Enaugh

Aga Merxule aitab, lithsalt aitab.
Oleksime nagu mingid kuuenda klassi tibid, kes ei suuda oma viha taltsutada.
Aga ei kahetse mitte midagi, pigem kahetsen, et äkki jätsin midagi ütlemata.
Aga siiski, oleme ju inimesed.

Lumi tuli maha. Ei tule iialgi, esimene lumi tagasi.

Võiks tulla, kõik esimene võik veelkord saabuda.

Ma ei saa aru, mis sul viga on?
Kas sa tahad, et kõik sinu tuttavad-sõbrad saavad sinu pärast haiget?
Kas sa tahad nendele ise haiget teha?
Miks sa teed nii, pole ju vaja.
Sa oled endast juba kõik öelnud, nüüd on aeg, kui sa oleksid vait ja näeksid, kuidas inimesed ka ilma sinu kommentaarideta hakkama saavad. See pole enam normaalne, kui oli mingi piir, siis on see ületatud.
Kui sa tahad, võime meie teha sulle samamoodi nagu sina meile. Valik on lihtne.

Sa pole enam see, kes sa olid. Sa oled tema vari.
Sa esindad kõike, millele mina olen hakanud vastu sõdima.
Arvad, et sa tead kõike ja võid arvata, et tead minust kõike. Aga minu mõtteid sa ei loe, pole kunagi lugenud. Sa ei tea, mida mina tean, ei saa ka kunagi teadma.

Kõige jubedam on see, et sa oled mulle vastik.
Võib-olla ka teistele. Kindlasti. Mõnele kindlasti.

Kunagi armastasin, nüüd tekitab vastikust. Vihkamiseni vaid üks samm.
Kui sina selle astud, pole enam midagi teha.

Life, it's just life
Don't hold on to it
So much
It can happen quickly
Trust me, you can't see
But,
all the others see it.
So just stop!
Don't make a good face,
Pointless,
Meanless,
Endless.
End it.
Leave

Ei.

"Kuidas tunne on?"
"Ei tea, samasugune nagu pool tundi tagasi, üllatunud."
Sõbranna vaatas tüdrukule otsa ja naeratas: "Sa pead Talle sellest rääkima, ta tahaks ju teada."
"Jah, kui näen, siis räägin."
"Ära räägi nii, ta ju hoolib, seda on silmaga näha, nagunii varsti helistab."
Tüdruk naeratas: "Ma tean."
Helises telefon. Tüdruk vastas: "Tsau, hästi. Okei, kas sa tuled kohe, eiei, ma olen tema juures, jah, ja sealt pööra vasakule, okei, tsau."
"Noh, selles oli sul õigus, ta tuleb siia, tahab minna minuga kuhugi."
"Ma ütlesin."
Tüdruk põrnitseb hetkeks veel maad ja siis tõuseb püsti. Paneb käed kõhu peale.
"Ma pean terve garderoobi välja vahetama."
Sõbranna naerab. "See on küll kõige väiksem mure."
"Ma tean, aga see on naljakas."
Minuti pärat jõudis poiss tüdruku sõbranna maja juurde.
"Ohh, ta tuli oma autoga."
"Okei, mine nüüd, ja räägi temaga."
"Jah. Tsau."

Autos.
Poiss oli silmnähtavalt rõõmus, et tüdrukut jälle nägi, tema näost peegeldus ainult armastus. Poiss vaatas tüdrukut ja nägi, et midagi on valesti. Tüdruk pööras pea ära.
"Tibu, mis viga on?"
"Ah, ei midagi, üks asi vaja pärast ära rääkida."
"Räägi kohe, sa oled nii kurb."
"Ei, pärast. Kuhu me läheme üldse?"
"S-i juurde, tema juures on mingi koosistumine, tahad sa minna üldse?"
"Ja, mulle sobib, lähme." Tüdruk vaatas poisile otsa ja naeratas. Tema pilk väljendas muret ja armastust.

Umbes 10 minuti pärast jõudsid nad S-i maja juurde. "Okei, lähme sisse." Poiss võttis tüdrukult ümber kinni ja koos suunduti maja poole. Uksest sisse astunud võis kuulda juba tuttavaid hääli, J-i oma kõige kõvemalt kõlamas. Arutlus käis mingi filmi ümber. Tüdruk ja poiss astusid tuppa ja neid tervitati.
"D, tõmba kortsu, las neiu istub" ütles J D-le.
"Nu saiebiss, tere pisike, oota, onu D tõmbab kohe kortsu."
Tüdruk hakkas naerma. "Onuuu, võta siis veel rohkem kortsu, mahub Tema ka ära."
"Haa, aga mul kästi ainult sinu jaoks ruumi teha."
Poiss ütles naerdes: "Suva, me saame kahekesi ka ühe koha peal hakkama." Ja pilgutas tüdrukule silma. Poiss istus D kõrvale ja tõmbas tüdruku endale sülle.
J jälgis vaikselt ja mõtles nende kahe saatuse üle. "Tüdruk on hea, poiss armastab teda, nemad peaksid vaikselt saama olla."

Tasapisi toodi joogid lauale, poiss pakkus tüdrukule ka, kuid tüdruk keeldus.
Mida rutem aeg edasi, seda rohkem lärmi tekkis. Naljad voolasid mööda seltskonda ringi ja paari tunni pärast hoidis tüdruk naerukrampides oma kõhust kinni. Üksäkki talle meenus, kuid vaatas poisi näkku ja otsustas, et hiljem.
Aga tundub, et palju hiljem. Kolme tunni pärast oli õhkkond elektrit täis. Kohale saabus J naine ja sellest hetkest alates käitus tema korralikult. Tüdruk ja poiss istusid vaikselt, poisi käed kaitsvalt, kindlalt ümber tüdruku. Atmosfäär nende kahe ümber oli paks. Poiss suudles tüdrukut ninale. Tüdurk võttis poisil käest: "Anna oma käsi siia. Aiii." Elekter.
"Lähme ära, palun."
Tüdruk üle toa: "Okei, meeldivad ööd teile, meie lõpetame tänaseks."
S: "Juba, alles kaks ju."
Poiss: "Ongi sinul uneaeg, tsau."
Toa ust sulgedes võttis poiss tüdrukust kinni ja tõmbas enda vastu. Lihtne kallistus võib tähendada palju.
Vaikides mindi autosse ja sõideti poisi korteri juurde.
"Sa oled nii ilus."
"Sina oled ka."
"Sina oled minu ilus ilus tüdruk."
"Sina oled totaalselt minu."
Magamistuppa jõuti kiiremini kui tavaliselt, ukselävel võttis poiss tüdruku sülle ja tõstis voodi peale.
"Kas sa tead ikka, et ma armastan sind nii kohutavalt."
"Aga kas sina tead, kui väga mina sind armastan?"
Vaikus...
Hommik ei olnud kiire tulema, mõlemad olid juba kell seitse hommikul ärkvel.
"Kuule, miski piinab sind, palun räägi."
Tüdruk kangestus ja liikust poisist eemale. Aeglaselt tõstis ta pea ja vaatas poisile otsa.
"Räägi."
Tüdrul hakkas midagi pomisema, kuid sõnad ei tulnud suust. Lõpuks hakkasid pisarad vaikselt üle tema põskede jooksma ja ta võttis poisi käe ja pani selle oma kõhu peale.
"Ma..ma ei oska midagi öelda. Nii palju armastan sind."
Poisi hingamine kiirenes ja ta pilgutas arusaamatuses silmi.
"Issand..kas..kas sa oled kindel?"
"Ma ei tea. Hiljaks on jäänud ja eile tegin testi, positiivne oli."
Tüdruk pööras pea ära ja peitis oma pilku. Ta arvas, et poiss ütleb kohe, et nad on liiga noored, kuid siiski. "Tibu, ära muretse, rahune maha. Minu tunded sinu vastu ju ei muutu, ainult tugevnevad. Aga kuule, ma lähen käin kiiresti all apteegis. Eksju.?"
"Ee, okei. Ma jään siia siis."
Poiss kallsitas tüdrukut ja sõnas lohutussõnu." Viska pikali, ma tulen kohe tagasi."
Ta pani ennast rekordkiirusel riidesse, mis oli värisevate kätega üsna üllatav, ning läks apteeki.
"Ee, vabandage, mul on vaja rasedustesti, kõige efektiivsemat."
Saanud, mis vaja jooksis ta tagasi korterisse. Tüdruk oli vahepeal magama jäänud. Poiss istus voodi ette maha ja lihtsalt vaatas teda.
"Minu oma, minu laps, see on nagu unenägu. Aga ta on nii noor, pole veel kaheksateistki, kool pooleli."
Südames oli ta otsustanud, et mis ka juhtuks, tema tahab seda last.
Poiss istus veel pool tundi voodi ees enne, kui tüdruk ärkas.
"Sa magad nii armsasti."
Tüdruk naeratas. "Millal sa tagasi jõudsid?"
"Mingi pool tundi tagasi. Kuule, ma tõin midagi, äkki teeks selle ka ära?"
Tüdruk nägi rasedustesti ja ütles: "Okei, kohe."
Kümne minuti pärast oli selge. Noored vaatasid testi ja tüdrukut läbistas värin. "Ma ei tee aborti."
"Ei teegi, üle minu laiba. Me võime olla noored ja lollid, aga see laps on totaalselt meie oma."
Nad kallistasid ja siis otsustasid, et on aeg vanematele rääkida.
Tüdruku poole minnes värisesid mõlemad.
"Emm, iss, meie tulime!"
"Maailmarändur saabus."
Ema tuli elutoast ja kutsus nad kööki kooki sööma.
"Ema, kutsu isa ka, meil on midagi rääkida."
"Kallis, su nääpsuke tahab midagi rääkida, tule siia."
Isa tuli kööki ja kõik istusid maha.
Poiss võttis julguse kokku: "Noh, ma ei tõesti ei tea, mida ma ütlema peaksin, aga te teate ise ka, et ma Teda kogu südamest armastan."
"Ma olen rase."
Ema ja isa vahetasid pilke.
"Ohh pisike.." Ema silmad täitusid pisaratega, isa pilgutas arusaamatuses silmi.
"Emme, ma armastan teda, ja laps on puhas armastus, me jätame ta alles, saagu, mis saab."
Ema pühkis pisaraid ja naeris, isa võttis emalt ümber kinni ja ütles: "Kallis, sina oled meie jaoks juba ammu täiskasvanud, aga meie oleme üllatunud, etnii vara vanavanemateks saame.
"Tütreke, minu pisike tütreke, ma olen õnnelik, et te sellesse hästi suhtute."
Tunnike hiljem lahkusid tüdruk ja poiss tüdruku poolt. Kuna oli koolivaheaeg võttis tüdruk suure kotiga asju kaasa.
Tunne oli kuidagi hea, ta teadis, et olid teinud õige otsuse.
"Mis kooliga saab?"
"Mis ikka saab, sina käid edasi, mul ükskõik, koolis tuleb käia."
"Vähemalt saab aasta varsti läbi."
"Ta peaks Novembris sündima, selle aasta saab korralikult käia. Järgmine aasta äkki kas õhtukas või siis samas klassis edasi, sina otsustad, sa oled tark tüdruk."
"Jaaa, näha on." Ütles tüdurk ja tegi poisile silma.
"Aga sinu vanemad?"
"Ma helistasin emale, ütlesin et saab vanaemaks, ütles, et viimane aeg ka."
Tüdruk naerisja toetas pea autoistmele.
Nad on koos, nad saavad lapse, poiss käib tööl, tema koolis. Vähemalt saab ta varsti 18.

Poiss: "Jumal, see on õige otsus, temaga tahan ma kogu oma elu koos veeta."
Tüdruk: "Tema on see, ma tean seda, mu sisetunne ütleb seda ja see pole lapse arenemise tunne."

Oi.

Tüdruk vaatab poisile õnnetu näoga otsa. Poisi põselt veereb pisar. Kõik on nii vaikne, lausa masendav.
"Mis saab siis?"
"Ma ei tahtnud ju! Kas sa arvad, et ma tahan, et kõik halvasti läheks? EI!"
Tüdruk keeras pea ära.
Vaikselt: "Mina ka mitte. See pole ju kõik."
Poiss ägas pisara minema. Lähemal sõitsid autod, üks jäi tee äärde pidama. Poiss tõusis ja tõstis ka tüdruku õlgadest püsti. "Kas sa tahad või ei? Ma ei taha enam niimoodi, halb on."
Üle tüdruku punaste põskede veeresid suured pisarad, pruunid silmad olid hägused.
"Tahan, sa ju tead, et tahan. Palun, mina tean, et teist korda ma enam üle ei elaks, saa aru, ma olen ainult inimene."
"Ma armastan sind."
Muud polnud vaja, hetk oli täiuslik. Poiss ja tüdruk.
Poiss pühkis tüdruku põskedelt pisaraid, aeglaselt suudles külmi huuli.
Kõlas vali autosignaal, hetk oli rikutud, kuid nemad ei olnud pettunud, pigem keregendus.
"Ma pean minema, homme näeme, ma helistan."
Tüdruk vaatas alla, tema käed olid poisi omadega põimunud, aeglaselt tõmbas ta oma käed ära. Väikese naeratusega: "Tavaline sina, mine siis, homme."
Tüdruk vaatas poisi sinistesse silmadesse ja naeratas, poiss naeratas vastu. Hetke pärast astus poiss musta auto poole ja istus tagaistmele. Tüdruk vaatas autole järele, tuttav isik autoroolist lehvitas või viipas, tont teab, mis liigutus see oli.
Möödus minut, kaks, tüdruk hakkas liikuma. Kergelt joostes läks ta kodu poole.
Ema: "Noh, vähemalt sa naeratad nüüd, kas kõik on korras?"
"Jah, korras." Tüdruk naeratas emale ja liikus oma toa poole.
Kahe tunni pärast.
"Kuule, ma olen peaaegu sinu maja juures, kas sa saaksid välja tulla?"
"Ehm, okei, ma tulen."
Tüdruk pani jope selga ning saapad jalga ja ütles emale tsau. Järgmisel hetkel oli ta väljas.
Poiss tuli kindlal sammul tema poole ja ilma sõnadeta lihtsalt kallistas teda.
"Ma hoian sealt eemale, see kuul polnud minu jaoks mõeldud. See oli vale, meie lihtsalt juhtusime sealkandis olema. Ma vannund. Ma pole midagi nii hullu teinud, et keegi nii teeks."
"Mitte kunagi ei saa kindel olla, aga ma usun sind, ma loodan, et sa ise usud ka ennast."
Poiss tugevdas haaret ja ütles naerdes: "Vähemalt oli J-l naeru kui palju."
Tüdruk naeris ja põgenes poisi haardest. Poiss tegi mängu solvunud näo. Tüdruk naeris veel enamgi. "Mis me teeme nüüd? Ma olen kindel, et keegi on mul akna peal ja vaatab."
Poiss vaatas ülespoole ja lausus: "Ei, tegelikult tule, lähme. Sul teatakse ju, kus ja kellega oled, eks?
"Jep, ma ütlesin."
Käsikäes kõndisid nad tänava lõppu. Poisi telefon helises: "Jah, jaaaah, tule siia nüüd, viia ära meid." Kõne lõppes.
Poiss tüdrukule: "Vähemalt ei pea me kõndima, J viib ära meid."
"Mhm, ma kuulen mingit hullemat tehnot üürgamas, huvitav, kuidas tal kõrvakuulmisega on?"
"Ära seda tema käest küsi, ta vastaks sulle kõvahäälse AHH-iga."
"Seeeelge."
Mõlemad naersid. Must auto peatus nende kõrval ja mõlemad istusid tagaistmele. J rääkis parasjagu telefoniga, kuid sellegipoolest hakkas sõitma. Kõne lõppes: "Noh pisike, sind veeti kodust ära või." Ja ta pilgutas tüdrukule silma.
"Jaaaa, mind rööviti ära, sina oled kaasosaline."
"Haaahaaa, vaimukas neiu."
Kõik naersid. J: "Okei, niisis, ma viin teid ära, ja siis koju magama. Pärast ei pea teile enam taksot mängima võõi?"
Poiss vaatas tüdrukule otsa: "Ei pea, võta kaisukaru ka kaissu siis juba. Ja ära unusta pöialt suhu toppimast."
"Kuule keri kanni."
Auto peatus 9-korruselise maja ees. Tüdruk ja poiss väljusid ja hakkasid trepikoja poole liikuma.
"Tead, ma ei jõudnud tuba koristada, ära vägasuurt shocki saa."
Tüdruk naeris: "Nagu alati, aga mina ei korista ka."
Koos läksid nad lifti ja liftist välja. Neljanda korruse korteri ukse taga oli natuke pusimist. Poiss vaatas tüdrukut, tüdruk poissi, aeg peatus, kuid siiski otsis ta oma püksitaskutest võtmeid edasi.
"Kuradi kurat, kuskurat need võtmed on?"
Tüdruk pistis käe poisi tagumisse püksitaskusse ja kummardas maiesteetlikult.
"Ah sina väike marakratt!"
Poiss tegi ukse lahti ja võttis tüdruku sülle ja keerutas teda mööda tuba.
"Hähh, see pole aus. See on väiksemate diskrimineerimine!"
"Ise oled diskrimineerimine. See on hoolimine jobu."
Poiss pani tüdruku maha ja võttis endal jope seljast. Tüdruk võttis jope seljast ja jooksis diivani poole. "JALGPALLJALGPALLJALGPALL!"
"Mhh, ma mõtlesin, et sa tulid minu pärast, mitte jalgpalli pärast."
"Ole kuss, penaltid on, kohe saab läbi."
"Eino aitääääh."
Tüdruk saatis poisile õhumusi ja kutsus temagi diivanile istuma. Poiss istus ja tüdruk hüppas talle sülle. "Haaa, haneks tõmbasin."
Õnneks/Õnnetuseks kõlas kohtuniku vile ja mäng kuulutati lõppenuks, Inglismaa võitis.
Kell oli 10. Õhk oli paks, kuidagi eriline.
Vaikselt, vaikselt, olukord muutus.
Edasisest vaikib ajalugu...

8 tundi hiljem...
Poiss suudles tüdrukut põsele. Mõtted liikusid paratamatult.
"Jumal, ta on nii ilus, nii armas, minu õnn."
Suudeldes tüdrukut teist korda ärkas neiu nagu uinuv kaunitar oma saja-aastasest unest.
"Mis kell on?"
"Ahh nii siis tervitadki sa mind hommikuti."
Tüdruk muigas. Ta sirutas poisi poole käed ja ütles: "Tibu, tule siia, külm on ju."
Poiss võttis tüdruku kaissu ja silitas ta juukseid. "Ei ole külm midagi, väljas võib külm olla, aga siin- meil on alati soe."
"Mhm, tunda on, mu varbad on sinised."
"Nii armsad ju, sellised pisikesed ja sinised, kas ma võin endale võtta?"
Tüdruk hakkas naerma. "Kui sa tahad varbaid, siis pead sa võtma jalalaba ka, kui sa tahad jalalaba pead sa võtma terve jala, terve jalaga on ka teine jalg, jalgadega kere, kerega pea, see tähendab, siis pead sa leppima lihtsalt minu, mitte varvastega."
"ohh, hea tehing, kas kohe?"
Tüdruk tõmbas teki üle pea ja ütles: "Ise ajasid mind just püsti, kõss mine ära, ma panen riidesse."
Poiss vaatas lakke ja raputas pead. "Ma olen nii jobu."
Naerdes ütles ta, et pannkoogid on valmis.
Tüdruk pani ennast riidesse ja läks kööki. Koos söödi hommikust, koos oli hea.

Kuu aega hiljem
"Mul on halb olla!"
"Sa oled üsna kahvatu ka, äkki peaksid sa koju minema?"
"Ma ei saa, füüsikast on töö veel."
"Noh, teed töö ära ja siis lähed."
Sõbranna vaatas tüdrukule murelikult otsa ja küsis: "Kas kõik on korras? Ma mõtlen teiega. Ära tee midagi, mida sa hiljem kahetseks."
Tüdruk naeratas sõbrannale ja kallistas teda: "Sa oled niiiiiiii kallis, aga meil on kõik korras, viimane kuu on tore olnud."
Sõbranna naeratas vastu: "Ta on tore, minule ta meeldib, aga ikkagi" ja pilgutas tüdrukule silma. Tüdruk lõi mängeldes sõbrannat ja pistis pea uuesti füüsika vihiku taha.
Koolis oli ta siiski lõpuni. Keskpäeval oli olemine juba hea.
Pärast kooli said nad õe/sõbrannaga kokku.
"Ma ei saa, mul on vahest nii halb olla, totaalselt kohutav."
"Ahjaa, ja kuhu jäi tsau?"
"Tsau."
"Hm, äkki peaksid sa arsti juurde minema?"
"Mida see arst ikka teeks?"
"Ma ei tea, pole arst."
Koos hakati kodu poole kõndima. Poiss helistas vahepeal tüdrukule.
"Jah, tere, jah, hästi läks, noh, kuidas öelda, raske oli. Okei, ei ole palju õppida, täna on reede! Okei, tule, ma jään sind ootama. Minaarmastansindka(vaikselt)!"
Sõbranna naeratas, kuid jäi siiski mõtlikuks. "Kuule, aga, ahh ma ei tea, kaua sul halb on olnud juba?"
Tüdruk vaatas õele imestunud pilguga otsa. "Ära aja, ei saa olla."
"Ega ma halvaga, aga lihtsalt, ole kindel, kui mina ei muretse, siis kes veel."
Tüdruk võttis sõbrannal käe alt kinnija muutus mõtlikuks.
"Käime poest läbi, ma pean pastaka ostma"
"Oeh, mine käi sa poes, ma istun siin senikaua."
"okei, ma teen käps."
Sõbranna läks poodi ja tüdruk istus pingile maha. Vaikselt vaatas ta apteegi poole.
"Noh, mis ei tapa teeb tugevaks."
Kogu julguse kokku võttes läks apteeki ja ostis mis vaja.
Õnneks jõudis ta ennem sõbrannat apteegist tagasi ja kõndis talle vastu. "Okei, said oma pastaka, muuvi nüüd oma jalakesi."
Sõbranna hakkas naerma. "Jaa, kohe, issake, kus nüüd hakkas kiire."
"Jahjah, lähme."

Tunni aja pärast oli poiss tüdrukul vastas ja koos mindi kinno.
"Mis sul on, sa oled täna nii mõtlik?"
"Noh, vahet pole, kõik on korras"
Poiss vaatas tüdrukule murelikult otsa, kuid tüdruk suudles poissi ja kõik oli unustatud.


Ta lukustas vannitoa ukse ja laulis mingit laulu. Evanescence - You arvatavasti
Möödus minut, kaks, kolm, neli.
"Jumal..."


"Kuule, tule välja, ma ei viitsi kodus passida."
"Eeee, okei, kohe või?"
"Jah, ma hakkan kõndima kohe."
"Okei."


"Sul on õigus."
"Misasja, mis õigus."
Tüdruk vaatab sõbrannale otsa ja pöörab pea kõrvale.
"Oh issand. Mida sa teed?"
"Vaatan, mis edasi saab?"
"Tule siia."
Sõbranna kallitab tüdrukut kõvasti.
Läbi pisarate kõlab tüdruku hääl nõrgalt sõbranna kõrvus.
"Sa saad tädiks."


....

Unejutud eeslitest

Reede, 12 oktoober. Vennad Arumäed pidasid sünnipäeva. Loomulikult olime ka meie seal. Ja veel palju rahvast. Kõik algas suht rahulikult. Kuni vanaka avamiseni on kõik veel meeles ka, sealt edasi tekivad juba väiksed lüngad. Vähemalt sündmuste järjekorraga tekib probleeme. Kõige meeldejäävam asi kõigi jaoks olid ilmselt "unejutud" eeslitest. Ei hakka seletama millised need olid, aga üks on kindel: peale seda ei vaata keegi meist eeslit enam sama pilguga. Lugeja oli ka kõige õigem valitud. :D Me merxiga liikusime kahe korruse vahet. Lõpuks peatusime vist köögis, kus Lehar ja Jaan juba piibutasid.Jagasime vanakat vennale Ällile ja R-le (nimi ei meenu kahjuks) ka natuke. Venna ja sis läksid välja pausile, läksin kaasa, meiega ühinesid veel Lehar ja Jaan - ustavad piibusõbrad, kes võtsid selle isegi välja kaasa, Tarvo, Arvi ja R . Võimalik et keegi ole veel aga nagu juba öeldud: don't rememberMina ja R moodustasime mittepausitajate nurga, kust ma küll korraks lahkusin, kuid kohe naasesin. Aga väljas oli külm ja me läksime tagasi sisse. Köögis oli palju soojem. Mina sain end valdusesse Lehari läpaka ja seal oleva muusika. Tänan:D Venna tuli ka kööki ja mina kui hea õde lasin ta istuma. Ega ma muidugi tervet tooli ei loovutanud, kuigi oleks pidanud. Siis tekkis seal suur tüli, sest keegi oli Tarvo toas miskit pähhi teinud ja polnud ära koristanud. Mul oli küll selline tunne, et minnakse kohe kätega kallale aga õnneks nii hulluks asi ei läinud. Ma sain sünnipäevalapse peale küll suhteliselt vihaseks, aga see asi sai kiirelt lahendatud. Kallistus leppimiseks ja kõik korras. Vähemalt mis puudutas seda süüdistamist. Aga sellega kõik alles algas..Ma ei hakka seletama seda tuvikeste asja ja kõike muud mis juhtus. Need kes seda ei tea, ei peagi ilmselt teadma.
Vahepeal tekkis veel väike paanika sellepärast et minu õde otsustas värisema hakata ja väita et tal on palav. Täiesti loogiline ju, või pole?:D Kraadimine andis tulemuse et tal on alapalavik. Mingil hetkel olid nad vennaga jälle väljas, nagu keegi polekski haige. Aga õnneks oli tal vist soojendja olemas:D Edasise kohta polegi midagi eriti kirjutada. Sain Wollit paitada,aga lõpetasin selle kohe kui ta mulle urisedes vastu vahtis. Armas koer. Siis läksin m akunagi üles et õde kontrollida ja sinna ma jäingi kuni tuli Äll ja teatas et õde tahab õega rääkida. Jutt oli lühike: kojuminek. Mitte et see mingi käsk oleks olnud aga ega ma üksi ka ikka läbi pimeda metsa minema ei hakka. Tarvo tuli meid saatma. Jamh. Merx ja Tom kõndisid omas tempos ees ja kui märkasid et me väga aeglaselt liigume, ootasid meid järgi. Nii juhtus vist kuskil 4 korda(A). Sry kallike, ma tean et sul oli külm aga ma liikusin nii kiiresti kui see võimalik oli. Ega me Tarvoga just kõige sirgemalt ei kõndinud ja tempo ühtlusest ei tasu rääkidagi, aga metsa äärde me jõudsime (kus merx ja tom meid juba ootasid) ja siis pidi tadaa ütlema. Järgmine päev oli suht jube. Magada sain ka ainult 4,5 tundi, sest mõtteid oli liiga palju ja need ei lasknud magada. laupäeval sain targemaks ainult niipalju, et vaja asjad selgeks rääkida. Ja see võimalus tuli pühapäeval. Kokkuvõtvalt öeldes: järv,rääkimine rullirada,rääkimine, selgus järv,päike, mets ja rullikas,päike, järv, pilv, kõndimine. Dadaamusikalli:D
Nüüd olen ma teist päeva nagu mingi rõõmupall:)
Aga..nüüd veel paar tähtsat asja:
- sry õeke, et sa seda kuulama pead aga ma tean et sa saad aru ja selleks sõbrad ongi ju:D
- sry venna, kui ma seda kuidagi põhjustasin, ei tahtnud. aga ma tean et ka sina saad aru.
- tnx Lehar, sa oled väga hea sõber. Tore et kõik jälle korras on :)
- "Bitches They Come,They Go, But True Friends, They Stay, You Know" hea sõber;)

Ok. Blog on nüüd olemas. Mitte kuigi hea, aga vähemalt on.
Let the sun shine!
Kalli-kalli kõigile!

Byz - Why do we always fight

vihm tilgub vaikselt mu aknale,
päike sillerdab taevakaarel.
pilved helgivad,
pisarad tekivad.
sinises taevas liiguvad pilved kiirelt,
liiga kiirelt, justnagu elu.
kahetsusvalu,
just kui päike.
paistab nii soojalt, kuid kõrvetab valusasti.
mis on õnn?

Ma lihtsalt ei tea, issake, ma ei mäleta mitu nädalat ma koolis olen käinud.
Aga, kool on täitsa okei, isegi Laane on see aasta normaalsem, tundub, et teeb vaikselt Raidile silma isegi;)

Esimene nädal oli harjumatu, kui kaks nädalat on rutiin olnud selline, et teatud kellaajal ärkad ja teatud kellaajal tahad süüa, siis siin läks edasi.
Neljapäeval pidi üks asi olema, aga ei olnud, oli pühapäeval hoopiski. Merxu sai endale ühe väikse armsa (mängu) kassi. Kalli ka.
Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Reede vene kooli juures, ränduris, tänava peal. Pühapäev oli shock. Laupäeval tuli mööbel, lõpuks-lõpuks.
Esmaspäev või teisipäev omastas Ets arvutit, ülejäänud aega lihtsalt tühja.

Priit, ega ei kahetseks küll. Aga valikuvabadus? ei usu