Kool on nüüd alanud. Meil on päris mitu uut ja toredat õpetajat. Mõnega on ka probleeme olnud. Ilm on väga kaki praegu. Pildistamine jäi ära sest vihma sadas, spordipäev ja aastajooks jäid ära, sest vihma sadas. Aga spordipäevale poleks ma nagunii läinud. 8.sept. käisin mina Tallinnas muusikali "Romeo & Julia" vaatamas. See oli parim. Ausalt, see on üks parimaid muusikale mida ma näinud olen. Terminaator oli ka muidugi asjaga seotud. Autogramme sain ka. Jaagupil on nii ilusad silmad ja Kristjan Kasearu on nii kena. Pole ka ime et fännid teda rahule ei jäta.
Ah jaa, Tallinnasse sõites paistis päike, vahepeal sadas ühes kohas natuke, aga üldiselt oli ilus ilm, Tallinnasse jõudes hakkas tibutama, siis vaikselt sadama ja kui me bussist välja pidime minema, et sihtkohta kõndida, algas täielik padukas. Armas. Nii me siis jagasime Mariannega ühte vihmavarju(minu oma) ja kuna see oli Manna käes, sain mina suht märjaks, kui lahkusin vihmavarju alt, et mitte lompi astuda. Peale etendust õnneks ei sadanud ja tagasitee kohta ei oska öelda, sest ma ei teagi kas see oli Terminaatori laul "Head ööd" või hoopis "Siis kui maailm magab veel", mis hea une tõi.
Järgmine hommik magasin poole 12. Msnis vennaga rääkides jõudsime järeldusele, et peaks kokku saama. Mõeldud tehtud. Vahepeal rääkisin ideest ka Tarvole ja tema oli samuti kohtumisest huvitatud. Aga muidugi on jälle ilm see, mis plaanid ära rikub. Kuna vihma sadas, peatusime Toomasega minu pool. Informeerisin ka Tarvot sellest ja poole tunni pärast oli temagi minu pool. Istusime, rääkisime, kuulasime. Sain ka idee millest teha uurimustöö. Nüüd tuleb hakata kõvasti uurima. Venna läks poole viie ajal ära ja Tarvo viie ajal. Armas oli neid jälle näha. Kallid veelkord neile mõlemale. Ma üritasin hakata harjuma mõttega, et nüüd ei näe neid vähemalt nädal aega. Aga vanasõna ütleb, et ära hõiska enne õhtut. Mingit hõiskamist siin polnudki, kuid taas msnis Toomasega rääkides tuli välja, et tal on nii igav, et ta kavatseb minna koeraga jalutama ja kui ma avaldasin soovi kunagi ta koera näha, kutsus ta mind kohe kaasa. Nii ma siis kõndisingi Soo poole. Vahepeal sattusin kokku mõne sõbra ja mittesõbraga. Üks küsis õe kohta palju-palju küsimusi ja teine vaatas lihtsalt vihaselt nagu alati. Lõpuks jõudsin siiski venna juurde. Kui venna tuppa rihma järgi läks, hakkas koer haukuma. Ma mõtlesin küll, et see koer ei salli mind, kuid tema poole vaadates selgus, et kutsa ei vaata minu poolegi. Tema jälgis ust ja ootas kuna Tom sealt välja tuleb. Ja oh seda rõõmu ja hüplemist kui Tom ukse avas ja väljus. Minu eelnev kartus, et äkki tahab kutsa Sam mind ära süüa, oli täiesti asjatu. See armas koer oli sõbralik ja inimeste vastu nii ükskõikne, et mind pani kohe imestama kuidas suutis tema 10 noormeest diivani taha ajada. Küllap oli tal selleks ikka mõjuv põhjus. Peale jalutuskäiku helistasin ma juba eiteamitmendatkorda "issile". Ise pidi haige olema, aga liigub igal pool ringi. Koju jõudes õnnestus temaga ka ikka kokku saada. Sellest ei saa ma ainult aru miks ta nii ükskõikne on. Msnis on küll suured sõnad ja jutud aga tegelikult ei tee ta mitte s****gi. Aga minu üks puudus on ka see, et usun peaaegu kõike mida räägitakse. Sõnad võivad väga palju tähendada, aga samas võivad ka mitte midagi tähendada. Vähemalt sain ma ka Edikule kallistuse edasi anda enne kui nad baari suundusid. Ei tea kas nad jäidki sinna. Praeguseks pole neist midagi kuulda olnud. Päeval peab vist uuesti neid tüütama.
Merx on ka kuskil Taanis. MSK. Nädal veel. Varsti näeb. Siis tuleb kindlasti temapoolne blog, kõigest seal toimunust.

Praegu aga baibai ja head ööd.