Tüdruk seisis natuke aega koridoris ja läks seejärel magamistuppa.
"Narkolaadung? Ma teadsin, et tal on probleeme, aga kes kelle ära tappis ja tema narkar?"
Tal hakkas halb, mitte iiveldus, vaid närvid tõusid pingule. ta võttis oma koti ja jaki ning läks majast välja.
"Ma pean teada saama!"
Vend ja poiss rääkisid niisama.
"Oeh, minu väike õde on suureks kasvamas. Kuidas te hakkama saate. Sa oled ju puhas ja nagu ma aru olen saanud korralikumaks ka muutunud. Muretsema paneb mind see, et ta on keeva hingega, kui ta midagi ei tea, siis ta uurib selle välja."
"Ma tean. Selle pärast ta mulle nii väga meeldibki. Ma räägin talle, kunagi. Ma peaksin kõige algusest alustama, kui ma vaid ise kõike mäletaks."
"Hakkad rahulikult mõtlema ja kõik tuleb meelde. Mina teen samamoodi unustamisega. Kus see plika on üldse."
Poiss vaatas majas ringi, kuid tüdrukut ta ei leidnud.
"Ma ei tea, teda pole. Tal peaks telefon kaasas olema, helistan talle."
"Ma ise helistan."
"Olgu"
Tüdruk kõndis mööda tänavat, märkamata ühtegi tänavamuusikut ja teist inimest. Ta mõtles, kuid ühtäkki hakkas tema telefon helisema.
"Jaa?"
"Kus sa oled?" kõlas venna hääl
"Väljas, ma pean mõtlema. Ma ei tea kuraditki enam."
"Sa kuulsid?"
"Jah, üllatus-üllatus, mul on siiski kõrvad peas."
Vend hakkas muretsema.
"Kuule, sul läheb neljas kuu praegu, tule tagasi. Küsid tema käest ja räägide asjad selgeks. Mina olen sulle palju rääkimata jätnud, aga tema tahab rääkida."
"Küll ma tulen, ole tasa."
"Põnks..."
"Ma varsti tulen."
Tuut-tuuut-tuuut.
Vend mõtles kurvalt ja vaatas poisile otsa.
"Tead, sa ei suuda temaga rääkida. Äkki kirjutad? Ta on väljas, mõtleb praegu. Tee õige asi ja räägi või kirjuta kõik. Ta kuulis pealt.
"Persse!"
"Ma lähen ära, sina kirjuta. Ta pigem loeb, kui kuulab. Võta rahulikult, kõik saab korda."
"Sul on lihtne öelda."
Vend astus majast välja ja vandus omaette. Ta ei saanud aru, kuidas minevikus olid asjad nii kaugele arenenud.
"Kurat küll!" ütles ta ja virutas prügikasti vastu kõva hoobi.
Poiss käis toas ringi ja mõtles, mida teha.
"Kirjutada? Kurat, ma ei mäleta ju."
Tasapisi otsis ta paberi ja pastaka ja hakkas meelde tuletama. Ta oli kõigest 17, kui tema tänava gäng kassipojad õhupüssiga surnuks lasksid...
Ma ei mäleta täpselt. Ma elasin siis ainult emaga, isast polnud vahest nädalaid midagi kuulda. 17 aastasel pole ju mõistust. Aga siis olin ma normaalne veel, hinded logisesid küll, aga koolis ma käisin. Üks kord pärast tunde nägin, kuidas L ja R oma sõpradega kassipoegasid lasid. Närvi ajas. Ma kutsusin sinu venna ja J ja läksime sinna. Ma ei osanud midagi muud teha, kui L läbi peksta. Ta oli oma 5-aastase õe kohale toonud ja käskinud vaadata, kuidas kassidest lahti saadakse. Ma peksin ja peksin, kõik kaklesid omavahel. Ma olin nii vihane, et lõpuks sinu vend kiskus mu L-i juurest minema, ta vaevalt hingas. Aga asi polnud lõppenud. Me olime kõik omavahel head sõbrad: J, D, sinu vend ja K.
K kaitses L-i ja R-i tegusid. Teistel viskas üle ja lihtsalt kõndisime K juurest minema. Sama päeva õhtul tuli keegi uus, J nn sõber tablettidega. Need pidid olema sellised ohutud ja kõik heaks tegema. Ma ei lasku detailidesse, hea oli olla senikaua, kuni sa koguaeg laksu all olid. Järelmõju oli kohutav. Hakkasime juurde tahtma, igasuguseid teisi värke ka.
Me laamendasime, sõimasime inimesi, petsime ja varastasime. Petmine oli kõige hullem, vaatad inimesele silma sisse ja ütled talle seda, mida sa kuulda tahad.
See kestis umbes 2 aastat. J sõber oli üks suurimaid diilereid lähinaabruses. Ühel kolmapäeval tuli laadung ja meie läksime seda üle vaatama. K oli oma vanade sõpradega läheduses ja ütles paar kena sõna J-le. Paari tunni pärast olin ma juba nii pilves, et ei saanud aru, et midagi oli mäda. K oli kadunud, me otsisime teda, leidsime surnuna. J oli kusagile ära jooksnud. Su vend ei tahtnud mulle rääkida, mis juhtus. Seda sain teada alles täna, J oli vihahoos ta kaela kahekorra keeranud. Sellest saati kõik muutus, su vend oli tegelikult juba varem meist eraldunud. Nüüd kolis ta minema. J ja D läksid tööle, mina lõpetasin keskkooli ära. Ma olin sind tundnud ju aastaid, sind kaitsti alati. Su isa ütles, et sa oled kõigi ingel.
Umbes 5 kuud tagasi tuli mingi mees öeldes, et ta maksab kätte.
Sellest ka kuulid. Mees oli K isa, ta sihtis J-d, kuid mina juhtusin tee peale jääma. J tänab jumalat, et mina pihta ei saanud.
Viimased kaks aastat olen ma üritanud korralik olla. Lõpetasion kooli ära ja läksin tööle. Isa aitab ka majanduslikult.
J on oma, omasid tuleb hoida. Ma hoian eemale, ta saab ise ka aru. Sinu ja lapse nimel teeksin ma ükskkõik mida. Need vanad asjad ei tohi välja tulla. Autodega kihutamine, tagaajamised ja igasugused narkopeod tuleb ära unustada.
Ma ei oska midagi öelda. Ma palun andeks, kuidas ma oleksin seda sulle rääkinud? Nii muuseas. Ma tean, et sa saad aru, aga ära tee praegu mingeid otsuseid. Ma armastan sind.
Tüdruk oli tulnud koju lootuses rääkida ja puhata, see variant oli kõige parem. Pisarad jooksid mööda ta põski alla.
"Ma saan ju aru, aga miks?"
Poissi polnud. Tüdruk mõtles ja seejärel läks magama. Tund aega hiljem tundis ta, kuidas voodi vajus ja poiss tal ümbert kinni võttis.
"Sa oleksid pidanud rääkima. Ma oleks aru saanud."
"Võib-olla oleksidki. Anna andeks."
"Hea küll."
Ta mõtles viivu ja ütles: "Mis on läinud see läinud, praegu on hea siht silmade ees."
"On küll, minu peamiseks sihiks oletegi teie."
Paari nädala pärast tulid noored kodumaale tagasi. Tüdruk läks ultrahelisse ja poiss pidi tööle minema. Poiss oli tahtnud tüdrukuga kaasa minna, kuid tüdruk soovis üksi minna. Poiss tahtis tüdrukut juba näha. "Kaua see ultraheli ikka kestab?"
Veerand tunni pärast helistas tüdruk, et tuleb käib poisi töö juures.
"Kas sa tahad head või halba uudist?"
"Kuule ära hirmuta mind?"
"Okei, see tähendas mõlemaid korraga. Me saame kaksikud."
"Oh issand." Poiss hakkas naerma ja hingas rahunenult.
"Mis selles halb uudis on?"
"Üks on poiss ja teine tüdruk, puberteediiga tuleb meil nendega mõnus."
