Aga tead Tamme, ma naeran praegu meie bloggi parooli. Milline geenius selle peale tuli?
Igatähes, mis viimael ajal juhtunud on? Suurt midagi. Me elame koolitähe all.
Tegelikult on masendav väljas, praegu peaks katma maapinda paks valge lumi, kuid sajab hoopiski vihma. Merxu pole umbes 3 nädalat mitte midagi teinud ka, st, peale õppimise ja kodus tühja panemise. Teine punkt, miks masendunud olla.
Aga õe ja Isase T üle peaks õnnelik olema. Lollakatel läks aega, aga pihta nad said, emb - kumb varem. Millalgi kolm või isegi neli nädalat tagasi käisid nad kolmekesti minu pool: Tamme, Isane T ja Venna. Peaks mainima, et ülikool on nendel vist võhma suhteliselt välja võtnud. Isasel oli küll piisavalt tegevust, kuid Tom jäi nii paarilgi korral istumiskoti peale lösutades ja Jääaeg 2-te vaadates magama. Kuid polnud hullu midagi, hiljem sain ma venna küüsi lakkida. Nimelt soovisin ma terve päev midagi mustaks võõbata, ja Tom jäi mulle ette. Kõigepealt ma küsisin luba tema ripsmeid värvida, ta keeldus kategooriliselt. Ma ei mäleta küll kuidas, kuid mul õnnestus tema kahe väikseima sõrme küüned mustaks värvida, siis ma vaatsin, et kuidagi imelik ja värvisin pöidlad ka. Umbes sel ajal sai ka Isane aru, et Tomil ei tasu mulle vastu punnida ja toetas ideed, et ma kõik tema küüned ära värviks. Mõeldud - tehtud. Lisaks sai ta küünte peale veel kaunistusi ka. Peale kolmetunnist siinviibimist lasid nad jalga ja lasid minul sauna minna.
Üks väike tähtis punkt, mille pean ära mainima. Ülikool on parem, lõbusam, vabam ja mölleriterikkam. Nimelt, ma kuulen nädalast nädalasse igasugustest mölludest ja nn ühisjoomingutest. Mehed!
Järgmisel nädalal külastas aasta paar mind jälle, seekord tuues põhjuseks, et nemad tahavad minu piipu kasutada. Eks nad tulidki, aga siiski. Ma juhiks tähelepanu sellele, et kui inimesed ei suuda üksteisest ka tunnikese käsi eemal hoida, siis parem äkki mitte kedagi häirida. Ma ütlesin, et võtke tuba, kuid ei mõelnud, et minu tuba ja mina seal sees. Siiski said nad piibutada ja ka arvutist filme vahtida, Isane vaatas ka vanu pilte ja meie lõpualbumit.
Umbes sellel ajal, kui tuvikesed lahkusid jõudis mulle kohale, et järgmine kord, kui ma venda näen, pole ma teda näinud tervelt kuu aega.
Esmaspäeval oli luuletuse esitamine. Pühapäeva õhtul umbes kell 23.00 alustasin Lydia Koidula luuletuse õppimist, kuid ega see eriti edenenud. Nagu tark tüdruk alati küsisin esmaspäeval esimeses tunnis oma üliagaralt ja abivalmilt reformioravalt tema Koidula luulekogu ja valisin uue luuletuse. Ma olin geniaalne. Mul oli aega 4 tundi, et uus 16- realine luuletus pähe tampida. Aga hakkama ma sain, siiski, kusagil teise salmi algul sai närv mõistusest võitu ja mul läks sassi. Klassi ees. Aga elame üle, pealegi, ühe käe sõrmedel võib meie klassi viied üles lugeda.
Tegelikult suutsin ma mingil ajal saksa keelest isegi kahe saada, ja see töö sai samal nädalal järele vastatud. Mõningad matemaatika tunnid said üle vürtsitatud ja Laane rebis keemias nagu alati. Ahjaa, laboratoorse töö ajal tegime jälle kokteili. Jumal tänatud, et meil piirituslampi polnud, siis oleks sellest kokteilist üks suur kokteilipauk saanud. Praegusel hetkel mõtlen, et kurat, mis mu ajuga juhtunud on. Mul on kalamälu. Nimelt lehitsen oma päevikut ja üritan meelde tuletata, mis sündmus mingil päeval juhtus. Aga eriti midagi ägedat meelde ei tulegi.
Eelmise nädala kolma- või neljapäeval oli meil filosoofiaõhtu. Teemaks olid stringid. Tsiteerin: "Käige ise 12 tundi jutti mingi asi kahe kanni vahele surutud!"
Tsiteerin2: "Käi ise päev aega ringi midagi kahe jala vahel tilbendamas!"
Võik mainida, et sel nädalal oli meil veel palju filosoofiaõhtuid, kuid stringidest rohkem ei räägiks. Kuigi jõudsin järeldusele, et Isane on lateksist huvitunud.
Reedel tuli venna ka koju. Kell 22.06 helistas ja kutsus välja, kuna Merxu oli tuduriietuses pidi kiiresti tegutsema. Otsustasin selga ajada uue jaki ja paningi minekut. Kõndides oma tänavast välja suure tee peale astusin kaks sammu ja üks tore mendi buss peatas mu kinni: "Neiu, kus teie helkur on?" Seesama kena politseinikumehike toppis 10a eelmise asta oktoobris kuuti. Üritasin kullakesele heatujuliselt seletada, et ma just astusin kodust välja ja helkur on teise jope taskus. Tundus, et ta ei uskunud mind ja kutsusin ta külla, et järgi vaadata, kuid kahetsusega pean tõdema, et ta oli selle idee vastu. Tegin kutsusilmi ja ment pani jooksu. Kõndisin tuvikeste juurde ja kõndisime vennale vastu.
Sama päeva lõuna ajal sain ka koolist varem ära, matemaatika tundus liiga mõttetu. Mõtlesin, et ilus ilm ja läksin jalgsi koju. Maksimarketi juures nägin minu üllatuseks, et tuvikesed on pool teed minust eepool ja munevad, mis jube. Umbes viie minutiga kõndisin nendele järele ja mõnel hetkel isegi mõtlen, et teen õele krampe ja hüppan talle selga. Kahjuks jõudsis Isane ennem taha vaadata ja minu üllatus oli rikutud. Mul oli kiire ja nemad munesid, siis kõndisin nendest kiirel sammul mööda, nad küll karjusid mulle midagi, kuid Metallica karjus mu kõrvus liiga kõvati.
Samal õhtul peatasid politseinikumehikesed meid ka teist korda. Nimelt istusime neljakesi Soo bussipeatuses ja nad tulid uurima, kuidas meil läheb. Hetk pärast lahkumist mõtlesid poisid küll, et nad oleksid võinud mingi jooksumanöövri teha, kuid mis läinud see läinud.
Laupäev oli issi sünnipäev, jälle!
Minul ja teistel naiskodanikel oli suurepärane võimalus tühjendada Banana(lugege Pisangi) pudelit koos apelsinimahlaga. Pubekas on kuradi hea olla!
Umbes tuhat koogitükki hiljem jõudsin selgusele, et peaks dieeti pidama. Järgmise koogitüki ajal tuli see mõte mulle taaskord pähe, kuid kust tulnud, sinna läinud.
Teoreetiliselt pidin ma pühapäeva hommikul hakkama vene keele juttu õppima. Samuti oli esmaspäevaks planeeritud ka "Isa Goriot'" töö. Kella kahe ajaltõdesin, et hiljemalt 14.30 peaksin õppima hakkama. Kahetsusega pean tõdema, et ma pole eriliselt püsiv inimene ja kell 20.30 tõdesin hämmastusega, kui kiiresti on aeg möödunud ja õppimisest ei tulnud essugi välja. Samal ajal algas ka Tähed Tantsudega. MIKK SAAR FOREVER! Nii hästi tantsivad kurat! Ma viskasin kuus pikka aastat profitantsu aia taha. Kuradi idioot.
Pärast tantse mõtlesin taas, et peaks õppima hakkama. Pärast tamme tuduaja saabumist otsustasin ka mina vene keele õpiku lahti lükata. Ja umbes viis minutit pärast seda lüket sulgesin raamatu ja läksin magama. Kell oli 12.30
Täna oli painajalik päev, füüsikad tahtsid ära tappa. Ma olin ahastuses, sest vene keel on kohutav. Samuti polnud ma kohustusliku kirjanduse raamatutki lahti teinud, kokkuvõtet vist isegi lugesin millalgi. Vene keele sain tänu kahele füüsika tunnile enam-vähem selgeks. Kiitke mind, ma sain 4!!!
Raamatu töö vist nii hästi ei läinud, enamus tööst ma luuletasin, vahepeal mõtlesin ka Kontra jälgedes astuda ja luuletajaks hakata. Peab tunnistama, et mul tuleb see suhteliselt hästi välja.
Praegu tõden, et minu selg valutab kohutavalt. Homme on saksa töö ja ma olen kohutavalt väsinud.
Eile õhtul muutusin ma ka seniilseks. Kella 11 paiku vaatasin taaskord Gilmore Girlsi uut osa ja mõtlesin, et mul pole ühtegi kleiti. Küsisin Tamme käest, et kas öösärk kuulub kleidiliste alla, tema väitis, et ööliste alla. Tom ütles, et ma Wikipeediast vaataks. Jõudsime otsusele, et mul oleks siiski kleiti vaja. Tont teab milleks.
Igaähes, "Tänapäeva noorus" saab varsti valmis. Jakobson - siit ma tulen!
Alati teie,
alati olemas,
alati vihatud ja armastatud,
tüütu ja idiootlik,
Merxu
Mina teid ka!
esmaspäev, november 20, 2006
kolmapäev, november 08, 2006
Sügisest talveks
Sel vaheajal nägime lund.
Kool on tegelikult vahva. Laane rebib iga päev. Tuuli paneb ä-le täppe.
Aga õppimine on hull. Virumäe on hulluks läinud. Niilits üleüldse karjub.
Ainuke halb asi on see, et porine on. Lumi oli nii hea.
Kahju
Kool on tegelikult vahva. Laane rebib iga päev. Tuuli paneb ä-le täppe.
Aga õppimine on hull. Virumäe on hulluks läinud. Niilits üleüldse karjub.
Ainuke halb asi on see, et porine on. Lumi oli nii hea.
Kahju
esmaspäev, november 06, 2006
Suvest sügiseni
Juba hommikul ärgates oli tüdrukul tunne, et päev tuleb teistsugune. Ta tõusis üles ja tõmbas selga kõrge kaelusega pluusi, lootes et see ei näi kahtlasena, arvestades väljas olevat sooja ilma. Juba nädal aega oli väljas palav olnud. Tüdruk oli viimased kaks päeva toas veetnud. Esmaspäeval koju jõudes oli kohe hommikul helistanud Riho ja öelnud, et on endiselt linnas ning sooviks tüdrukut näha. Tüdruk oli väga õnnelik olnud, kuid see kokkusaamine jäi kahjuks ära. Nüüd oli ta õnnetu. Järgmisel päeval tuli tüdrukule tema poiss külla ja nii möödus seegi päev toas. Poisiga oli nii hea koos olla ja tüdruk tundis end taas õnnelikuna.
Hommikusöök söödud, vahetas ta kiiruga riided, et linna minna. Oli vaja lilled osta ja raamatukogus käia. Kell kaks toimus 12. klassi lõpuaktus. Tüdruku kallim oli lõpetajate hulgas. Samuti poisi sõber, Taavi, kes tüdrukule juba mitu kuud oli meeldinud. Vahepeal arvas ta, et on Taavist üle saanud, kuid teda nähas mõistis tüdruk, et nii see pole. Ta märkas poissi eemal seismas ja läks tema suunas. Ta tahtis poissi lõpetamise puhul õnnitleda, lill üle anda ja kallistada. Tüdruk tundis, kuidas jalad all värisema hakkasid. Algul ei osanud ta seda muidugi millegagi seletada, või siis ei tahtnud. Pärast Taavi kallistamist soovis tüdruk ka Taavi kõrval seisvale Tiidele õnne ja suundus Liivot, Jaanekit ja Andrust otsima. Kohe märkaski ta paari meetri kaugusel Jaanekit ja tema kõrval Liivot. Liivo nägu lõi tüdrukut nähes särama ja tüdruk tundis kuidas jalad endiselt värisevad. Kõigepealt otsustas ta Jaanekit õnnitleda, seejärel Liivot kallistades ja põsele üht suudlust poetades andis ta üle lille ja poisile mõeldud kingituse. Oodanud ära kuna ka sõbranna on õnnitlemise lõpetanud, suundusid neiud enda viimast ohvrit, Andrust, otsima. Peale pikka otsimist õnnestus neil poiss ka leida. Sõbranna teatas, et peab veel kaks inimest üles otsima ja tüdruk mõtles sellel ajal, kas ta peaks jääma sinna või minema ära koju. Oleks võinud ju jääda, sest see kes lõpetas oli ju ikkagi tema poiss ja võib-olla oleks ta ka poisi emaga kohtunud, kuid samas oli tüdruku enda ema öelnud, et ehk minnakse õhtul veel Elvasse, ja hea kui tüdruk kauaks linna ei jääks. Ta otsustas lahkuda. Hiljem ta muidugi kahetses seda.
Koju jõudes hakkas ta taipama, et Elvasse sõit jääb ära. Sellest oli küll kahju. Ta logis end msni sisse ja nähes, et Taavi on juba kodus, otsustas ta natuke rääkida. Tegelikult polnudki tal millestki rääkida. Ta vajus mõttesse. “aga sina olid ylekõige” - see lause tõi tüdruku taas reaalsusesse, kuid pani taas mõtlema. Mida see võis tähendada? Ilmselt mitte midagi.Nagu alati. Aga see kõlas nii armsalt. Tavaliselt oli poiss rääkides ükskõikne. Sõbranna alustas vestlust, tundes huvi tüdruku pealkirja ja masenduse põhjuse vastu. Tüdruk rääkis Marile, kuidas asjad on ning ohkas siis kergendunult. Hea oli vahel kellegagi enda muredest rääkida ja vaadata mida teine soovitab teha. Mari julgustas teda, öeldes, et see polegi nii võimatu, et tüdruk Taavile meeldib. Poiss pidavat särama, kui tüdruk läheduses on. Samuti oli Taavi vahel mõne kena fraasi või sõna poetanud. Enamasti küll siis kui oli alkoholi tarbinud. Tüdruk ise muidugi ei uskunud, et võiks Taavile meeldida ja ta ütles seda ka sõbrannale. Ja siis soovitas Mari tüdrukul kirjutada jutt kõigest mida tüdruk tunneb ja mida tahaks öelda, kuid ei julge. Tüdrukule hakkas see mõte meeldima. Samas hakkas ta mõtlema, et ei tahaks Liivole enam haiget teha ja ei tahaks riskida ka sellega, et Taaviga ei saa enam suhelda. Sellest hoolimata hakkas ta kirjutama. Ta kirjutas enda poisist, Taavist, enda heast sõbrast, jne...Ta teadis, et sellest ei tule midagi head, kuid jätkas. Talle meenusid ilusad asjad ja hetked. “ Ühte asja ära unusta mis ma sulle kunagi ütlesin...et sinust hoolin ma alati...vahepealsed asjad ei loe üldse...” seda lauset kandis tüdruk enda mõtetes kaasas. Ta tahtis seda uskuda ja uskuski seda. Vahepeal ta siiski kahtles selles. Nagu nüüdki. Riho ja Mari käisid. Tüdruk ei teadnud miks, aga see tegi natuke haiget. Ta kartis, et võib poisi ja tema sõpruse kaotada. Poiss oli talle liiga kallis, et teda kaotada.
Elu on ebaõiglane.
Elu annab tihti teise võimaluse, mida ei oska keegi oodata. Kui see juhtub, tuleb see ära kasutada ja mitte käest lasta. Kolmandat võimalust ei pruugi sa enam saada. Tüdruk mõtles, kas ta oli saanud teise võimaluse, või oli ta selle juba käest lasknud.
Nüüdseks on sellest möödas peaaegu nädal, kui tüdruk selle jutu kirjutas. Ta ei kasutanud seda, ei näidanud seda kellelegi. Ta otsustas kõik ise ära rääkida.
Neljapäeval oli ta Liivoga jaanitulel käinud. Nad olid kahekesi tuttavale raudteele jalutama läinud. Poiss oli märganud, et tüdrukul on imelik tuju ja suure pinnimise ja palumise peale sai ta ka põhjuse teada. Põhjus oli Taavis. Tüdruk oli endale lõpuks tunnistanud, et Taavi meeldib talle endiselt. Poiss arvas samuti, et Taavile peaks ära rääkima, kuidas asjad on. Ta andis tüdrukule aega, et see saaks ise ära rääkida. Järgmise päeva õhtul oleks poiss seda muidu ise teinud. Õhtu oli jätkunud paremini. Mõlemad mõlesid selle probleemi peale, kuid nautisid siiski teineteise seltskonda. Nad lahkusid jaanitulelt ja sõitsid autoga rahulikumasse kohta.Poole ühe ajal pidid nad üksteisest lahkuma.
Reede – see pidi olema päev, mil kõik saab selgemaks. Tüdruk lootis, et Taavi tuleb msni, kui ta ei tulnud. Ta otsustas poisile smsi saata, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas seda uudist poisile teatada. Natukese aja pärast helistas poiss tagasi. Ta võttis asja rahulikult ja soovis tüdrukuga sellest kunagi rääkida. Tüdruk nõustus. Paari tunni pärast helistas poiss uuesti ja teatas, et sellest ei tuleks midagi välja, kuna sõprus Liivoga on talle tähtis ja ta ei tahaks seda tüdruku pärast lõhkuda. Pealegi tüdruk ei meeldi talle. Nüüd täitis kurbus tüdruku südame, kuid midagi polnud teha. Tuli sellega leppida. Ka tema ei tahtnud poiste sõprust lõhkuda. Parem oli ise kõrvale astuda ja kaduda.
Järgmisel päeval seletas ta Liivole, et ei näe mõtet miks peaks nad veel jätkama. Tüdruku tunded olid kadunud ja ta ei tahtnud poissi petta. Poiss andis talle siiski mõtlemisaega.
Tüdruk ja Taavi käisid jalutamas ja rääkisid asjad omavahel selgemaks. Pärast oli ilmselt mõlemal kergem olla. Nüüd oli vaja veel üht teha. Tüdruk läks msni, et Liivoga rääkida. Ta ei tahtnud seda läbi msni teha, kuid ta polnud kindel kas poiss saaks järgmisel päeval linna tulla ja samas ta ka kartis. Poiss oli kunagi kirjutanud ühe jutu. Seal oli tema tegelane end autoga sõites vigastanud. Tüdruk ei tahtnud, et see ka päriselt nii juhtuks. Ta hoolis poisist. Poiss oli talle väga kallis. Ta ei osanudki seda kõike sõnadega väljendada. Ta jättis poisi maha. See oli raske. Pisaraid polnud, kuid südames oli valus. Poiss leppis sellega. Natukese aja pärast saatis ta tüdrukule teksi, kuhu ta oli kirjutanud lühidalt kõigist nede kohtumistest ja lauludest mis talle tüdrukut meenutavad. Tüdruk hakkas lugema. Luges ühe rea, luges kaks. Pisarad tulid silma, kui ta oli lugemisega jõudnud nende kolmanda kohtumiseni, voolasid pisarad mööda põski alla. Tüdruk ei suutnud neid tagasi hoida. See oli tegelikult nii armas, et poiss oli kõik niimoodi üles kirjutanud. Kõik tuli uuesti meelde. Nad olid õnnelikud olnud. Mis läks valesti? Kuna? Seda tüdruk ei taibanud. Peale seda, kui ta oli mitu korda selle läbi lugenud otsustas ta magama minna. Ta võttis kaissu poisi kingitud karu. Kallistas seda kõvasti ning uinus.
Hommikul hakkas ta enda tegu natuke kahetsema, kuid mõistis et nii on parem, kuigi poiss seda ei mõistnud. Pärastlõunal helistas ta poisile, et teada saada, ehk on ta kokku saamise osas ümber mõelnud. Tüdrukul oli nii halb tunne selle pärast, et oli poisi msni kaudu maha jätnud. Ta tahtis Liivot näha ja ta tundis, et on talle tõesti vähemalt kallistuse võlgu. Poiss oli nõus. Nad kohtusid poole nelja ajal. Seisid, vahel rääkisid mõne lause, siis vaikisid jälle. Tüdrukul oli nii-nii valus vaadata kui kurb poiss oli. Pisarad tungisid jälle silma, kuid ta hoidis neid tagasi. Ta ei tahtnud ka poissi nutma ajada. Poiss vaatas teda nii süüdistava, natuke põlgava pilguga. Tema silmad oleks justkui öelnud ”Vaata mis sa tegid!” See tegi veel rohkem haiget. Tüdruk teadis, et ta oli ka poisile väga haiget teinud. Jälle pisarad. Ta pidi tugev olema. Poiss küsis mõne küsimuse, tegi mõne etteheite. Rääkis Taavist. Ta oli nii kindel, et tüdruk hakkab Taaviga käima, nüüd on ju tee vaba. Tüdruk ise polnud selles kindel. Ta polnud kindel, kas ta tahtiski seda, teades kuidas see Liivole haiget teeb. Ta vihkas ennast selle eest. Miks ta teised alati kannatama paneb?! Sellepärast kannatab ta ka ise. Nad seisid vaikides. Tüdruk vaatas vahetevahel poisile otsa, kuid ei suutnud seda kaua teha. See oli liiga valus. Ta oleks tahtnud poisile öelda, kuidas ta ka ise sellepärast kannatab, kuid see näis mõttetu. Poiss otsis kõigist tüdruku sõnadest midagi, mida saaks kuidagi teisiti tõlgendada. Ta ütles asju, mis tegid tõeliselt haiget. Poiss väitis, et tüdruk on ükskõikne, ka seekord...see polnud tõsi. Nüüd ei suutnud tüdruk pisaraid enam tagasi hoida. Ta vaatas maha. Ta ei suutnud poisile otsa vaadata, mitte niimoodi. Ta soovis väga, et poiss saaks aru mida tüdruk tunneb. Tüdruk arvas, et poiss teab teda juba piisavalt hästi. Küllap siis ei teadnud, kui arvas et tüdrukul on kõigest ükskõik. Lõpuks ütles poiss, et ei hoia tüdrukut enam kinni ja hakkas autosse minema. Tüdruk takistas teda. Ta tahis poiss kasvõi viimast korda veel kallistada. Ta kallistas tugevalt ja oli õnnelik, et poiss teda vastu kallistas. Pisarad tulid jälle, ka poisil. Lõpuks pidi ta siiski lahkuma. Ta nägi poisi nägu, põske mida mööda pisar alla voolas, oleks tahtnud selle ära pühkida, kuid ei saanud, ei tohtinud enam. Ta pööras selja ja hakkas eemale kõndima, vaatas korra tagasi ning murdud siis täielikult. Justkui oleks pisarate tamm purunenud. Hetke pärast kuulis ta tagant auto häält ning nägi kuidas poiss mööda kihutas. See oligi kõik. Kes teab kas nad näevad veel üksteist. Nüüd lähevad nad eri koolidesse ja niisama nad ka ilmselt kokku ei saa. Võib-olla oligi nii parem. Ei, ei olnud. Ta teadis, et tunneb poisist veel tükk aega puudus ja kurvastab selle pärast, aga ise oli ta nii tahtnud ja nüüd tuleb sellega leppida. Ainus mida ta lootis ja soovis oli see, et kui poiss sellest üle saab, unustaks ta valu, mida tüdruk põhjustas ja kõik halva mis juhtus, mäletaks vaid toredat ja seda, et nad olid koos õnnelikud. Tüdruk ei tahtnud, et poiss seda kurbusega meenutaks, vaid oleks sellele mõeldes õnnelik. Ta ei oleks suutnud poisi viha taluda. See oli kõik mis ta soovis. Tema üritas nii teha.
Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas. Kõik on läinud paremaks. Tüdruk ja Liivo on sõbrad. Poiss on sellest üle saanud ja ilmselt ka andestanud. Ka Taaviga on kõik jälle hästi. Suve jooksul käis tüdruk tema ja Tiiduga vahepeal väljas. Neil oli koos lõbus ja kõik oli väliselt korras. Korra tuli vana teema veel jutuks, kuid see jäeti sinnapaika, kuna poiss polnud päris vaba. See unustati. Siis aga saabus Taavi sünnipäev. Tüdruk ja tema sõbranna olid samuti kutsutud. Kõik oli suurepärane. Liivoga rääkimisel oli ta alguses küll natuke ettevaatlik, kuid natukese aja pärast sai ta ka sellest üle. Tüdruk seisis sõbranna ja Tiiduga välja. Akna taga seistes kuulis ta mida toas räägiti. Tal polnud plaanis pealt kuulata, kuid kuuldes väljas seisjate nimesid, jäi ta kuulatama. Jutt käis tõepoolest nendest. Neid süüdistati liigses joomises. Tüdruk sai vihaseks. Ta otsustas Taavit vältida ja võimalusel talle midagi teravat selle kohta öelda ilma et oleks asja selgitanud. Hiljem aru saades milles asi on, poiss vabandas. Nad kallistasid leppimise märgiks. See kallistus sai aga tüdrukule saatuslikuks. Ta tundis, et on alguses tagasi. Kõik pingutused Taavi unustamiseks olid tuulde lennanud sellesama kallistuse pärast. Masendus kippus tulema. Natukese aja pärast juhtus sama trepil istudes. Kummalgi polnud see plaanis. See lihtsalt juhtus. Ja kordus veelgi mitu korda, kuni tüdruk juhtis Taavi poisi magamistuppa, et asjad uuesti selgeks rääkida. Ta ei mõistnud enam midagi. Ta teadis, et Taavil on keegi teine ning ei mõistnud miks poiss neid mõlemat niimoodi piinas. Sündmused aga võtsid teise suuna. Peagi lamasid nad üksteise kaisus ja poiss sosistas korduvalt üht lauset. Nad lihtsalt lamasid voodil ja soovisid et see hetk kestaks igavesti. Kuid ei kestnud. Tüdruku sõbranna tahtis koju minna, samuti ka Tiit. Taavi otsustas neid saatma tulla. See väike vahemaa mis jäi poisi majast metsani läbiti küll ülimalt aeglaselt. Hüvastijätt oli mõlema jaoks raske.
Paar päeva hiljem said nad uuesti kokku. Rääkisid. Jalutasid. Tuttaval rajal kõndides võttis poiss tüdrukul käest kinni. Kõik oli ka sõnadeta selge. Järve ääres istudes möödus aeg kiiresti. Nad lahkusid üksteisest. Kuid mitte kauaks. Nüüd seda enam ei juhtu. Seni kuni nad on õnnelikud, ei loe miski muu.
See on nagu päikesetõus ja loojang. Loojangule järgneb pikk, jahe ja üksildane öö kuid igale ööle järgneb hommik, mis on soe ja rõõmus. Ja iga hommik on uue ja parema päeva algus.
Hommikusöök söödud, vahetas ta kiiruga riided, et linna minna. Oli vaja lilled osta ja raamatukogus käia. Kell kaks toimus 12. klassi lõpuaktus. Tüdruku kallim oli lõpetajate hulgas. Samuti poisi sõber, Taavi, kes tüdrukule juba mitu kuud oli meeldinud. Vahepeal arvas ta, et on Taavist üle saanud, kuid teda nähas mõistis tüdruk, et nii see pole. Ta märkas poissi eemal seismas ja läks tema suunas. Ta tahtis poissi lõpetamise puhul õnnitleda, lill üle anda ja kallistada. Tüdruk tundis, kuidas jalad all värisema hakkasid. Algul ei osanud ta seda muidugi millegagi seletada, või siis ei tahtnud. Pärast Taavi kallistamist soovis tüdruk ka Taavi kõrval seisvale Tiidele õnne ja suundus Liivot, Jaanekit ja Andrust otsima. Kohe märkaski ta paari meetri kaugusel Jaanekit ja tema kõrval Liivot. Liivo nägu lõi tüdrukut nähes särama ja tüdruk tundis kuidas jalad endiselt värisevad. Kõigepealt otsustas ta Jaanekit õnnitleda, seejärel Liivot kallistades ja põsele üht suudlust poetades andis ta üle lille ja poisile mõeldud kingituse. Oodanud ära kuna ka sõbranna on õnnitlemise lõpetanud, suundusid neiud enda viimast ohvrit, Andrust, otsima. Peale pikka otsimist õnnestus neil poiss ka leida. Sõbranna teatas, et peab veel kaks inimest üles otsima ja tüdruk mõtles sellel ajal, kas ta peaks jääma sinna või minema ära koju. Oleks võinud ju jääda, sest see kes lõpetas oli ju ikkagi tema poiss ja võib-olla oleks ta ka poisi emaga kohtunud, kuid samas oli tüdruku enda ema öelnud, et ehk minnakse õhtul veel Elvasse, ja hea kui tüdruk kauaks linna ei jääks. Ta otsustas lahkuda. Hiljem ta muidugi kahetses seda.
Koju jõudes hakkas ta taipama, et Elvasse sõit jääb ära. Sellest oli küll kahju. Ta logis end msni sisse ja nähes, et Taavi on juba kodus, otsustas ta natuke rääkida. Tegelikult polnudki tal millestki rääkida. Ta vajus mõttesse. “aga sina olid ylekõige” - see lause tõi tüdruku taas reaalsusesse, kuid pani taas mõtlema. Mida see võis tähendada? Ilmselt mitte midagi.Nagu alati. Aga see kõlas nii armsalt. Tavaliselt oli poiss rääkides ükskõikne. Sõbranna alustas vestlust, tundes huvi tüdruku pealkirja ja masenduse põhjuse vastu. Tüdruk rääkis Marile, kuidas asjad on ning ohkas siis kergendunult. Hea oli vahel kellegagi enda muredest rääkida ja vaadata mida teine soovitab teha. Mari julgustas teda, öeldes, et see polegi nii võimatu, et tüdruk Taavile meeldib. Poiss pidavat särama, kui tüdruk läheduses on. Samuti oli Taavi vahel mõne kena fraasi või sõna poetanud. Enamasti küll siis kui oli alkoholi tarbinud. Tüdruk ise muidugi ei uskunud, et võiks Taavile meeldida ja ta ütles seda ka sõbrannale. Ja siis soovitas Mari tüdrukul kirjutada jutt kõigest mida tüdruk tunneb ja mida tahaks öelda, kuid ei julge. Tüdrukule hakkas see mõte meeldima. Samas hakkas ta mõtlema, et ei tahaks Liivole enam haiget teha ja ei tahaks riskida ka sellega, et Taaviga ei saa enam suhelda. Sellest hoolimata hakkas ta kirjutama. Ta kirjutas enda poisist, Taavist, enda heast sõbrast, jne...Ta teadis, et sellest ei tule midagi head, kuid jätkas. Talle meenusid ilusad asjad ja hetked. “ Ühte asja ära unusta mis ma sulle kunagi ütlesin...et sinust hoolin ma alati...vahepealsed asjad ei loe üldse...” seda lauset kandis tüdruk enda mõtetes kaasas. Ta tahtis seda uskuda ja uskuski seda. Vahepeal ta siiski kahtles selles. Nagu nüüdki. Riho ja Mari käisid. Tüdruk ei teadnud miks, aga see tegi natuke haiget. Ta kartis, et võib poisi ja tema sõpruse kaotada. Poiss oli talle liiga kallis, et teda kaotada.
Elu on ebaõiglane.
Elu annab tihti teise võimaluse, mida ei oska keegi oodata. Kui see juhtub, tuleb see ära kasutada ja mitte käest lasta. Kolmandat võimalust ei pruugi sa enam saada. Tüdruk mõtles, kas ta oli saanud teise võimaluse, või oli ta selle juba käest lasknud.
Nüüdseks on sellest möödas peaaegu nädal, kui tüdruk selle jutu kirjutas. Ta ei kasutanud seda, ei näidanud seda kellelegi. Ta otsustas kõik ise ära rääkida.
Neljapäeval oli ta Liivoga jaanitulel käinud. Nad olid kahekesi tuttavale raudteele jalutama läinud. Poiss oli märganud, et tüdrukul on imelik tuju ja suure pinnimise ja palumise peale sai ta ka põhjuse teada. Põhjus oli Taavis. Tüdruk oli endale lõpuks tunnistanud, et Taavi meeldib talle endiselt. Poiss arvas samuti, et Taavile peaks ära rääkima, kuidas asjad on. Ta andis tüdrukule aega, et see saaks ise ära rääkida. Järgmise päeva õhtul oleks poiss seda muidu ise teinud. Õhtu oli jätkunud paremini. Mõlemad mõlesid selle probleemi peale, kuid nautisid siiski teineteise seltskonda. Nad lahkusid jaanitulelt ja sõitsid autoga rahulikumasse kohta.Poole ühe ajal pidid nad üksteisest lahkuma.
Reede – see pidi olema päev, mil kõik saab selgemaks. Tüdruk lootis, et Taavi tuleb msni, kui ta ei tulnud. Ta otsustas poisile smsi saata, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas seda uudist poisile teatada. Natukese aja pärast helistas poiss tagasi. Ta võttis asja rahulikult ja soovis tüdrukuga sellest kunagi rääkida. Tüdruk nõustus. Paari tunni pärast helistas poiss uuesti ja teatas, et sellest ei tuleks midagi välja, kuna sõprus Liivoga on talle tähtis ja ta ei tahaks seda tüdruku pärast lõhkuda. Pealegi tüdruk ei meeldi talle. Nüüd täitis kurbus tüdruku südame, kuid midagi polnud teha. Tuli sellega leppida. Ka tema ei tahtnud poiste sõprust lõhkuda. Parem oli ise kõrvale astuda ja kaduda.
Järgmisel päeval seletas ta Liivole, et ei näe mõtet miks peaks nad veel jätkama. Tüdruku tunded olid kadunud ja ta ei tahtnud poissi petta. Poiss andis talle siiski mõtlemisaega.
Tüdruk ja Taavi käisid jalutamas ja rääkisid asjad omavahel selgemaks. Pärast oli ilmselt mõlemal kergem olla. Nüüd oli vaja veel üht teha. Tüdruk läks msni, et Liivoga rääkida. Ta ei tahtnud seda läbi msni teha, kuid ta polnud kindel kas poiss saaks järgmisel päeval linna tulla ja samas ta ka kartis. Poiss oli kunagi kirjutanud ühe jutu. Seal oli tema tegelane end autoga sõites vigastanud. Tüdruk ei tahtnud, et see ka päriselt nii juhtuks. Ta hoolis poisist. Poiss oli talle väga kallis. Ta ei osanudki seda kõike sõnadega väljendada. Ta jättis poisi maha. See oli raske. Pisaraid polnud, kuid südames oli valus. Poiss leppis sellega. Natukese aja pärast saatis ta tüdrukule teksi, kuhu ta oli kirjutanud lühidalt kõigist nede kohtumistest ja lauludest mis talle tüdrukut meenutavad. Tüdruk hakkas lugema. Luges ühe rea, luges kaks. Pisarad tulid silma, kui ta oli lugemisega jõudnud nende kolmanda kohtumiseni, voolasid pisarad mööda põski alla. Tüdruk ei suutnud neid tagasi hoida. See oli tegelikult nii armas, et poiss oli kõik niimoodi üles kirjutanud. Kõik tuli uuesti meelde. Nad olid õnnelikud olnud. Mis läks valesti? Kuna? Seda tüdruk ei taibanud. Peale seda, kui ta oli mitu korda selle läbi lugenud otsustas ta magama minna. Ta võttis kaissu poisi kingitud karu. Kallistas seda kõvasti ning uinus.
Hommikul hakkas ta enda tegu natuke kahetsema, kuid mõistis et nii on parem, kuigi poiss seda ei mõistnud. Pärastlõunal helistas ta poisile, et teada saada, ehk on ta kokku saamise osas ümber mõelnud. Tüdrukul oli nii halb tunne selle pärast, et oli poisi msni kaudu maha jätnud. Ta tahtis Liivot näha ja ta tundis, et on talle tõesti vähemalt kallistuse võlgu. Poiss oli nõus. Nad kohtusid poole nelja ajal. Seisid, vahel rääkisid mõne lause, siis vaikisid jälle. Tüdrukul oli nii-nii valus vaadata kui kurb poiss oli. Pisarad tungisid jälle silma, kuid ta hoidis neid tagasi. Ta ei tahtnud ka poissi nutma ajada. Poiss vaatas teda nii süüdistava, natuke põlgava pilguga. Tema silmad oleks justkui öelnud ”Vaata mis sa tegid!” See tegi veel rohkem haiget. Tüdruk teadis, et ta oli ka poisile väga haiget teinud. Jälle pisarad. Ta pidi tugev olema. Poiss küsis mõne küsimuse, tegi mõne etteheite. Rääkis Taavist. Ta oli nii kindel, et tüdruk hakkab Taaviga käima, nüüd on ju tee vaba. Tüdruk ise polnud selles kindel. Ta polnud kindel, kas ta tahtiski seda, teades kuidas see Liivole haiget teeb. Ta vihkas ennast selle eest. Miks ta teised alati kannatama paneb?! Sellepärast kannatab ta ka ise. Nad seisid vaikides. Tüdruk vaatas vahetevahel poisile otsa, kuid ei suutnud seda kaua teha. See oli liiga valus. Ta oleks tahtnud poisile öelda, kuidas ta ka ise sellepärast kannatab, kuid see näis mõttetu. Poiss otsis kõigist tüdruku sõnadest midagi, mida saaks kuidagi teisiti tõlgendada. Ta ütles asju, mis tegid tõeliselt haiget. Poiss väitis, et tüdruk on ükskõikne, ka seekord...see polnud tõsi. Nüüd ei suutnud tüdruk pisaraid enam tagasi hoida. Ta vaatas maha. Ta ei suutnud poisile otsa vaadata, mitte niimoodi. Ta soovis väga, et poiss saaks aru mida tüdruk tunneb. Tüdruk arvas, et poiss teab teda juba piisavalt hästi. Küllap siis ei teadnud, kui arvas et tüdrukul on kõigest ükskõik. Lõpuks ütles poiss, et ei hoia tüdrukut enam kinni ja hakkas autosse minema. Tüdruk takistas teda. Ta tahis poiss kasvõi viimast korda veel kallistada. Ta kallistas tugevalt ja oli õnnelik, et poiss teda vastu kallistas. Pisarad tulid jälle, ka poisil. Lõpuks pidi ta siiski lahkuma. Ta nägi poisi nägu, põske mida mööda pisar alla voolas, oleks tahtnud selle ära pühkida, kuid ei saanud, ei tohtinud enam. Ta pööras selja ja hakkas eemale kõndima, vaatas korra tagasi ning murdud siis täielikult. Justkui oleks pisarate tamm purunenud. Hetke pärast kuulis ta tagant auto häält ning nägi kuidas poiss mööda kihutas. See oligi kõik. Kes teab kas nad näevad veel üksteist. Nüüd lähevad nad eri koolidesse ja niisama nad ka ilmselt kokku ei saa. Võib-olla oligi nii parem. Ei, ei olnud. Ta teadis, et tunneb poisist veel tükk aega puudus ja kurvastab selle pärast, aga ise oli ta nii tahtnud ja nüüd tuleb sellega leppida. Ainus mida ta lootis ja soovis oli see, et kui poiss sellest üle saab, unustaks ta valu, mida tüdruk põhjustas ja kõik halva mis juhtus, mäletaks vaid toredat ja seda, et nad olid koos õnnelikud. Tüdruk ei tahtnud, et poiss seda kurbusega meenutaks, vaid oleks sellele mõeldes õnnelik. Ta ei oleks suutnud poisi viha taluda. See oli kõik mis ta soovis. Tema üritas nii teha.
Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas. Kõik on läinud paremaks. Tüdruk ja Liivo on sõbrad. Poiss on sellest üle saanud ja ilmselt ka andestanud. Ka Taaviga on kõik jälle hästi. Suve jooksul käis tüdruk tema ja Tiiduga vahepeal väljas. Neil oli koos lõbus ja kõik oli väliselt korras. Korra tuli vana teema veel jutuks, kuid see jäeti sinnapaika, kuna poiss polnud päris vaba. See unustati. Siis aga saabus Taavi sünnipäev. Tüdruk ja tema sõbranna olid samuti kutsutud. Kõik oli suurepärane. Liivoga rääkimisel oli ta alguses küll natuke ettevaatlik, kuid natukese aja pärast sai ta ka sellest üle. Tüdruk seisis sõbranna ja Tiiduga välja. Akna taga seistes kuulis ta mida toas räägiti. Tal polnud plaanis pealt kuulata, kuid kuuldes väljas seisjate nimesid, jäi ta kuulatama. Jutt käis tõepoolest nendest. Neid süüdistati liigses joomises. Tüdruk sai vihaseks. Ta otsustas Taavit vältida ja võimalusel talle midagi teravat selle kohta öelda ilma et oleks asja selgitanud. Hiljem aru saades milles asi on, poiss vabandas. Nad kallistasid leppimise märgiks. See kallistus sai aga tüdrukule saatuslikuks. Ta tundis, et on alguses tagasi. Kõik pingutused Taavi unustamiseks olid tuulde lennanud sellesama kallistuse pärast. Masendus kippus tulema. Natukese aja pärast juhtus sama trepil istudes. Kummalgi polnud see plaanis. See lihtsalt juhtus. Ja kordus veelgi mitu korda, kuni tüdruk juhtis Taavi poisi magamistuppa, et asjad uuesti selgeks rääkida. Ta ei mõistnud enam midagi. Ta teadis, et Taavil on keegi teine ning ei mõistnud miks poiss neid mõlemat niimoodi piinas. Sündmused aga võtsid teise suuna. Peagi lamasid nad üksteise kaisus ja poiss sosistas korduvalt üht lauset. Nad lihtsalt lamasid voodil ja soovisid et see hetk kestaks igavesti. Kuid ei kestnud. Tüdruku sõbranna tahtis koju minna, samuti ka Tiit. Taavi otsustas neid saatma tulla. See väike vahemaa mis jäi poisi majast metsani läbiti küll ülimalt aeglaselt. Hüvastijätt oli mõlema jaoks raske.
Paar päeva hiljem said nad uuesti kokku. Rääkisid. Jalutasid. Tuttaval rajal kõndides võttis poiss tüdrukul käest kinni. Kõik oli ka sõnadeta selge. Järve ääres istudes möödus aeg kiiresti. Nad lahkusid üksteisest. Kuid mitte kauaks. Nüüd seda enam ei juhtu. Seni kuni nad on õnnelikud, ei loe miski muu.
See on nagu päikesetõus ja loojang. Loojangule järgneb pikk, jahe ja üksildane öö kuid igale ööle järgneb hommik, mis on soe ja rõõmus. Ja iga hommik on uue ja parema päeva algus.
laupäev, november 04, 2006
Sõnajalaõit otsimas
Oli aasta 1992, rahareform oli toimunud paar päeva tagasi. Eestlastele oli see suur sündmus, kuid punkarlik Madis istus rahutuna verandal ja vaatas, kuidas kommunistist naaber Lembit lilli kastis. Madis tuletas meelde, kuidas ülbe ja eemaletõukav naabrimees oli eile neil külas käinud, vanapoiss haakub päev päeva järelt Madise ema külge.
Naabrimees lahkus aiast, Madise koer Pontu hakkas haukuma. Pead pöörates nägi poiss, et külla tuli sõber Martin. Erinevalt Madisest oli Martin ronkmustade juuste ja tagasihoidliku välimusega.
“Kuule, homme on mingi võistlus, sõnajala õie otsimine või midagi sellist” ütles Martin Madisele.
“Jep, lähme kah, mul ema peaks ka minema, meie kullakallis naaber kutsus ju.”
Sel hetkel hakkas Pontu haukuma, selgus, et Lembit oli tagasi õue naasnud, seekord tuli tal tahtmine piipu tõmmata. Pontu vihkas meest lausa kohutavalt.
“Oi jah, sul õde ka kodus on?” küsis Martin.
“Oi jessas, ära aja sa siin midagi Liisat taga, see tüdruk on totaalne lammas.”
“Ta on sinu õde, otseloomulikult on ta sinu jaoks lammas, aga see lammas oskab seda kommut suurepäraselt vihale ajada” ütles Martin ja pilgutas Madisele silma.
Madis vastas naerdes: “ See oli ju geniaalne, kuidas Liisa mängis siin Pontuga ja see vanamees hakkas Liisat sõimama. Aga, et Pontu läheks ja hammustaks vanakest tagumikust...Seda poleks ma ise osanud planeeridagi, jumalt lahe vaatepilt oli!”
“Noh, tundub, et ta taguots on paranenud, urvitab seal päris kenasti” sõnas Martin.
Päev hakkas õhtusse jõudma ning poole poiste vestluse ajal tuli verandale Madise ema Marie. “Oi, tere Martin, mis sind ka siia toonud?”
“Ah, homme on ju sõnajala õie otsimine, tulingi küsima, et kas teie ka osalete”.
“Jah, ikka, Lembit käis just enne küsimas, kas lähen.”
Madis tegi selle peale vapustava näomoonduse, Martinit haaras naer.
“Madis, sa võta Liisa ka homme kaasa, ei taha tüdrukut üksi jaanipäevale lasta, eks ole?” sõnas ema.
“Eh, ei, ei mina taha temaga jageleda” ütles Madis kindlalt.
“Ah pole midagi, me võtame teie tütre enda hoole alla, ärge muretsege proua Madise Emme” ütles Martin meelitavalt.
“Tubli poiss!” ütles ema.
“Noh, eks siis homme näeme, Juta ja Maie peaksid ka tulema, tsau” sõnas Martin Madisele ja tema emale. “Homseni”, ütlesid need vastu.
Sõnajala õie otsimise võistluse õhtu oli ilus, päike oli veel kõrgel, linnud laulsid ja rahvas oli heas tujus. Madise õde Liisa oli juba varem ära kadunud ja klassiõde Maie oli Madist piirama hakanud. Pärast viit minutit Maiega rääkimist tuli õnneks päästja sõber Martin.
“Madis-poiss, lähme, Juta on ka seal, võistlus algab kohe.”
“Jah, noh, tsau Maie” ütles Madis ja saatis Martinile tänava pilgu.
Jaaniõhtul pidi näha olema sõnajalaõit, linnakeses tegutsev noorteliikumine korraldas võistluse “Sõnajalaõit otsimas”. Sõnajalaõit neil kahjuks võtta polnud, kuid nad peitsid linna ära valge roosi. Võistkonnad pidid seda kaartide ja vihjete abil otsima ning võitja võistkond sai tasuta teatripiletid.
“Maaaaaaaadis, emme ütles, et me peame koos Martini ja Lempsiga ühes võistkonnas olema!”
“Oh metsa, mida veel?” pahandas Madis.
“Mina ei tea, lähme nüüd, ma tahaks teatrisse saada. Tsau Martin.”
Martin lahkus just klassiõe Juta seltskonnas ja lehvitas Liisale sõbralikult. Võistlus võis alata, võistkonnad hakkasid liikuma.
“Mina tean, kuidas liikuma peab, ma olen sõjaväes käinud ja tean neid asju küll ja küll” vadistas Lembit.
“No meie tunneme linna rohkem, kui sina ja oskame ise ka kaarti lugeda.” salvas Madis. Ema saatis poisile pilgu, mis tähendas, et hoia oma suu kinni.
“Noh poiss, mis sa pärast kooli lõppu kavatsed teha?” ei jätnud Lembit jonni.
“Mis see sinu asi on?” vastas Madis. “Dammdammdamm, Madis vaata, ümber selle nurga ja me peaks kohal olema,” ütles Martin lootes, et vana mees jääb vait.
“Läki!”
“Vaata, seal see ongi! Tulge, lähme kiiremini!” kiljus Liisa.
Nende võistkond võitiski sõnajalaõie.
Pärast võistlust muutus olukord aga naljakaks. Ema ja Lembit käisid küll koos ringi, kuid äkki Madise muidu vaikne ja heatahtliku näoga ema vihastas ja karjus: “Kuradi kommunist, mina ei taha midagi sinu Venemaast ega sõjaväeajast teada! Saa aru, see, et mu mees on surnud, ei tähenda, et mina nüüd sinuga mehkeldama hakkan. Kao ära!”
Madis ja Martin naersid: “Vaene mees, see sai ikka koledal kombel kinga.”
“Paras,” ütles Liisa ja istus Martini kõrvale. Need kaks olid terve õhtu kassi-hiire mängu mänginud ning nüüd käisid koos ringi. Ega Madiski üksi passinud. Saanud lahti klassiõest Maiest pöördus tema tähelepanu Jutale, kes muidu ainult Martiniga rääkis. Nüüd rääkisid Madis ja Juta maast ja ilmast ning leppisid järgmiseks päevaks kokku, et lähevad koos kinno.
Lõpp hea kõik hea!
Ainult et Lembit sai kinga ja koju minnes sai ta taas kord Pontult sõbrahammustuse. Liisa “unustas” koera ketti panna.
Naabrimees lahkus aiast, Madise koer Pontu hakkas haukuma. Pead pöörates nägi poiss, et külla tuli sõber Martin. Erinevalt Madisest oli Martin ronkmustade juuste ja tagasihoidliku välimusega.
“Kuule, homme on mingi võistlus, sõnajala õie otsimine või midagi sellist” ütles Martin Madisele.
“Jep, lähme kah, mul ema peaks ka minema, meie kullakallis naaber kutsus ju.”
Sel hetkel hakkas Pontu haukuma, selgus, et Lembit oli tagasi õue naasnud, seekord tuli tal tahtmine piipu tõmmata. Pontu vihkas meest lausa kohutavalt.
“Oi jah, sul õde ka kodus on?” küsis Martin.
“Oi jessas, ära aja sa siin midagi Liisat taga, see tüdruk on totaalne lammas.”
“Ta on sinu õde, otseloomulikult on ta sinu jaoks lammas, aga see lammas oskab seda kommut suurepäraselt vihale ajada” ütles Martin ja pilgutas Madisele silma.
Madis vastas naerdes: “ See oli ju geniaalne, kuidas Liisa mängis siin Pontuga ja see vanamees hakkas Liisat sõimama. Aga, et Pontu läheks ja hammustaks vanakest tagumikust...Seda poleks ma ise osanud planeeridagi, jumalt lahe vaatepilt oli!”
“Noh, tundub, et ta taguots on paranenud, urvitab seal päris kenasti” sõnas Martin.
Päev hakkas õhtusse jõudma ning poole poiste vestluse ajal tuli verandale Madise ema Marie. “Oi, tere Martin, mis sind ka siia toonud?”
“Ah, homme on ju sõnajala õie otsimine, tulingi küsima, et kas teie ka osalete”.
“Jah, ikka, Lembit käis just enne küsimas, kas lähen.”
Madis tegi selle peale vapustava näomoonduse, Martinit haaras naer.
“Madis, sa võta Liisa ka homme kaasa, ei taha tüdrukut üksi jaanipäevale lasta, eks ole?” sõnas ema.
“Eh, ei, ei mina taha temaga jageleda” ütles Madis kindlalt.
“Ah pole midagi, me võtame teie tütre enda hoole alla, ärge muretsege proua Madise Emme” ütles Martin meelitavalt.
“Tubli poiss!” ütles ema.
“Noh, eks siis homme näeme, Juta ja Maie peaksid ka tulema, tsau” sõnas Martin Madisele ja tema emale. “Homseni”, ütlesid need vastu.
Sõnajala õie otsimise võistluse õhtu oli ilus, päike oli veel kõrgel, linnud laulsid ja rahvas oli heas tujus. Madise õde Liisa oli juba varem ära kadunud ja klassiõde Maie oli Madist piirama hakanud. Pärast viit minutit Maiega rääkimist tuli õnneks päästja sõber Martin.
“Madis-poiss, lähme, Juta on ka seal, võistlus algab kohe.”
“Jah, noh, tsau Maie” ütles Madis ja saatis Martinile tänava pilgu.
Jaaniõhtul pidi näha olema sõnajalaõit, linnakeses tegutsev noorteliikumine korraldas võistluse “Sõnajalaõit otsimas”. Sõnajalaõit neil kahjuks võtta polnud, kuid nad peitsid linna ära valge roosi. Võistkonnad pidid seda kaartide ja vihjete abil otsima ning võitja võistkond sai tasuta teatripiletid.
“Maaaaaaaadis, emme ütles, et me peame koos Martini ja Lempsiga ühes võistkonnas olema!”
“Oh metsa, mida veel?” pahandas Madis.
“Mina ei tea, lähme nüüd, ma tahaks teatrisse saada. Tsau Martin.”
Martin lahkus just klassiõe Juta seltskonnas ja lehvitas Liisale sõbralikult. Võistlus võis alata, võistkonnad hakkasid liikuma.
“Mina tean, kuidas liikuma peab, ma olen sõjaväes käinud ja tean neid asju küll ja küll” vadistas Lembit.
“No meie tunneme linna rohkem, kui sina ja oskame ise ka kaarti lugeda.” salvas Madis. Ema saatis poisile pilgu, mis tähendas, et hoia oma suu kinni.
“Noh poiss, mis sa pärast kooli lõppu kavatsed teha?” ei jätnud Lembit jonni.
“Mis see sinu asi on?” vastas Madis. “Dammdammdamm, Madis vaata, ümber selle nurga ja me peaks kohal olema,” ütles Martin lootes, et vana mees jääb vait.
“Läki!”
“Vaata, seal see ongi! Tulge, lähme kiiremini!” kiljus Liisa.
Nende võistkond võitiski sõnajalaõie.
Pärast võistlust muutus olukord aga naljakaks. Ema ja Lembit käisid küll koos ringi, kuid äkki Madise muidu vaikne ja heatahtliku näoga ema vihastas ja karjus: “Kuradi kommunist, mina ei taha midagi sinu Venemaast ega sõjaväeajast teada! Saa aru, see, et mu mees on surnud, ei tähenda, et mina nüüd sinuga mehkeldama hakkan. Kao ära!”
Madis ja Martin naersid: “Vaene mees, see sai ikka koledal kombel kinga.”
“Paras,” ütles Liisa ja istus Martini kõrvale. Need kaks olid terve õhtu kassi-hiire mängu mänginud ning nüüd käisid koos ringi. Ega Madiski üksi passinud. Saanud lahti klassiõest Maiest pöördus tema tähelepanu Jutale, kes muidu ainult Martiniga rääkis. Nüüd rääkisid Madis ja Juta maast ja ilmast ning leppisid järgmiseks päevaks kokku, et lähevad koos kinno.
Lõpp hea kõik hea!
Ainult et Lembit sai kinga ja koju minnes sai ta taas kord Pontult sõbrahammustuse. Liisa “unustas” koera ketti panna.
reede, november 03, 2006
Kaaspostitaja tungival soovil kirjutan lühidalt viimastest sündmustest:D
Ütleme nii, et elu on ilus. Lumi on maas(ei tea ainult kauaks). Kõik on peaaegu perfect. On ainult mõned väiksed probleemid ja vahel see piinav igatsus.
Kolmapäeval tegime Linda ja Leaga väikse kaltsukatiiru kaasa. Pooled olid meile tundmatud, ise elame veel Võrus. Lõbus oli.
Neljapäeval käisime Tartus. Šoppasime, käisime söömas ja külastasime vanaonu Leharit.
Päris kobe elamine tal seal ja toanaaber tundub ka tore olevat, kui vaadata tema neid värke mis seinu kaunistasid. Tekkis väike vaidlus selle üle, kas tüdrukutele uste avamine, uste lahti hoidmine ja ees välja laskmine on veel viisakuseasi või vanamoodne komme mida ei pea järgima. Ahjaa, Lehar ei osanud Merxile ju midagi vastu öelda. See on midagi uut. Ja me oleme haledad.
"Tead, et mul süda valutab." "Miks?" "Ma ei tea. Või oota, süda on tegelikult teisel pool ju. Siis ei valuta ka süda:)"
"Musi, kuna sa koju tuled, söök on valmis", "Nooh, tee nüüd suu lahti, lennuk tuleb." (Inside jokes)
Paar korda oleme Merxut piinanud. Ega me meelega, aga väljas on ju külm ja ise sa ütlesid, et ei näe mind nädalavahetusel üldse. Nüüd siis näed. Mops:) Tead, Mõmmi on päris hea kunstnik. Ta tegi Tarvo kätele tõelise kunstiteose :D Kassid maanduvad alati käppadele, kui neil all just mingi istumiskott pole kus mõnusalt selja peal lesida:D
"Issil" on homme sünnipäev. Palju õnne issi! Ma ei ole küll su kukununnuke aga vähemalt tunnistad sa mu omaks, aia taha läinud lapseks:P Aga Tom on ja jääb ikkagi vennaks. Kalli.
Teistele ka kallid!
Aga kõige suuremad kallid suurele vastikule tropile:P Mops!
Viiner, sardell, vorst ja pihvid. Hapukurk on hapu.
Ütleme nii, et elu on ilus. Lumi on maas(ei tea ainult kauaks). Kõik on peaaegu perfect. On ainult mõned väiksed probleemid ja vahel see piinav igatsus.
Kolmapäeval tegime Linda ja Leaga väikse kaltsukatiiru kaasa. Pooled olid meile tundmatud, ise elame veel Võrus. Lõbus oli.
Neljapäeval käisime Tartus. Šoppasime, käisime söömas ja külastasime vanaonu Leharit.
Päris kobe elamine tal seal ja toanaaber tundub ka tore olevat, kui vaadata tema neid värke mis seinu kaunistasid. Tekkis väike vaidlus selle üle, kas tüdrukutele uste avamine, uste lahti hoidmine ja ees välja laskmine on veel viisakuseasi või vanamoodne komme mida ei pea järgima. Ahjaa, Lehar ei osanud Merxile ju midagi vastu öelda. See on midagi uut. Ja me oleme haledad.
"Tead, et mul süda valutab." "Miks?" "Ma ei tea. Või oota, süda on tegelikult teisel pool ju. Siis ei valuta ka süda:)"
"Musi, kuna sa koju tuled, söök on valmis", "Nooh, tee nüüd suu lahti, lennuk tuleb." (Inside jokes)
Paar korda oleme Merxut piinanud. Ega me meelega, aga väljas on ju külm ja ise sa ütlesid, et ei näe mind nädalavahetusel üldse. Nüüd siis näed. Mops:) Tead, Mõmmi on päris hea kunstnik. Ta tegi Tarvo kätele tõelise kunstiteose :D Kassid maanduvad alati käppadele, kui neil all just mingi istumiskott pole kus mõnusalt selja peal lesida:D
"Issil" on homme sünnipäev. Palju õnne issi! Ma ei ole küll su kukununnuke aga vähemalt tunnistad sa mu omaks, aia taha läinud lapseks:P Aga Tom on ja jääb ikkagi vennaks. Kalli.
Teistele ka kallid!
Aga kõige suuremad kallid suurele vastikule tropile:P Mops!
Viiner, sardell, vorst ja pihvid. Hapukurk on hapu.
Tellimine:
Postitused (Atom)