Ei.

"Kuidas tunne on?"
"Ei tea, samasugune nagu pool tundi tagasi, üllatunud."
Sõbranna vaatas tüdrukule otsa ja naeratas: "Sa pead Talle sellest rääkima, ta tahaks ju teada."
"Jah, kui näen, siis räägin."
"Ära räägi nii, ta ju hoolib, seda on silmaga näha, nagunii varsti helistab."
Tüdruk naeratas: "Ma tean."
Helises telefon. Tüdruk vastas: "Tsau, hästi. Okei, kas sa tuled kohe, eiei, ma olen tema juures, jah, ja sealt pööra vasakule, okei, tsau."
"Noh, selles oli sul õigus, ta tuleb siia, tahab minna minuga kuhugi."
"Ma ütlesin."
Tüdruk põrnitseb hetkeks veel maad ja siis tõuseb püsti. Paneb käed kõhu peale.
"Ma pean terve garderoobi välja vahetama."
Sõbranna naerab. "See on küll kõige väiksem mure."
"Ma tean, aga see on naljakas."
Minuti pärat jõudis poiss tüdruku sõbranna maja juurde.
"Ohh, ta tuli oma autoga."
"Okei, mine nüüd, ja räägi temaga."
"Jah. Tsau."

Autos.
Poiss oli silmnähtavalt rõõmus, et tüdrukut jälle nägi, tema näost peegeldus ainult armastus. Poiss vaatas tüdrukut ja nägi, et midagi on valesti. Tüdruk pööras pea ära.
"Tibu, mis viga on?"
"Ah, ei midagi, üks asi vaja pärast ära rääkida."
"Räägi kohe, sa oled nii kurb."
"Ei, pärast. Kuhu me läheme üldse?"
"S-i juurde, tema juures on mingi koosistumine, tahad sa minna üldse?"
"Ja, mulle sobib, lähme." Tüdruk vaatas poisile otsa ja naeratas. Tema pilk väljendas muret ja armastust.

Umbes 10 minuti pärast jõudsid nad S-i maja juurde. "Okei, lähme sisse." Poiss võttis tüdrukult ümber kinni ja koos suunduti maja poole. Uksest sisse astunud võis kuulda juba tuttavaid hääli, J-i oma kõige kõvemalt kõlamas. Arutlus käis mingi filmi ümber. Tüdruk ja poiss astusid tuppa ja neid tervitati.
"D, tõmba kortsu, las neiu istub" ütles J D-le.
"Nu saiebiss, tere pisike, oota, onu D tõmbab kohe kortsu."
Tüdruk hakkas naerma. "Onuuu, võta siis veel rohkem kortsu, mahub Tema ka ära."
"Haa, aga mul kästi ainult sinu jaoks ruumi teha."
Poiss ütles naerdes: "Suva, me saame kahekesi ka ühe koha peal hakkama." Ja pilgutas tüdrukule silma. Poiss istus D kõrvale ja tõmbas tüdruku endale sülle.
J jälgis vaikselt ja mõtles nende kahe saatuse üle. "Tüdruk on hea, poiss armastab teda, nemad peaksid vaikselt saama olla."

Tasapisi toodi joogid lauale, poiss pakkus tüdrukule ka, kuid tüdruk keeldus.
Mida rutem aeg edasi, seda rohkem lärmi tekkis. Naljad voolasid mööda seltskonda ringi ja paari tunni pärast hoidis tüdruk naerukrampides oma kõhust kinni. Üksäkki talle meenus, kuid vaatas poisi näkku ja otsustas, et hiljem.
Aga tundub, et palju hiljem. Kolme tunni pärast oli õhkkond elektrit täis. Kohale saabus J naine ja sellest hetkest alates käitus tema korralikult. Tüdruk ja poiss istusid vaikselt, poisi käed kaitsvalt, kindlalt ümber tüdruku. Atmosfäär nende kahe ümber oli paks. Poiss suudles tüdrukut ninale. Tüdurk võttis poisil käest: "Anna oma käsi siia. Aiii." Elekter.
"Lähme ära, palun."
Tüdruk üle toa: "Okei, meeldivad ööd teile, meie lõpetame tänaseks."
S: "Juba, alles kaks ju."
Poiss: "Ongi sinul uneaeg, tsau."
Toa ust sulgedes võttis poiss tüdrukust kinni ja tõmbas enda vastu. Lihtne kallistus võib tähendada palju.
Vaikides mindi autosse ja sõideti poisi korteri juurde.
"Sa oled nii ilus."
"Sina oled ka."
"Sina oled minu ilus ilus tüdruk."
"Sina oled totaalselt minu."
Magamistuppa jõuti kiiremini kui tavaliselt, ukselävel võttis poiss tüdruku sülle ja tõstis voodi peale.
"Kas sa tead ikka, et ma armastan sind nii kohutavalt."
"Aga kas sina tead, kui väga mina sind armastan?"
Vaikus...
Hommik ei olnud kiire tulema, mõlemad olid juba kell seitse hommikul ärkvel.
"Kuule, miski piinab sind, palun räägi."
Tüdruk kangestus ja liikust poisist eemale. Aeglaselt tõstis ta pea ja vaatas poisile otsa.
"Räägi."
Tüdrul hakkas midagi pomisema, kuid sõnad ei tulnud suust. Lõpuks hakkasid pisarad vaikselt üle tema põskede jooksma ja ta võttis poisi käe ja pani selle oma kõhu peale.
"Ma..ma ei oska midagi öelda. Nii palju armastan sind."
Poisi hingamine kiirenes ja ta pilgutas arusaamatuses silmi.
"Issand..kas..kas sa oled kindel?"
"Ma ei tea. Hiljaks on jäänud ja eile tegin testi, positiivne oli."
Tüdruk pööras pea ära ja peitis oma pilku. Ta arvas, et poiss ütleb kohe, et nad on liiga noored, kuid siiski. "Tibu, ära muretse, rahune maha. Minu tunded sinu vastu ju ei muutu, ainult tugevnevad. Aga kuule, ma lähen käin kiiresti all apteegis. Eksju.?"
"Ee, okei. Ma jään siia siis."
Poiss kallsitas tüdrukut ja sõnas lohutussõnu." Viska pikali, ma tulen kohe tagasi."
Ta pani ennast rekordkiirusel riidesse, mis oli värisevate kätega üsna üllatav, ning läks apteeki.
"Ee, vabandage, mul on vaja rasedustesti, kõige efektiivsemat."
Saanud, mis vaja jooksis ta tagasi korterisse. Tüdruk oli vahepeal magama jäänud. Poiss istus voodi ette maha ja lihtsalt vaatas teda.
"Minu oma, minu laps, see on nagu unenägu. Aga ta on nii noor, pole veel kaheksateistki, kool pooleli."
Südames oli ta otsustanud, et mis ka juhtuks, tema tahab seda last.
Poiss istus veel pool tundi voodi ees enne, kui tüdruk ärkas.
"Sa magad nii armsasti."
Tüdruk naeratas. "Millal sa tagasi jõudsid?"
"Mingi pool tundi tagasi. Kuule, ma tõin midagi, äkki teeks selle ka ära?"
Tüdruk nägi rasedustesti ja ütles: "Okei, kohe."
Kümne minuti pärast oli selge. Noored vaatasid testi ja tüdrukut läbistas värin. "Ma ei tee aborti."
"Ei teegi, üle minu laiba. Me võime olla noored ja lollid, aga see laps on totaalselt meie oma."
Nad kallistasid ja siis otsustasid, et on aeg vanematele rääkida.
Tüdruku poole minnes värisesid mõlemad.
"Emm, iss, meie tulime!"
"Maailmarändur saabus."
Ema tuli elutoast ja kutsus nad kööki kooki sööma.
"Ema, kutsu isa ka, meil on midagi rääkida."
"Kallis, su nääpsuke tahab midagi rääkida, tule siia."
Isa tuli kööki ja kõik istusid maha.
Poiss võttis julguse kokku: "Noh, ma ei tõesti ei tea, mida ma ütlema peaksin, aga te teate ise ka, et ma Teda kogu südamest armastan."
"Ma olen rase."
Ema ja isa vahetasid pilke.
"Ohh pisike.." Ema silmad täitusid pisaratega, isa pilgutas arusaamatuses silmi.
"Emme, ma armastan teda, ja laps on puhas armastus, me jätame ta alles, saagu, mis saab."
Ema pühkis pisaraid ja naeris, isa võttis emalt ümber kinni ja ütles: "Kallis, sina oled meie jaoks juba ammu täiskasvanud, aga meie oleme üllatunud, etnii vara vanavanemateks saame.
"Tütreke, minu pisike tütreke, ma olen õnnelik, et te sellesse hästi suhtute."
Tunnike hiljem lahkusid tüdruk ja poiss tüdruku poolt. Kuna oli koolivaheaeg võttis tüdruk suure kotiga asju kaasa.
Tunne oli kuidagi hea, ta teadis, et olid teinud õige otsuse.
"Mis kooliga saab?"
"Mis ikka saab, sina käid edasi, mul ükskõik, koolis tuleb käia."
"Vähemalt saab aasta varsti läbi."
"Ta peaks Novembris sündima, selle aasta saab korralikult käia. Järgmine aasta äkki kas õhtukas või siis samas klassis edasi, sina otsustad, sa oled tark tüdruk."
"Jaaa, näha on." Ütles tüdurk ja tegi poisile silma.
"Aga sinu vanemad?"
"Ma helistasin emale, ütlesin et saab vanaemaks, ütles, et viimane aeg ka."
Tüdruk naerisja toetas pea autoistmele.
Nad on koos, nad saavad lapse, poiss käib tööl, tema koolis. Vähemalt saab ta varsti 18.

Poiss: "Jumal, see on õige otsus, temaga tahan ma kogu oma elu koos veeta."
Tüdruk: "Tema on see, ma tean seda, mu sisetunne ütleb seda ja see pole lapse arenemise tunne."