nii, teeme ühe asja kohe selgeks
minu arvamus, mis ma blogis kirjutan onainult minu oma ja keegi ei saa seda minult ära võtta.
Kui kellegile jääb näiteks mõni lause arusaamatuks, siis ei tasu kohe arvata, et see teie kohta on. Kui mul on millestki üks mulje jäänud ja teie arvate, et mul on halvad eelarvamused, siis saage üle. Minu mulje ja arvamus võib olla hoopis teistsugune, mida teie arvate minul olevat. Teate mina ka muutun vahest eks.
Aga homme, ma nii ootan.

Külm on

Einoh, jõu bitsid, merxu mõtles, et ta kirjutab ka.
See kurikuulus paber jõudis, Marki saatsin juba kuu aega tagasi ära. Tegelikult on mega kohutav, olukord pol praegu üldse kiita. Ja see süsteem seal tartus on ka nii vastik, ma ei saa aru, misjaoks see peab just selline olema?
Ühe korra olen näinud vähemalt, juukseid kasvatab minu musi;)
Nädalakese pärast näen teda jälle. Vähemalt on meil kirjavahetus. Armsaid kirju on hea saada, see tekitab nii sooja tunde.
Tegelikult on enamus sõpradest ja ka nendest, keda ma lihtsalt tunnen olnud väga suureks abiks. Tore on leida äkki enda ümber selliseid inimesi, kes saavad aru ja aitavad ning on toeks. See oli võeliselt vahva, et ma leidsin sõbrad seal, kus ma poleks ealeski arvanud, sest nagu öeldakse: tõelist sõpra tunned hädas.
Bemm seisab nüüd ühe koha peal, vahest ikka pühin ta pealt lehti maha. Muidugi eile sai ta vägagi palju võita, aga sellest hiljem.
Kool on tegelikult üsna pask. Vähemalt rebaste ristimine oli äge. Halvaksläinud toiduõli, hapupiim, kliister, heeringas ja suled. See oli naguväga vahva, kui välja arvata mõned tibid, kes hakkasid nutma ja röökima. Ja Kairitit nägi ka, avariid me muidugi ei teinud:D
Ühesõnaga koolist siis. Meil on tegelikult vähe tunde, aga ma ei saa aru, miks me koguaeg väsinud oleme. Saaks ainult varem koju ära, kes läheb tööle, kes tudule. Ega koolist midagi head tõota tulla ka. Vähemalt uuel aastal saan endale individuaalse õppekava.
Tegelikult viimased kaks nädalat on ägedad olnud. Süda teeb juba tuks-tuks-tuks. Mark on ka õnnelik, ta ei oska oma õnne kuhugi ära toppida, vähemalt nii ta mulle väidab.
Klassiõed on ka abivalmid, ma olen nagu nendel laps seal, kelle eest hoolitsetakse koguaeg. Aga eks ma pean ka kusagilt õppima.
Väljas on ka imelikud ilmad. Vahest sajab, vahest on nii ilus sügisilm, et söök või lehed maast ära. Aga talv tuleb külm see aasta, eriti meile. Ja talvejope saan ma ka alles jaanuaris osta.
Aga klassipulmad olid ägedad. No nii armsad, ma tahan ka selliseid pulmi - lihtsad ja mõnusad. Merxu oli fotograaf. Muidugi koolis me avastasime, et me kõik ei mahu autodesse ära, et peab bumeri võtma. Tulime siis Tuuli ja Eddiga minu juurde ja hakkasime autot käima panema, me lõpetasime sellega, et laadisime akut umbes kolm tundi, käisime surnuaias ja otsisime Tuuli rahakotti. Aga bemm sõidab täitsa hästi ja on mugav ka, nüüd pole mina ainuke, kes seda väidab. Muidugi kõige parem oli see, et Anu tuuritas, tagaots käis sik-sak ja me tekitasime linna musti triipe. Aga pulmade registreerimine oli nagu päris, no nii päris. Edasi järgnev pulmarong oli üle prahi. Muidugi pulmaauto Cadillac kools Otiga oli eriti vahva. Mulle nii meeldis, ainult, et mul autol piiiiiiiiiiiiiiiiiip ei tööta enam, vähemalt on ohutuled;)
Edasine pulmapidu oli samuti lõbus. Pruudirööv ja pruudipärg. Pärast läksime edasi Tarvo sünnipäevale veel. Seal oli noh, kuidas öelda, imelik olla. Toomas oli muidugi vahva, sai rebida jälle kellegagi. Kiisud olid ka nii nii üliarmsad, ma ei saa aru, kuidas Vussu karv selline on.
Aga keegi sai endale uue õe. Olge siis õnnelikud. Mul jääb üle ainult teie üle õnnelik olla.
Muidu on kõik korras. Lihtsalt jaki alumine nööp ei taha eriti hästi kinni minna. Tuuli lubas mulle oma jope anda.
Aga raporteerime siis, kui midagi huvitavat on.
Kui UL-is saab ära käidud.
Merxu