Püha Peetrus.

Küll maailm on imelik, mina kaasaarvatud.
talv tuleb tänavu vist vägagi külmalt, kui juba praegugi niikülm on. Talvejopet on vaja.
Aga enne uut aastat on vaja palju asju korda saada. Näiteks mõnel inimesel keegi unustada, kes teda ei armastada. See on enesepiinamine, palun ärge tehke seda.
Keegi peab oma kallimale tõtt rääkima.
Oma sõbra eest vabandama. See hävitabki sõpruse, kui üks sõber ei suuda oma kallimale tõtt rääkida ja siis valetab kallimale, et sõber valetab. Irooniline, eks.
Mul pole mingit põhjust valetada, mida ma sellega saavutaks?
Tehke oma silmad lahti ja ärge vaadake elu läbi roosade prillide, siin on palju halba.
Ja siiski ootame seda aega, aega, mil ta tuleb tagasi koju. Kurat, mul on villand sellest jandist.
Kui kedagi armastad, siis ära valeta talle, valed viivad suhte purunemiseni.

Kopp

Mul on nii kopp ees. Mul on tunne, nagu ma oleks mingis õudusõnenäos, mis ei tahakski lõppeda.
Esiteks, emme ei tulnud lõpetamisele ja sõimas. No tõesti, see oli minu lõpetamine ja ma ei soovinud, et ta oma voodipartneri kaasa võtaks. Ja jätta oma tütre lõpetamisele tulemata, arvatavasti võeti selle asemel paar koksi. Aitäh emme.
Ja Marini lugu, kõik räpane jutt oleks võinud olemata. Olukord oleks ikka sama, mis praegu. Jälle olen mina süüdi.
Minu Diana otsustas öelda, et ma olen enesetõusik ja olevat temaga ülbitsenud. Inimene, kellega ma pole juulist saati rääkinud. Tuleb välja, et nad olevat minu issiga jookide taga tülli läinud ja siis mina olen vist süüdi.
Tänud, eks.

Siiski, ma armastan oma lapsukest nii väga.
Aga mul on abi vaja. Üksikema on nii halb olla.