega, et nüüd ei näe neid vähemalt nädal aega. Aga vanasõna ütleb, et ära hõiska enne õhtut. Mingit hõiskamist siin polnudki, kuid taas msnis Toomasega rääkides tuli välja, et tal on nii igav, et ta kavatseb minna koeraga jalutama ja kui ma avaldasin soovi kunagi ta koera näha, kutsus ta mind kohe kaasa. Nii ma siis kõndisingi Soo poole. Vahepeal sattusin kokku mõne sõbra ja mittesõbraga. Üks küsis õe kohta palju-palju küsimusi ja teine vaatas lihtsalt vihaselt nagu alati. Lõpuks jõudsin siiski venna juurde. Kui venna tuppa rihma järgi läks, hakkas koer haukuma. Ma mõtlesin küll, et see koer ei salli mind, kuid tema poole vaadates selgus, et kutsa ei vaata minu poolegi. Tema jälgis ust ja ootas kuna Tom sealt välja tuleb. Ja oh seda rõõmu ja hüplemist kui Tom ukse avas ja väljus. Minu eelnev kartus, et äkki tahab kutsa Sam mind ära süüa, oli täiesti asjatu. See armas koer oli sõbralik ja inimeste vastu nii ükskõikne, et mind pani kohe imestama kuidas suutis tema 10 noormeest diivani taha ajada. Küllap oli tal selleks ikka mõjuv põhjus. Peale jalutuskäiku helistasin ma juba eiteamitmendatkorda "issile". Ise pidi haige olema, aga liigub igal pool ringi. Koju jõudes õnnestus temaga ka ikka kokku saada. Sellest ei saa ma ainult aru miks ta nii ükskõikne on. Msnis on küll suured sõnad ja jutud aga tegelikult ei tee ta mitte s****gi. Aga minu üks puudus on ka see, et usun peaaegu kõike mida räägitakse. Sõnad võivad väga palju tähendada, aga samas võivad ka mitte midagi tähendada. Vähemalt sain ma ka Edikule kallistuse edasi anda enne kui nad baari suundusid. Ei tea kas nad jäidki sinna. Praeguseks pole neist midagi kuulda olnud. Päeval peab vist uuesti neid tüütama.
Merx on ka kuskil Taanis. MSK. Nädal veel. Varsti näeb. Siis tuleb kindlasti temapoolne blog, kõigest seal toimunust.
Praegu aga baibai ja head ööd.
Ah jaa, Tallinnasse sõites paistis päike, vahepeal sadas ühes kohas natuke, aga üldiselt oli ilus ilm, Tallinnasse jõudes hakkas tibutama, siis vaikselt sadama ja kui me bussist välja pidime minema, et sihtkohta kõndida, algas täielik padukas. Armas. Nii me siis jagasime Mariannega ühte vihmavarju(minu oma) ja kuna see oli Manna käes, sain mina suht märjaks, kui lahkusin vihmavarju alt, et mitte lompi astuda. Peale etendust õnneks ei sadanud ja tagasitee kohta ei oska öelda, sest ma ei teagi kas see oli Terminaatori laul "Head ööd" või hoopis "Siis kui maailm magab veel", mis hea une tõi.
Järgmine hommik magasin poole 12. Msnis vennaga rääkides jõudsime järeldusele, et peaks kokku saama. Mõeldud tehtud. Vahepeal rääkisin ideest ka Tarvole ja tema oli samuti kohtumisest huvitatud. Aga muidugi on jälle ilm see, mis plaanid ära rikub. Kuna vihma sadas, peatusime Toomasega minu pool. Informeerisin ka Tarvot sellest ja poole tunni pärast oli temagi minu pool. Istusime, rääkisime, kuulasime. Sain ka idee millest teha uurimustöö. Nüüd tuleb hakata kõvasti uurima. Venna läks poole viie ajal ära ja Tarvo viie ajal. Armas oli neid jälle näha. Kallid veelkord neile mõlemale. Ma üritasin hakata harjuma mõttega, et nüüd ei näe neid vähemalt nädal aega. Aga vanasõna ütleb, et ära hõiska enne õhtut. Mingit hõiskamist siin polnudki, kuid taas msnis Toomasega rääkides tuli välja, et tal on nii igav, et ta kavatseb minna koeraga jalutama ja kui ma avaldasin soovi kunagi ta koera näha, kutsus ta mind kohe kaasa. Nii ma siis kõndisingi Soo poole. Vahepeal sattusin kokku mõne sõbra ja mittesõbraga. Üks küsis õe kohta palju-palju küsimusi ja teine vaatas lihtsalt vihaselt nagu alati. Lõpuks jõudsin siiski venna juurde. Kui venna tuppa rihma järgi läks, hakkas koer haukuma. Ma mõtlesin küll, et see koer ei salli mind, kuid tema poole vaadates selgus, et kutsa ei vaata minu poolegi. Tema jälgis ust ja ootas kuna Tom sealt välja tuleb. Ja oh seda rõõmu ja hüplemist kui Tom ukse avas ja väljus. Minu eelnev kartus, et äkki tahab kutsa Sam mind ära süüa, oli täiesti asjatu. See armas koer oli sõbralik ja inimeste vastu nii ükskõikne, et mind pani kohe imestama kuidas suutis tema 10 noormeest diivani taha ajada. Küllap oli tal selleks ikka mõjuv põhjus. Peale jalutuskäiku helistasin ma juba eiteamitmendatkorda "issile". Ise pidi haige olema, aga liigub igal pool ringi. Koju jõudes õnnestus temaga ka ikka kokku saada. Sellest ei saa ma ainult aru miks ta nii ükskõikne on. Msnis on küll suured sõnad ja jutud aga tegelikult ei tee ta mitte s****gi. Aga minu üks puudus on ka see, et usun peaaegu kõike mida räägitakse. Sõnad võivad väga palju tähendada, aga samas võivad ka mitte midagi tähendada. Vähemalt sain ma ka Edikule kallistuse edasi anda enne kui nad baari suundusid. Ei tea kas nad jäidki sinna. Praeguseks pole neist midagi kuulda olnud. Päeval peab vist uuesti neid tüütama.
Merx on ka kuskil Taanis. MSK. Nädal veel. Varsti näeb. Siis tuleb kindlasti temapoolne blog, kõigest seal toimunust.
Praegu aga baibai ja head ööd.
pühapäev, september 03, 2006
Jimmy Eat World - Night Drive
Helendavatest putukatest polegi minul midagi täiendada.
Tüdruk E ema oli akna peal, tüdruk E:"Okei, ma lähen nüüd, homme näeme." Tüdruk M: "Okei, ma üritan Margile veel helistada." Tüdruk M istub Poisi E trepikoja ette pingi peale ja ootab, et poisid S ja V tagasi tuleksid.
Poiss M vastab telefonile: "Tsauuuuu, ee, hmm, me oleme jaamas praegu, võib-olla pärast tuleme ka. Mida te tegite siis? Ah jooksite(naerab). Kui kiireste, 50km/h? (naerab kõvemini) Jaa, jookske veel jah." Poiss M ütles ilusti tsau.
Poisid S ja V olid poest tagasi jõudnud. Poiss V süütab väikese vilkuva oranži asjakese. Poiss S, pistest sokolaadid tüdruku nina alla: "Vali nüüd endale siit midagi, kokat tõin ka."
Tüdruk M: "Ma ei taha midagi!"
Hakati maja nurga poole kõndima. Poiss S: "V läheb koju ära, kas saadame teda, või läheme istume kuhugi?" Tüdruk M: "Läheme saadame natukene."
Poiss V saadeti surnuaia lähedale ära.
Tagasi tulid S ja M rahulikult kõndides.
Tüdruku E maja eest mindi mööda ja suubuti taas maja nurga poole.
Poiss S: "Räägi midagi."
Tüdruk M: "Mul pole midagi rääkida, vaata, Suur Vanker."
Poiss S tuli lähemale, tüdruk mõttes vaikselt omi mõtteid.
Ei tahtnud, mõtted olid kusagil mujal, kellegi teisega.
Natuke aega räägiti, u tunni aja pärast saatis Poiss S tüdruku koju.
Järgmine päev oli ägee, käsi oli katki, kerge mäda.
Iuu.
Igastähes, filmiõhtu isu tekkis, läksime Tammega Keiti poole. Ennem tegime peatuse Ränduri juures ja kesklinnas, Sass tuli midagi norima sinna.
Enamus ajast kõnniti vaikuses. Ülbus. Seda oli millegipärst piisavalt.
Võtsime kaks filmi, teist hakkan kohe vaatama, süüa sai ka piisavalt.
Pärast kaheksat hakkasime kodupoole liikuma.
Ahjaa, linnapoole astudes tuli sõberpoiss Dima vastu, meie hammustasime õuna, Dima tegi sellekohase ÜLIMALT VALJU häälitsuse:D
Merxu: "Miks tal peret pole?"
Tamme: "Milline naine tahaks hommikul üles ärgata mehe kõrval, kelle esimeseks sõnaks oleks megakõva röhitsus?"
Merxu: "Mega lahe oleks!"
Tamme jagab asja ära ja hakkab naerma, õun läks kurku.
Kerge igatsus. Ta peaks teisipäeval tulema, Tamme, sa tead mida teha, äkki saame tal külas käia..
Täna on veel pakkida, triikida, pesta, koristada.
Homme Taani.
Tsau
Mina teid ka,
Merxu
Tüdruk E ema oli akna peal, tüdruk E:"Okei, ma lähen nüüd, homme näeme." Tüdruk M: "Okei, ma üritan Margile veel helistada." Tüdruk M istub Poisi E trepikoja ette pingi peale ja ootab, et poisid S ja V tagasi tuleksid.
Poiss M vastab telefonile: "Tsauuuuu, ee, hmm, me oleme jaamas praegu, võib-olla pärast tuleme ka. Mida te tegite siis? Ah jooksite(naerab). Kui kiireste, 50km/h? (naerab kõvemini) Jaa, jookske veel jah." Poiss M ütles ilusti tsau.
Poisid S ja V olid poest tagasi jõudnud. Poiss V süütab väikese vilkuva oranži asjakese. Poiss S, pistest sokolaadid tüdruku nina alla: "Vali nüüd endale siit midagi, kokat tõin ka."
Tüdruk M: "Ma ei taha midagi!"
Hakati maja nurga poole kõndima. Poiss S: "V läheb koju ära, kas saadame teda, või läheme istume kuhugi?" Tüdruk M: "Läheme saadame natukene."
Poiss V saadeti surnuaia lähedale ära.
Tagasi tulid S ja M rahulikult kõndides.
Tüdruku E maja eest mindi mööda ja suubuti taas maja nurga poole.
Poiss S: "Räägi midagi."
Tüdruk M: "Mul pole midagi rääkida, vaata, Suur Vanker."
Poiss S tuli lähemale, tüdruk mõttes vaikselt omi mõtteid.
Ei tahtnud, mõtted olid kusagil mujal, kellegi teisega.
Natuke aega räägiti, u tunni aja pärast saatis Poiss S tüdruku koju.
Järgmine päev oli ägee, käsi oli katki, kerge mäda.
Iuu.
Igastähes, filmiõhtu isu tekkis, läksime Tammega Keiti poole. Ennem tegime peatuse Ränduri juures ja kesklinnas, Sass tuli midagi norima sinna.
Enamus ajast kõnniti vaikuses. Ülbus. Seda oli millegipärst piisavalt.
Võtsime kaks filmi, teist hakkan kohe vaatama, süüa sai ka piisavalt.
Pärast kaheksat hakkasime kodupoole liikuma.
Ahjaa, linnapoole astudes tuli sõberpoiss Dima vastu, meie hammustasime õuna, Dima tegi sellekohase ÜLIMALT VALJU häälitsuse:D
Merxu: "Miks tal peret pole?"
Tamme: "Milline naine tahaks hommikul üles ärgata mehe kõrval, kelle esimeseks sõnaks oleks megakõva röhitsus?"
Merxu: "Mega lahe oleks!"
Tamme jagab asja ära ja hakkab naerma, õun läks kurku.
Kerge igatsus. Ta peaks teisipäeval tulema, Tamme, sa tead mida teha, äkki saame tal külas käia..
Täna on veel pakkida, triikida, pesta, koristada.
Homme Taani.
Tsau
Mina teid ka,
Merxu
laupäev, september 02, 2006
Pime mets, helendavad ussikesed ja treening olümpiamängudeks
Neli inimest. Kaks poissi, kaks tüdrukut. Istuvad hotelli lähedal pingil. Auto sõidab mööda. Tüdruk M:"Mendi buss?" Poiss S naerdes:" Hea auto neil siis." Tüdruk E: "Kui mendil oleks selline auto, ei saaks nad küll kedagi kätte." Natukese aja pärast. Läheneb uus buss. Kõik istuvad surmvaikselt ja liikumatult. Poiss V sosistab tasa:"Nüüd tuleks küll vist joosta!" Poiss S:"Nüüd on küll mendid." Paar sekundit istuvad kõik veel nagu kivikujud ja jälgivad eemalduvaid autotulesid. Siis kargab poiss V püsti ja pistab jooksma, nagu oleks stardipauk kõlanud. Poiss S on tal kohe kannul. Naistejooku esindajad jäävad natuke maha. Üks neist kukub. Ilmselt komistas pimedas millegi otsa. Poiss S tormab tagasi, et kukkujat aidata. Ka teine naisvõistleja jääb seisma. Poiss S tüdruku E poole vaadates ja imestades:"Mõni võttis gini purgi ka veel kaasa!" Tüdruk M:"Mina ei võtnud!" Tüdruk E poetab purgi puu taha ja kõik on jälle korras. Jätkatakse kiirelt kõndides, aeg-ajalt taha vaadates ja autohäält kuulates. Poiss S:"Vaadekse kus see juba on," osutab V poole."Kiire jooksja teine." Naer. Kõnnitakse kiirelt edasi. Tüdruk M ja E hüüavad taha vaadates vaikselt:"Tulevad!" Kõik kaovad puu taha peitu. Mõne sekundi pärast jätkatakse teekonda metsa poole vaiksemas tempos, kuid siiski mitte jalutades.
Metsas avastati palju-palju helendavaid täpikesi ehk siis ilmselt jaaniusse. Ilusad loomakesed on. Muidugi mindi veel valet teed mööda otse suvilate juurde. Need olid küll natuke liiga suured helendavad ussikesed. Ots ümber ja tagasi. Nüüd juba jalutades. M&S tagapool. Ei tea mis nad seal küll tegid. E&V eespool. valgustasid teed ja rääkisid. Kellelgi külmetasid käed. Keegi noris natuke. Kõnniti poe juurde. S läks poodi. V ootas väljas. E ja M kõndisid E maja juurde ja E läks koju. Teised jätkasid teekonda teadmata suunas.
Metsas avastati palju-palju helendavaid täpikesi ehk siis ilmselt jaaniusse. Ilusad loomakesed on. Muidugi mindi veel valet teed mööda otse suvilate juurde. Need olid küll natuke liiga suured helendavad ussikesed. Ots ümber ja tagasi. Nüüd juba jalutades. M&S tagapool. Ei tea mis nad seal küll tegid. E&V eespool. valgustasid teed ja rääkisid. Kellelgi külmetasid käed. Keegi noris natuke. Kõnniti poe juurde. S läks poodi. V ootas väljas. E ja M kõndisid E maja juurde ja E läks koju. Teised jätkasid teekonda teadmata suunas.
neljapäev, august 31, 2006
:*(
Suvi on läbi. Minu jaoks lõpeb see täna. Kurb. Igatsus on ka juba. Igatsen kõiki kes ära läksid. Neid ka keda tükk aega näha pole olnud. Isegi Edikut igatsen. Õnneks tuleb ta varsti iirimaalt tagasi. Jube, et tal siis põrgu hakkab. Seda ei soovi küll kellelegi.
Täna, vaheaja viimasel päeval sadas peaaegu terve päev vihma. No miks?? Õhtul tuli merxil soov välja minna ja ka minul oli soov veelkord ühes kohas käia. Hakkasime siis kose poole kõndima. Käisime verijärve ääres. Ilus koht on. Isegi praeguse ilmaga on seal mõnus olla. Palju tuli meelde. Tegi kurvaks. See oli praeguseni vist parim suvi. Kõik halb jääb meelde, kuid mäletada tuleb vaid head ja seda on oi kui palju. Kui pimedaks läks, pidime lahkuma, sest põõsad muutusid juba liiga hirmuäratavaks. Olen ju selline imelik, kes kardab pimedust. Isegi aiamaal majas oli natuke kõhe olla. Sees on valge, aga akende taga salapäraselt pime. Vihma tõttu pidime natuke seal istuma, ei tahtud päris märjaks ka saada. Kui sadu üle jäi, oli väljas juba ammu väga pime. Meile tundus tegelkult nii, sest me olime ju tükk aega valges istunud. Aga pime oli tegelikult ka. Hakkasime siis vaikselt kodu poole kõndima. Veelompe märkasime alles siis kui midagi jala all lirtsus. Selles leppisime juba kohe kokku, et läbi metsa ja surnuaia juurest me ei lähe, seega tegime pikema ringi mööda tänavat minnes. Mingil hetkel hakkas muidugi vihma sadama, õnneks mitte kõvasti, aga märjaks saime ikkagi.
Nüüd kirjutan seda blogi ja mõtlen suvele. Homme algab kool. See suvi tundus nii lühike, nagu suved alati tunduvad. Ootan väga järgmist, mis peaks tulema veel parem. Aga elame päev korraga ja vaatame mis elu toob.
Merx läheb kah varsti taani, kaheks nädalaks. Ets tuleb just siis tagasi. Venna pidi ka varsti võrru tulema. Merxu peaks kunagi soolaka tegema. Mina olen hea õde, ei kiusa vennat!:D Uue issi saime ka endale. Tähendab merx sai, aga kuna ma olen ta õde siis on ta ka minu issi.
See vihmane ilm on masendav. Kevadel tekib tavaliselt kevadväsimus, nüüd tekib mul sügismasendus.
Igatsen ikkagi.
"Maailma jaoks oled sa keegi, aga kellegi jaoks oled sa maailm." On vaja lihtsalt see keegi üles leida ja teda hoida.
Toredat kooli algust! Ka neile kellel kool juba alanud on.
Tamme/Elin
Täna, vaheaja viimasel päeval sadas peaaegu terve päev vihma. No miks?? Õhtul tuli merxil soov välja minna ja ka minul oli soov veelkord ühes kohas käia. Hakkasime siis kose poole kõndima. Käisime verijärve ääres. Ilus koht on. Isegi praeguse ilmaga on seal mõnus olla. Palju tuli meelde. Tegi kurvaks. See oli praeguseni vist parim suvi. Kõik halb jääb meelde, kuid mäletada tuleb vaid head ja seda on oi kui palju. Kui pimedaks läks, pidime lahkuma, sest põõsad muutusid juba liiga hirmuäratavaks. Olen ju selline imelik, kes kardab pimedust. Isegi aiamaal majas oli natuke kõhe olla. Sees on valge, aga akende taga salapäraselt pime. Vihma tõttu pidime natuke seal istuma, ei tahtud päris märjaks ka saada. Kui sadu üle jäi, oli väljas juba ammu väga pime. Meile tundus tegelkult nii, sest me olime ju tükk aega valges istunud. Aga pime oli tegelikult ka. Hakkasime siis vaikselt kodu poole kõndima. Veelompe märkasime alles siis kui midagi jala all lirtsus. Selles leppisime juba kohe kokku, et läbi metsa ja surnuaia juurest me ei lähe, seega tegime pikema ringi mööda tänavat minnes. Mingil hetkel hakkas muidugi vihma sadama, õnneks mitte kõvasti, aga märjaks saime ikkagi.
Nüüd kirjutan seda blogi ja mõtlen suvele. Homme algab kool. See suvi tundus nii lühike, nagu suved alati tunduvad. Ootan väga järgmist, mis peaks tulema veel parem. Aga elame päev korraga ja vaatame mis elu toob.
Merx läheb kah varsti taani, kaheks nädalaks. Ets tuleb just siis tagasi. Venna pidi ka varsti võrru tulema. Merxu peaks kunagi soolaka tegema. Mina olen hea õde, ei kiusa vennat!:D Uue issi saime ka endale. Tähendab merx sai, aga kuna ma olen ta õde siis on ta ka minu issi.
See vihmane ilm on masendav. Kevadel tekib tavaliselt kevadväsimus, nüüd tekib mul sügismasendus.
Igatsen ikkagi.
"Maailma jaoks oled sa keegi, aga kellegi jaoks oled sa maailm." On vaja lihtsalt see keegi üles leida ja teda hoida.
Toredat kooli algust! Ka neile kellel kool juba alanud on.
Tamme/Elin
kolmapäev, august 30, 2006
Kuulge ausõna, keerake need päikesekraanid nüüd lahti, viimased päevad siiski ju.
Tamme kus sa oled üldse???
Ets on Iirimaal, vist, vähemalt ta väidab seda. Mis nendega juhtus? See on nagu mingi mega müsteerium, asi pole normaalne, telefonid ka väljas, teist nädalat.
Näha pole olnud. Kadunud, nagu tina tuhka.
"Tulest sündinud" ; "Jääst sündinud". Täna on siis "Häbist sündinud" kord, loodame kõik paremat.
Mu pangakaart neelati alla, see tähendab, et automaat sõi ära sell! Kurat, inimesed, toitke pangaautomaate, mõni tahaks oma kaarti kätte ka saada sealt.
Pmst, Taku käis eile, vahva oli, Mägedel on silmad;)
Aga inimestel on ka kukaldes silmad, veelrohkem ka südames. Ma ju näen!
Kurat, see ei ole NORMAALNE.
Tamme kus sa oled üldse???
Ets on Iirimaal, vist, vähemalt ta väidab seda. Mis nendega juhtus? See on nagu mingi mega müsteerium, asi pole normaalne, telefonid ka väljas, teist nädalat.
Näha pole olnud. Kadunud, nagu tina tuhka.
"Tulest sündinud" ; "Jääst sündinud". Täna on siis "Häbist sündinud" kord, loodame kõik paremat.
Mu pangakaart neelati alla, see tähendab, et automaat sõi ära sell! Kurat, inimesed, toitke pangaautomaate, mõni tahaks oma kaarti kätte ka saada sealt.
Pmst, Taku käis eile, vahva oli, Mägedel on silmad;)
Aga inimestel on ka kukaldes silmad, veelrohkem ka südames. Ma ju näen!
Kurat, see ei ole NORMAALNE.
pühapäev, august 27, 2006
Oeh
Mingi hullem vihmasadu on jälle käes, terve päeva sajab ja siis õhtul otsustab vait jääda, kuradi globaalne soojenemine ma ütlen.
Veel üks meeldiv asi, mu arvuti viskas sussid püsti!
Reede oli vahva, kahju, et ära lähete.
Aga Tamme, sul oli õigus, loota ei tohi, see on mõttetu.
The Hilss Have Eyes
Poseidon
What a Girl Wants
Just Married
Pearl Harbor
Filmiõhtut tahaks, keegi tahab ühineda millalgi?
Tegelikult, Tomile Da Vinci kood, et meelest ei läheks.
Veel üks meeldiv asi, mu arvuti viskas sussid püsti!
Reede oli vahva, kahju, et ära lähete.
Aga Tamme, sul oli õigus, loota ei tohi, see on mõttetu.
The Hilss Have Eyes
Poseidon
What a Girl Wants
Just Married
Pearl Harbor
Filmiõhtut tahaks, keegi tahab ühineda millalgi?
Tegelikult, Tomile Da Vinci kood, et meelest ei läheks.
laupäev, august 26, 2006
Kõik - mitte midagi ütlev sõna
Eelnevas postituses rääksi merx juba Meie Mehe kontserdist. Olgu mainitud et mulle ei meelid absoluutselt kui mulle valetatakse. Ets nimelt väitis et nad hakkavad meile vastu kõndima, natukese aja pärast helistas ja küsis kus kurat me oleme, nemad juba poole tee peal. Hakkasime meiegi siis neile vastu kõndima. Aga oh üllatust, nemad ei olnud vindi peatusenigi jõudnud veel. Ühesõnaga, ta valetas! Hate that!!!
Ja siis võtab ta endale õiguse minu peale pahane olla ja solvuda. Thanks a lot! Krdi mees selline. Ja raha tahaks ka saada. Aga aitab temast ja teistest tüüpidest.
Vahepeal olin siis vastseliinas. Seal oli muusikakooli laager ja mina olin natuke nagu õpetaja rollis. iga päev oli "Pooltund Eliniga" st et ühel päeval tegime poole tunni jooksul nimesildid, teisel päeval kaarte ja kolmandal pidime poistele plakati tegema, et nad saaksid tublid teadustajad olla. Päris lahe oli. Lood kummitavad siiamaani peas. Tekkis soov isegi viiulit mängida, aga kuna mulle pole muusikalist annet antud, jätsin selle mõtte kohe sinnapaika. Kahel korral käisime ka kinos. Esmapäeval võeti ette sõit võrru Garfield 2 vaatama. Lahe film. "Püksid, püksid, püksid!" Teisipäeval külastasime Vastseliina kino, kus käis film "Mägedel on silmad". Jube, aga hea film oli. Vaataks veelgi. Nooremad tüdrukud(Kätlin, Gaidleen ja Kerttu) kes kõik ette ritta trügisid, jooksid poole filmi ajal taha meie juurde, sest nad hakkasid kartma. HIljem oli hea koju ka kõndida, mõnusalt pime tänav ja salapärased põõsad väga lähedal.
Annel on tegelikult hea mõte, et järgmine aasta võiks kunagised õpilased kokku kutsuda ja pilli taha panna. See on vihje Leharile. Ma lubasin, et mainin seda sulle.
Täna oli Tarvo pool järjekordne pidu. Tegelikult oli väga tore. Ma tahtsingi enne kooli neid veel korra näha. Nüüd on meil vend ka olemas. Äärmiselt tore vend. Tom on nii armas, eriti koos merxiga:D Tore on kellegagi ühe vihmavarju all kõndida ja pimeduses käest kinni kõndida ka siis kui vihma ei saja. Igatsus tuleb peale. Arvatavasti sain ka ühe uue asja tead, mida ma juba kaks kuud olen teada tahtnud. Aga vahet ei ole enam. Kõik hea lõpeb kord. Vahel lõpeb see enne kui on alanud. See suvi hakkab igatahes lõppema ja kõik muu mis selle suvega kaasas käib.
Tom ütles, et karmimat muusikat kuulavad need, kellel närvidega kõik korras on. Kuidas mina siis sellist kuulata saan? Minu närvid on viimasel ajal väga pingul. Kahjuks on sellel ka omad tagajärjed. Aga saame üle.
Kõik mehed on sead ja naised on maod. Mina olen madu, sest olen ju vastaval aastal sündinud.
Mõne asja peaks veel ära ütlema. "Mul on jumala pohhui, sest sinust ei hooli ma..." - kahjuks nii see pole. Ma võin seda mõnikord ka teistele öelda, aga ma ei mõtle seda kunagi tõsiselt. Ja veel..Tõbras? ei ole, lihtsalt teistsuguse suhtumise ja mõttemaailmaga. Elu.
Väikene tüdruk annab emale käe
Väikene tüdruk veel varje ei näe
Kinnastes käsi ta silmadelt rähma
Pühib ja nüüd ta siis näeb
Et elu on varjude mäng
Väikene tüdruk annab emale käe
Väikene tüdruk veel varje ei näe
Kinnastes käsi ta silmadelt rähma
Pühib ja nüüd ta siis näeb
Ja siis astub lavale bänd
Ja idakaar lööb leekidesse, süttib sigaret
Ma pimeduses tunnen, et päikene tõuseb
Ja kollakas-punaseid lehti langeb…
*****
Living in a world of promises
Living in a world of dreams and hopes
Living in a world of promises
Kallkall kõigile, eriti aga viiele inimesele. Kellele? Mõelge ise välja!
Ja palju õnne issile :)
Ja siis võtab ta endale õiguse minu peale pahane olla ja solvuda. Thanks a lot! Krdi mees selline. Ja raha tahaks ka saada. Aga aitab temast ja teistest tüüpidest.
Vahepeal olin siis vastseliinas. Seal oli muusikakooli laager ja mina olin natuke nagu õpetaja rollis. iga päev oli "Pooltund Eliniga" st et ühel päeval tegime poole tunni jooksul nimesildid, teisel päeval kaarte ja kolmandal pidime poistele plakati tegema, et nad saaksid tublid teadustajad olla. Päris lahe oli. Lood kummitavad siiamaani peas. Tekkis soov isegi viiulit mängida, aga kuna mulle pole muusikalist annet antud, jätsin selle mõtte kohe sinnapaika. Kahel korral käisime ka kinos. Esmapäeval võeti ette sõit võrru Garfield 2 vaatama. Lahe film. "Püksid, püksid, püksid!" Teisipäeval külastasime Vastseliina kino, kus käis film "Mägedel on silmad". Jube, aga hea film oli. Vaataks veelgi. Nooremad tüdrukud(Kätlin, Gaidleen ja Kerttu) kes kõik ette ritta trügisid, jooksid poole filmi ajal taha meie juurde, sest nad hakkasid kartma. HIljem oli hea koju ka kõndida, mõnusalt pime tänav ja salapärased põõsad väga lähedal.
Annel on tegelikult hea mõte, et järgmine aasta võiks kunagised õpilased kokku kutsuda ja pilli taha panna. See on vihje Leharile. Ma lubasin, et mainin seda sulle.
Täna oli Tarvo pool järjekordne pidu. Tegelikult oli väga tore. Ma tahtsingi enne kooli neid veel korra näha. Nüüd on meil vend ka olemas. Äärmiselt tore vend. Tom on nii armas, eriti koos merxiga:D Tore on kellegagi ühe vihmavarju all kõndida ja pimeduses käest kinni kõndida ka siis kui vihma ei saja. Igatsus tuleb peale. Arvatavasti sain ka ühe uue asja tead, mida ma juba kaks kuud olen teada tahtnud. Aga vahet ei ole enam. Kõik hea lõpeb kord. Vahel lõpeb see enne kui on alanud. See suvi hakkab igatahes lõppema ja kõik muu mis selle suvega kaasas käib.
Tom ütles, et karmimat muusikat kuulavad need, kellel närvidega kõik korras on. Kuidas mina siis sellist kuulata saan? Minu närvid on viimasel ajal väga pingul. Kahjuks on sellel ka omad tagajärjed. Aga saame üle.
Kõik mehed on sead ja naised on maod. Mina olen madu, sest olen ju vastaval aastal sündinud.
Mõne asja peaks veel ära ütlema. "Mul on jumala pohhui, sest sinust ei hooli ma..." - kahjuks nii see pole. Ma võin seda mõnikord ka teistele öelda, aga ma ei mõtle seda kunagi tõsiselt. Ja veel..Tõbras? ei ole, lihtsalt teistsuguse suhtumise ja mõttemaailmaga. Elu.
Väikene tüdruk annab emale käe
Väikene tüdruk veel varje ei näe
Kinnastes käsi ta silmadelt rähma
Pühib ja nüüd ta siis näeb
Et elu on varjude mäng
Väikene tüdruk annab emale käe
Väikene tüdruk veel varje ei näe
Kinnastes käsi ta silmadelt rähma
Pühib ja nüüd ta siis näeb
Ja siis astub lavale bänd
Ja idakaar lööb leekidesse, süttib sigaret
Ma pimeduses tunnen, et päikene tõuseb
Ja kollakas-punaseid lehti langeb…
*****
Living in a world of promises
Living in a world of dreams and hopes
Living in a world of promises
Kallkall kõigile, eriti aga viiele inimesele. Kellele? Mõelge ise välja!
Ja palju õnne issile :)
kolmapäev, august 23, 2006
Miks me ajast mööda jookseme?
Oeh, täna on kuidagi nii imelik päev, teha midagi pole, vihma ka sajab ja peavalu on tohutu.
Ennem lugesin meie vanu blogge, oi jah, naerda sai palju. Ja ma teadsin, et ma olen Musu bloggi varem lugenud!
Agaetsiis, oodake, mis päev täna on üldse, kurat, kolmapäev.
Eelmine reede oli Meiemehelaks, see tähendab, et Meie Mehe viimane lend, kus esinesid ka veel The Sun ja Smilers. Tammega just Smilersi pärast läksimegi. Enne välja minekut tuli Erkki minu poole, et õu mis täna tehakse, et oleks lõbusam, teatas Tamme, et Mark ja Sass ja Dima istuvad tema maja ees väljas, läksimegi siis sinna. Jaaaa, keegi ei öelnud sõnagi:D
Mingi aja pärast saatsime Erkki poodi gini järele ja siis pärast seda läksimegi lauluväljakule. Kui meie kohale jõudsime, oli üritus juba tubli 45 minutit kestnud ja kohe-kohe oli lavale astumas Smilers. Ega siis meiegi härjal sarvist haaramata jätnud, otsisime Tammega minu issi üles ja suundusime lava ette näppu viskama(selle näpuviskamisega on ka vahvad lood, eelnevalt helistasime Markile, et kuule me viskame näppu natuke aega, ja siis tuleme välja, tont teab, mida tema sellega mtõles, sest üks vali MISASJA jõudis meie kõrvu väga üllatunud häälega;)).
Smilers oli hea, väga hea, kuigi me jõudsime järeldusele, et Sal-Saller on vahepeal väga vanaks jäänud.
Smilers lahkus lavalt, meie läksime jälle issi juurde, meie mees astus lavale ja meie panime minekut. Nimelt helistas Ets terve Smilersi aja, e t kurat hakake tulema juba, et nad hakkasid meile vastu kõndima. Ootasime siis senikaua, kuni meil igav hakkas ja hakkasimegi tagasi suvorka poole liikuma. Vähemalt oli tee peal lõbus, Viska Leili oli meie kaaslaseks;)
Tegime minu pool vetsupeatuse ja siirdusime siis Vinti.
Oh üllatust, nii armas! Ets ja Dima olid meile suuuuure pinguvingu ostnud, selge sõnaga veel ütlesid, et see on teile, et jooge.
Aga jah, varsti jõudis mulle ja Tammele kohale, et oleme siiski suure tee ääres, ja politsei võib vabalt mööda sõita, mõeldud-tehtud, liikusime maja juurde pingi peale istuma. Ühe pausi ajal kadusid aga Mark ja Sass ja Tundmatu kuhugi ära, nii, et meile ei öelnud sõnagi. Kaabakad! Edasi läks õhtu vahvalt, Dima laulis ja häälitses, Tamme läks varsti koju ära, ja lõpuks olimegi Etsiga dilemma ees, kas minna linna või koju.
Oeh, tegelikult vahepeal oleme mingis garaažis ka käinud:D
Valget bemmi on putitatud ja siis meie niisama istume ja vahime seal
Ahjaa, Keiti sünnipäev oli ka. Tegelikult oli kingitus minul juba olemas, aga Tamme ei teadnud, kas teda oodatakse või mitte. Niisis tunnike enne sünnipäeva algust läksime veel linna. Aga oh heldust, mõtlesime, et võiks enne ühe Twisti ära juua ja saigi Etsile helistatud. Asi lõppes sellega, et kaks Twisti hiljem öeldi meile, et teil on pool tundi aega sünnipäeval olla. Panime jooku. Aga jah, mina ei tea, vetsu jooksime muidugi kõigepealt, aga minul tõesti polnud seal midagi teha ka. Keiti kallistasin ja kingituse andsin ära, anna andeks musi, aga tõesti, ma ei tahtnud seal olla.
Üleüldse, kuidagi vihmane on viimasel ajal.
Me oleme hukas. Mitte lihtsalt s-selle pärast, vaid üleüldse.
Oh toredust, issi teatas just, et mööbel jõuab mingi 3-5 nädala pärast kohale alles. Loodetavasti on pärast minu Taanist saabumist see olemas.
Aga Taanist kaa, et siis kaks nädalat tasuta, Riiast lennukiga keeleõppeprogramm. Kui tagasi tuleme, tuleb kahe nädala jagu koolitööd järele õppida;)
Tuuuuuli tuleb homme!!! Vb toome töövihikudki ära, kes teab, kes teab.
Tamme on ka kusagil Vastseliinas ega ole peaaegu nädal aega oma nägu näidanud. Kaad deem it, mul on miss!
Ausõna, Priidule on tallinna kodu vaja, vähemalt septembri keskpaigani, aidake palun:D!
lugege oma vanu kirjandeid, blogge ja kommentaare, see tekitab hea sooja tunde.
Igatsen,
Merilin.
Ennem lugesin meie vanu blogge, oi jah, naerda sai palju. Ja ma teadsin, et ma olen Musu bloggi varem lugenud!
Agaetsiis, oodake, mis päev täna on üldse, kurat, kolmapäev.
Eelmine reede oli Meiemehelaks, see tähendab, et Meie Mehe viimane lend, kus esinesid ka veel The Sun ja Smilers. Tammega just Smilersi pärast läksimegi. Enne välja minekut tuli Erkki minu poole, et õu mis täna tehakse, et oleks lõbusam, teatas Tamme, et Mark ja Sass ja Dima istuvad tema maja ees väljas, läksimegi siis sinna. Jaaaa, keegi ei öelnud sõnagi:D
Mingi aja pärast saatsime Erkki poodi gini järele ja siis pärast seda läksimegi lauluväljakule. Kui meie kohale jõudsime, oli üritus juba tubli 45 minutit kestnud ja kohe-kohe oli lavale astumas Smilers. Ega siis meiegi härjal sarvist haaramata jätnud, otsisime Tammega minu issi üles ja suundusime lava ette näppu viskama(selle näpuviskamisega on ka vahvad lood, eelnevalt helistasime Markile, et kuule me viskame näppu natuke aega, ja siis tuleme välja, tont teab, mida tema sellega mtõles, sest üks vali MISASJA jõudis meie kõrvu väga üllatunud häälega;)).
Smilers oli hea, väga hea, kuigi me jõudsime järeldusele, et Sal-Saller on vahepeal väga vanaks jäänud.
Smilers lahkus lavalt, meie läksime jälle issi juurde, meie mees astus lavale ja meie panime minekut. Nimelt helistas Ets terve Smilersi aja, e t kurat hakake tulema juba, et nad hakkasid meile vastu kõndima. Ootasime siis senikaua, kuni meil igav hakkas ja hakkasimegi tagasi suvorka poole liikuma. Vähemalt oli tee peal lõbus, Viska Leili oli meie kaaslaseks;)
Tegime minu pool vetsupeatuse ja siirdusime siis Vinti.
Oh üllatust, nii armas! Ets ja Dima olid meile suuuuure pinguvingu ostnud, selge sõnaga veel ütlesid, et see on teile, et jooge.
Aga jah, varsti jõudis mulle ja Tammele kohale, et oleme siiski suure tee ääres, ja politsei võib vabalt mööda sõita, mõeldud-tehtud, liikusime maja juurde pingi peale istuma. Ühe pausi ajal kadusid aga Mark ja Sass ja Tundmatu kuhugi ära, nii, et meile ei öelnud sõnagi. Kaabakad! Edasi läks õhtu vahvalt, Dima laulis ja häälitses, Tamme läks varsti koju ära, ja lõpuks olimegi Etsiga dilemma ees, kas minna linna või koju.
Oeh, tegelikult vahepeal oleme mingis garaažis ka käinud:D
Valget bemmi on putitatud ja siis meie niisama istume ja vahime seal
Ahjaa, Keiti sünnipäev oli ka. Tegelikult oli kingitus minul juba olemas, aga Tamme ei teadnud, kas teda oodatakse või mitte. Niisis tunnike enne sünnipäeva algust läksime veel linna. Aga oh heldust, mõtlesime, et võiks enne ühe Twisti ära juua ja saigi Etsile helistatud. Asi lõppes sellega, et kaks Twisti hiljem öeldi meile, et teil on pool tundi aega sünnipäeval olla. Panime jooku. Aga jah, mina ei tea, vetsu jooksime muidugi kõigepealt, aga minul tõesti polnud seal midagi teha ka. Keiti kallistasin ja kingituse andsin ära, anna andeks musi, aga tõesti, ma ei tahtnud seal olla.
Üleüldse, kuidagi vihmane on viimasel ajal.
Me oleme hukas. Mitte lihtsalt s-selle pärast, vaid üleüldse.
Oh toredust, issi teatas just, et mööbel jõuab mingi 3-5 nädala pärast kohale alles. Loodetavasti on pärast minu Taanist saabumist see olemas.
Aga Taanist kaa, et siis kaks nädalat tasuta, Riiast lennukiga keeleõppeprogramm. Kui tagasi tuleme, tuleb kahe nädala jagu koolitööd järele õppida;)
Tuuuuuli tuleb homme!!! Vb toome töövihikudki ära, kes teab, kes teab.
Tamme on ka kusagil Vastseliinas ega ole peaaegu nädal aega oma nägu näidanud. Kaad deem it, mul on miss!
Ausõna, Priidule on tallinna kodu vaja, vähemalt septembri keskpaigani, aidake palun:D!
lugege oma vanu kirjandeid, blogge ja kommentaare, see tekitab hea sooja tunde.
Igatsen,
Merilin.
laupäev, august 12, 2006
Kurb.
Sa kustutasid tuled
End sooja teki sisse mähkisid
Ja argipäeva mured
Su hinge rasked jäljed trampisid
Nüüd sa tead
Miks on kirjutatud read
Vana reudteejaama seinale
Nii igal öösel peidad
End oma kambris külmas pimedas
Vaid latern varju heidab
On raudteejaam su korvaltänavas
Ja nüüd sa tead
Et minema pead
Sind oodatakse pikkisilmi
Vaksalis kus kirjutatud read:
Sa oled parim
Mis on juhtund minuga
Annad jõudu elada
ja ootan sind paigas
Mis mulle püha
Salakeeles kirjutan
Seda et sind armastan
Ja hommikul kõik märgid kustutan
Kohtume mustvalges filmis
Päiksetõusul ja su silmis
Näen ma läiget, mida
Tundnud olen sajandeid ja tean et
Raudteejaama saladused
Täitumata unistused
Tõelisuseks muutuvad, sest
Maailm leiab värvid üles
Siis kui oled minu süles
Et siis, 11,08,06 - Termikas, siiani üks parimatest Termika kontserditest, kuhu mina olen oma jala tõstnud.
Kas onu Leharil on uus kaisukaru?
Miks minu õel peaaegu, et pisarad jooksid?
Issake, kui palju küsimusi.
Vahepeal pole tõesti mitte midagi positiivset juhtunud, sittagi. Ma kolisin oma tuppa just sisse, st, et ma kolisin oma arvuti värskelt remonditud tuppa sisse ja pinnin issit, et see kiiremini diivani ja uue laua ära telliks. Nendel on pohui, meil küll pole!
Kui keegi pole tähele pannud, siis on alati Tamme ja Merxu, ehks siis on alati MEIE, mitte kunagi pole lihtsalt Tamme või Merxu.
Tarvo pool oli tegelikult tore, pühapäevasuitsetajad, nagu peoperemees isiklikult ütles.
Mu pea valutab sitaks!
Viimased kolm tundi juba
Keitile sai kingituse ära igastähes.
Agagagagaga, täna on Kairiti sünnipäev! Kairit, tibu, palju õnne! Me oleme nüüd samavanad:D
Aga Priit ei helistanudki minu sünnipäeva ajal, pisar:(
Väljas sajab, tuju on nullis
miskit positiivset siin maailmas leidu
tahaks midagi,
midagi, mida ei saa
tahaks mõelda muust,
aga näed, ei saa
öeldi, et olen eriline
kas tõesti või?
ahh kerige kanni!
minust te lahti ei saa!
Kõik, mis meie vahel oli, seda tegelikult polnud.
Termikas
Tegelikult Ultramelanhool on sitaks hea, kuulake kõik.
Alati plödisedes,
Merxu
End sooja teki sisse mähkisid
Ja argipäeva mured
Su hinge rasked jäljed trampisid
Nüüd sa tead
Miks on kirjutatud read
Vana reudteejaama seinale
Nii igal öösel peidad
End oma kambris külmas pimedas
Vaid latern varju heidab
On raudteejaam su korvaltänavas
Ja nüüd sa tead
Et minema pead
Sind oodatakse pikkisilmi
Vaksalis kus kirjutatud read:
Sa oled parim
Mis on juhtund minuga
Annad jõudu elada
ja ootan sind paigas
Mis mulle püha
Salakeeles kirjutan
Seda et sind armastan
Ja hommikul kõik märgid kustutan
Kohtume mustvalges filmis
Päiksetõusul ja su silmis
Näen ma läiget, mida
Tundnud olen sajandeid ja tean et
Raudteejaama saladused
Täitumata unistused
Tõelisuseks muutuvad, sest
Maailm leiab värvid üles
Siis kui oled minu süles
Et siis, 11,08,06 - Termikas, siiani üks parimatest Termika kontserditest, kuhu mina olen oma jala tõstnud.
Kas onu Leharil on uus kaisukaru?
Miks minu õel peaaegu, et pisarad jooksid?
Issake, kui palju küsimusi.
Vahepeal pole tõesti mitte midagi positiivset juhtunud, sittagi. Ma kolisin oma tuppa just sisse, st, et ma kolisin oma arvuti värskelt remonditud tuppa sisse ja pinnin issit, et see kiiremini diivani ja uue laua ära telliks. Nendel on pohui, meil küll pole!
Kui keegi pole tähele pannud, siis on alati Tamme ja Merxu, ehks siis on alati MEIE, mitte kunagi pole lihtsalt Tamme või Merxu.
Tarvo pool oli tegelikult tore, pühapäevasuitsetajad, nagu peoperemees isiklikult ütles.
Mu pea valutab sitaks!
Viimased kolm tundi juba
Keitile sai kingituse ära igastähes.
Agagagagaga, täna on Kairiti sünnipäev! Kairit, tibu, palju õnne! Me oleme nüüd samavanad:D
Aga Priit ei helistanudki minu sünnipäeva ajal, pisar:(
Väljas sajab, tuju on nullis
miskit positiivset siin maailmas leidu
tahaks midagi,
midagi, mida ei saa
tahaks mõelda muust,
aga näed, ei saa
öeldi, et olen eriline
kas tõesti või?
ahh kerige kanni!
minust te lahti ei saa!
Kõik, mis meie vahel oli, seda tegelikult polnud.
Termikas
Tegelikult Ultramelanhool on sitaks hea, kuulake kõik.
Alati plödisedes,
Merxu
neljapäev, august 03, 2006
See suvi pidi ju parim tulema
Aga Merxu on tagasi!
St, et hakkad üle pika-pika aja bloggi kirjutama(vaatmisego)
Et siis, vahelduv nädal enne sünnipäeva oli kohutav. Ma planeerisin oma toas teha remonti juba kõva 5 aastat, kuid tänu selle aastasele soomeskäigule oli nagu remondiraha olemas. Ja see tähendaski, et Tammega kakkusime tapeeti, vedasime asju, issiga kakkusime aluspinda ja otsisime materjale:D
Aga enne minu sünnipäeva oli sünna ka Tuulil, nii et paar päeva enne minu suurpäeva läksime Mannaga Tulskale kinki ostma.
Aga mis sellest, Tulska sai koti, kaks keed ja musi:D
Kergelt siis minu sünnipäevast: Hommikul vara läksime issiga juba linna, Tammega eelneval päeval vaaritatud muffinitega ei oleks ainuüksi kuidagi välja tulnud. Asi lõppes sellega, et kokku osteti igasugust staffi;)
Kusagil poole päeva peal sai hakatud kokkama ka ja umbes poole puuviljasalati ajal tuligi Tuuli juba minu juurde(teda oli hea üle pika aja näha). Kuid oh hullu, vahepeal pidime siiski Tamme pärusmaale, suvorkasse minema, meil jäi õuntest puudu, ja siis saingi oma esimese õnnitluse, nimelt Ets hõikas kaugelt üle alevi, et palju õnne, õnnetus missugune, kui ma teatasin, et sünnipäev oli järgmisel päeval.
Aga, kes veel pole kuulnud, oli sünnipäev retro stiilis. Ehk siis, ma sain oma retro pungi kalduvusi vabalt välja elada:D
peale puuviljasalati valmimist tuli külla Kairit, ehmatusega peaks mainima, Kairit seisis minu välisukse peal käes suur korv ja korvist välja vaatamas üks väga väga armas oranž kiisu:D Tema sai nimeks Mõmmi.
Aitäh Kairit, Mõmmi on nii armas:D
Pärastpoole tuli külla veel Tamme, kes otseloomulikult kohe kokkama pandi. Umbes kella kaheksa ajal helistas Manna(tema pool see khm, Möller toimuski), et kurat kus me oleme.
Mõeldud tehtud, Tuuli, Tamme ja Merxu olid oma peoriietuses ja panid Kääpa poole pakku.
Varsti tulid Marko ja 1,6. Natuke hiljem Keiti ja Marin, Maarja ja Kairit ja Manna olid eelnevalt kohal.
Aga kingid olid head. Millalgi kella 10 ajal saabusid ka Ets ja Mark, vahel käis läbi ka Brunts, aga seda kahjuks enam ei mäleta.
Siiski, ma ei soovita kellelgi kõige segamini ja tühja kõhu peale juua, uskuge mind, musternäidis kirjutas selle bloggi.
Öö oli vahva:D
U kella 3 ajal teatas Manna, et tal tuleb isa koju, st, et poisid ei või majas magada. Kuna mul oli juba eelnevalt väga-väga kaka olla tuli tamme mind togima, et kurat Merxu lähme paneme telgi püsti. See telk sai püsti rekordajaga ja oh seda üllatust, kui avastasime, et katteriie puudus:D
Ets ja Tamme ühes magamiskotis, mina ja Mark ühe teki ja padjaga, aga soe oli. Kuuldavasti Keitil polnud, sest tema lasi koos Markoga meil telgi kokku.
Issake, üksluine sai.
Pärast sünnipäeva oli üldse vahva, laupäeval oli Etsi sünna, pärast hommikust kojujõudmist sain aga pihta, et Tamme oli maale pagendusse saadetud, ilma telefonita!
Ja muidugi kõjusõit väärib mainimist: Ets võõra fordi roolis 100km/h +külavahetee:D
Kuna Tamme oli maal, siis polnud mul ka midagi teha, Emme oli näiteks Soomest tagasi tulnud ja käis vist külas ja remondimees hakkas minu toas tegelema.
Ahjaa, Kariibimere piraate käisime ka vaatamas. Tsitaat: "Our captain is acting a little strange...er":D
Nädal tagasi käisime nn üle-eesti sõidul ka.
Mina, Keiti, emme, Ülo ühes autos, Keegi meelis ja tema perekond ning minu tädi ja tema putakad.
Tore, isegi viljandis saime mingi ahistajamehikese sappa. Aga Silver, sa oled just nagu Jack Sparrow, i like it;)
Ööbisime siis Jänedas, kaks päeva ainult kuivkäimlaid ja tagumikuvalu. Kahjuks sattusime Keitiga õhtul liiga hoogu, 0,33l virut+kehva pealekas, ja öösels oli sokk missugune, kui avastasime, et Kati oli pihta pannud ühe meie magamiskoti ja madratsi.
Aga koju jõudsime.
Järgmisel päeval oli vahva. Valge bemm Merxu maja ees. Sõit natuke kaugemale ja lõpetus Marki sõbra korteris. Tulemus: issi võttis tel. kaardi ära.
Lõpetuseks peaks mainima, et Sass ja Mark on sama lollid, kui Ets. Ennem tahtsid, et meie räägiks vene keeles, haaaaaaaaaaaaaaaaaaah!
Aga Tänapäeva Nooruse peaks ära lõpetama.
Alati olemas, totakas, idiootne ja tark,
Merxu
St, et hakkad üle pika-pika aja bloggi kirjutama(vaatmisego)
Et siis, vahelduv nädal enne sünnipäeva oli kohutav. Ma planeerisin oma toas teha remonti juba kõva 5 aastat, kuid tänu selle aastasele soomeskäigule oli nagu remondiraha olemas. Ja see tähendaski, et Tammega kakkusime tapeeti, vedasime asju, issiga kakkusime aluspinda ja otsisime materjale:D
Aga enne minu sünnipäeva oli sünna ka Tuulil, nii et paar päeva enne minu suurpäeva läksime Mannaga Tulskale kinki ostma.
Aga mis sellest, Tulska sai koti, kaks keed ja musi:D
Kergelt siis minu sünnipäevast: Hommikul vara läksime issiga juba linna, Tammega eelneval päeval vaaritatud muffinitega ei oleks ainuüksi kuidagi välja tulnud. Asi lõppes sellega, et kokku osteti igasugust staffi;)
Kusagil poole päeva peal sai hakatud kokkama ka ja umbes poole puuviljasalati ajal tuligi Tuuli juba minu juurde(teda oli hea üle pika aja näha). Kuid oh hullu, vahepeal pidime siiski Tamme pärusmaale, suvorkasse minema, meil jäi õuntest puudu, ja siis saingi oma esimese õnnitluse, nimelt Ets hõikas kaugelt üle alevi, et palju õnne, õnnetus missugune, kui ma teatasin, et sünnipäev oli järgmisel päeval.
Aga, kes veel pole kuulnud, oli sünnipäev retro stiilis. Ehk siis, ma sain oma retro pungi kalduvusi vabalt välja elada:D
peale puuviljasalati valmimist tuli külla Kairit, ehmatusega peaks mainima, Kairit seisis minu välisukse peal käes suur korv ja korvist välja vaatamas üks väga väga armas oranž kiisu:D Tema sai nimeks Mõmmi.
Aitäh Kairit, Mõmmi on nii armas:D
Pärastpoole tuli külla veel Tamme, kes otseloomulikult kohe kokkama pandi. Umbes kella kaheksa ajal helistas Manna(tema pool see khm, Möller toimuski), et kurat kus me oleme.
Mõeldud tehtud, Tuuli, Tamme ja Merxu olid oma peoriietuses ja panid Kääpa poole pakku.
Varsti tulid Marko ja 1,6. Natuke hiljem Keiti ja Marin, Maarja ja Kairit ja Manna olid eelnevalt kohal.
Aga kingid olid head. Millalgi kella 10 ajal saabusid ka Ets ja Mark, vahel käis läbi ka Brunts, aga seda kahjuks enam ei mäleta.
Siiski, ma ei soovita kellelgi kõige segamini ja tühja kõhu peale juua, uskuge mind, musternäidis kirjutas selle bloggi.
Öö oli vahva:D
U kella 3 ajal teatas Manna, et tal tuleb isa koju, st, et poisid ei või majas magada. Kuna mul oli juba eelnevalt väga-väga kaka olla tuli tamme mind togima, et kurat Merxu lähme paneme telgi püsti. See telk sai püsti rekordajaga ja oh seda üllatust, kui avastasime, et katteriie puudus:D
Ets ja Tamme ühes magamiskotis, mina ja Mark ühe teki ja padjaga, aga soe oli. Kuuldavasti Keitil polnud, sest tema lasi koos Markoga meil telgi kokku.
Issake, üksluine sai.
Pärast sünnipäeva oli üldse vahva, laupäeval oli Etsi sünna, pärast hommikust kojujõudmist sain aga pihta, et Tamme oli maale pagendusse saadetud, ilma telefonita!
Ja muidugi kõjusõit väärib mainimist: Ets võõra fordi roolis 100km/h +külavahetee:D
Kuna Tamme oli maal, siis polnud mul ka midagi teha, Emme oli näiteks Soomest tagasi tulnud ja käis vist külas ja remondimees hakkas minu toas tegelema.
Ahjaa, Kariibimere piraate käisime ka vaatamas. Tsitaat: "Our captain is acting a little strange...er":D
Nädal tagasi käisime nn üle-eesti sõidul ka.
Mina, Keiti, emme, Ülo ühes autos, Keegi meelis ja tema perekond ning minu tädi ja tema putakad.
Tore, isegi viljandis saime mingi ahistajamehikese sappa. Aga Silver, sa oled just nagu Jack Sparrow, i like it;)
Ööbisime siis Jänedas, kaks päeva ainult kuivkäimlaid ja tagumikuvalu. Kahjuks sattusime Keitiga õhtul liiga hoogu, 0,33l virut+kehva pealekas, ja öösels oli sokk missugune, kui avastasime, et Kati oli pihta pannud ühe meie magamiskoti ja madratsi.
Aga koju jõudsime.
Järgmisel päeval oli vahva. Valge bemm Merxu maja ees. Sõit natuke kaugemale ja lõpetus Marki sõbra korteris. Tulemus: issi võttis tel. kaardi ära.
Lõpetuseks peaks mainima, et Sass ja Mark on sama lollid, kui Ets. Ennem tahtsid, et meie räägiks vene keeles, haaaaaaaaaaaaaaaaaaah!
Aga Tänapäeva Nooruse peaks ära lõpetama.
Alati olemas, totakas, idiootne ja tark,
Merxu
Tellimine:
Postitused (Atom)