Mul on pea sassis, nagu väga sassis ikka. Vanaema arvab siiamaani, et mul pole peas kõik korras. Teate mis, mina hakkan ise ka sama arvama:S
Vaheaja-eelne nädal oli äge. Minu meelest võiks selle ära jätta ja hoopiski 3 nädalat puhata. Üks kolm - russki jasõk. Tunnustus - saamata. Peppu.
Ja see reede, see reede oli üks paremaid üle pika aja. Merxu armastab kingitusi. KingitusedKingitusedKingitused!
Niisis: Merxu sai kaks pisangi, suure "love" haaknõela, Kurt Cobaini(kombaini) postri, toffifee(mis kadus teadmata suunas),
pealuudega kõrvarõngad, mingi juukseasja, kommi, sokolaadi, lõhna, musi, tattoo ka:D
Seda väikest pisiasja ei tohi mitte mingil juhul ära unustada:)
Tõsiselt ka, politseiakadeemia kadetid võiksid olla kusagil mujal, kui Võrus. Me tahtsime minna kuhugi, aga Vabriku 8 on ka tore koht. Ja kaksikud. Ja see tiene ka. öösel oli lahe, hommikul ka. Ah mida ma sellest ikka ajan. Üksildus tuleb meelde hetkel, lampi.
Ja teisipäeval siis, Mann-Kanni sünnipäev. Tuuliga isase poole, sealt onu Lehari emme Daciaga tupsusse ja samamoodi tagasi ka:D
Meile ei istunud:(
Ja samal õhtul edasi Oravale, nii äge oli vahepealne peatus ka;)
Kristi sünnipäev.
Mida kuradit sa tibukene mõtled, et oma korteris sellist asja teed. Lollakas!
Ma suutsin 15 aastase natukene segi joota. 13 aastane tegi tontteabmida. Ja kaksikud õpetasid mulle kitarri ja tegid muidu nalja. Kohati oli vahva ka. Aga kui keegi tuli siis oli peppu:D
Samas paneb sitaks mõtlema ka, miks on sellistel mölleritel ka nn orgiad. St, et võõrad poisid-tüdrukud kukuvad üksteist suudlema ja sis tuleb teine tüdruk-poiss ja on nagu grupikas. Kas siis tänapäeval on kõik tüdrukud niivõrd üksi või siis tunnevad, et nad on ägedad, kui mõne poisi käte vahele saavad? Ja siis poisid on ägedad, kui mingi tsikiga saavad möllata ja nisama värki-särki?EIOLE
See on nõme, palun keegi tunnistage seda.
Üksildus on nõme. Kui nõme. Aga pea püsti ja mitte lollusi teha.
Ahjaa, minu sõjakaotused siis: kaks sokolaadi, Tamme kingitud kaart, kindad, sall. Sirgendaja sain ma tagasi(punkolgutänatud)
Ja üleüldse kõik on nõme hetkel.
See on hea ja õige, aga see peab toimima ka.
Ma olen segaduses, aidake:(
Kate a. k. a Merxu
neljapäev, detsember 28, 2006
pühapäev, detsember 24, 2006
Poiss oli tööl, kuid tema mõtted ei olnud paigas. Ta mõtles oma tüdrukust ja lapsest.
“Kõik peab minema hästi. Lihtsalt peab. Tema on hea ja hooliv. Mina hoian pahandusestest eemale. Laps. Ma saan isaks. See on nagu unenägu, keegi peaks mind üles äratama.”
“Kuule poiss, hoia oma mõtted tööl, sa teed asja valesti,” ülemuse karm hääl pani poisi võpatama. Ülemus võis küll ta mõttelennu peatada, kuid poiss mõtles tüdruku peale edasi.
Tüdruk istus koolipingis. Täna oli ta käinud direktrissi ja õppealajuhataja jutul. Nemad olid tüdruku olukorda entusiasmiga suhtunud ja öelnud, et kooliga probleeme ei tule. Kehalisse kasvatusse ta muidugi minna ei tohi, kuid esseed ja kirjandid peaksid “arvestatud” kokku andma. Klassijuhatajale ja sõbrannadele oli ta ka rääkinud, nemad olid õnnelikud olnud. Kõik olid õnnelikud ja ei heitnud talle midagi ette. Siiski tegi tüdrukule muret eilne telefonikõne vanema vennaga.
“Sa oled misasi?!”
“Rase olen” tüdruk vaikselt.
“Keegi vägistas või? Ausõna, ma löön selle litapoja maha, omaenda kätega.”
“Keegi ei vägistanud mind! Rahune maha!”
“Kuidas ma saan rahuneda? Ahh? Minu 17 aastane korralik õde on rase. Ma olen mures, vihane raevus. Vot seda saan ma olla.”
“See on tema laps. Tema armastab mind ja mina teda. Mind absoluutselt ei huvita, mis sina oled või mõtled. Ma pole enam väike tüdruk, see on minu laps. MEIE laps. Ta on oodatud ja ma ei kahetse mitte kunagi.”
“Sa ei tea, mida sa teed. Kuidas sa saad rahulik olla. Sa ju viskad oma elu ära. Pole veel gümnaasiumgi läbi, kuidas sa ülikooli kavatsed minna?”
“Küll paari aasta pärast lähen, enne tuleb lapsega vähemalt aasta kodus olla.”
“Sa oled idioot.”
“Sina oled küünik.”
Klõps. Vend pani telefonitoru ära. Tüdruk vangutas kurvalt pead ja mõtles, kuidas sündmused selleni olid viinud. Vanasti olid nad kolmekesti läbi saanud. Isegi hästi läbi saanud. Umbes kaks aastat tagasi olid vend ja poiss tülli läinud, mitte tülli, aga midagi juhtus. Vend ei suhtlenud enam poisi ega ka perega. Õega hoidis veel ühendust ja saatis postkaarte ja kingitusi. Vanematega suhtles minimaalselt. Aga vennal pidi hästi minema, hea töö, hea naine ja hea maine. Vanemad ütlesid tüdrukule alati, et vennal on mõistus peas ja ta teab, mida teeb.
“Ta ei saa nii öelda, ta ei tunne mind ega teda. Ta ei saa last hukka mõista. Lihtsalt ei saa!”
6000km kaugusel hoidis vend peast kahe käega kinni. Mõtted piinasid ta aju, ega lasknud magada.
“Minu väike õde. Ta on suureks kasvanud.”
“Kallis, kas sa magama ka tuled?” küsis tema naine.
“Jaah, kohe varsti, ma lõpetan siin ühe asja ära.”
Naine lahkus mehe kabinetist ja läks magamistuppa.
Mees mõtles edasi. “Poiss tõesti hoolib temast, seda märkasid kõik juba 3 aastat tagasi, võib-olla juba esmakohtumisel. Kurat! See pole minu asi. Aga poissi võid iga kell J või D kutsuma tulla ja ta võib surma saada, mis siis, et tema on hea. Ta sai sisse, aga välja enam kunagi ta ei saa.”
Mees mõtles oma noorusaastate peale, kuid mure õe pärast valdas teda kohutavalt. Vaikselt kõndides suundus ta magamistuppa, läks voodisse ja võttis naise kaissu.
Naine: “Ära õe pärast muretse, temaga on kõik korras.”
“Ma loodan, et on.”
Vaikus
Järgmisel hommikul ärkas tüdruk kohutava peavaluga, jooksuga jooksis ta vannituppa oksendama. Poiss oli koguaeg tema taga, ega lasknud teda hetkekski silmist.
Vaikselt võttis ta tüdruku sülle ja viis ta tagasi magamistuppa.
“Hea, et täna laupäev on, sa saad vähemalt rahulikult edasi magada.”
“Rahulikult? Ma lõhken kohe. See küll rahulik pole!”
Poiss naeris.
“See on umbes kuu aega veel.”
Ta tõmbas käega üle tüdruku kõhu ja suudles naba. Neiu kõht oli natukene paisunud, kuid lapse sünnini oli veel alla kuue kuu aega. Kahe nädala pärast pidi algama suvevaheaeg ja poisil pidi algama puhkus.
“Kuule, ma mõtlesin, et lähme puhkama kuhugi.”
“Ma olen väga rase.”
Poiss naeris, ta oli viimased 3 kuud naernud südamest. Tüdruk oli teda päevast päeva naerma ajanud ja tema eest hoolitsenud. Nagu perekond, arvas poiss.
“No mis siis, sa oled kobe veel ju, läheme minu isa juurde Rooma. Mis sa arvad? Isa lubas sõidu kinni maksta ja majas ka elada. Ta ise pidi koos naisega kuhugi Prantsusmaale minema nädalakeseks.”
“Ma ei tea, kas sa oled kindel, et asi nii lihtne on?”
“Muidugi olen, kui poleks, siis poleks sulle isegi lootnust andnud.
“No heaküll, ma pean ainult oma vanematele rääkima.”
“Väga hea, ma helistan isale, et me tuleme järgmise nädala lõpus.”
Õde helistas vennale.
“Me tuleme järgmise nädala reedel Rooma. Kas sa meie juurde ei tahaks tulla?”
“Rooma?”
“Jah, nagu puhkusele või midagi sellist.”
“Ma tahaks sind näha küll. Sul on minu telefoninumber, saada mulle järgmise nädala jooksul oma aadress, ma käin läbi.”
“Väga hea, ma pole sind nii kaua näinud.”
“Mina sind ka Põnks.”
“Heaküll, ta tuli, ma lähen nüüd. Tsau.”
“Tsau, tsau.”
“Ma helistasin vennale, ta käib meie juurest läbi, aga ma pean talle vähemalt aadressi saatma, eks.”
“Muidugi, ma polegi su venda oma kaks aastat näinud.”
“Mina ka mitte.”
Poiss pööras pilgu kõrvale ja mõtles mineviku peale. Tüdruk vaatas telekast mingit filmi, ega seganud poisi mõtteid.
“Tookord olin mina kõigest 19, tegelikult mis kõigest, aga siiski, kaks aastat muudavad inimest palju. Tema oli metsik, nagu ka mina. Narkots, alko ja tüdrukud. Jubedus. Kui J esimest korda narkomüügiga vahele jäi, siis me kõik naersime. Aga kui ta polistsei kinni maksis, siis olime hämmastunud. Oeh, ma tahan teda näha. Tema õde on minuga ja jääb minuga.”
Poiss suudles tüdrukut pealaele ja võttis ta diivani peal kaissu.
Nädal möödus kiiresti ja noored istusid juba lennukis.
“Oh issand, ma olen hull. Alles ma vingusin hommikuste iivelduste pärast, nüüd istun lennukis, mis lendab 3000km kõrgusel.”
“Aga musi, sa pead ju väga hästi vastu.”
Tüdrul virutas poisile padjaga ja sõi oma võileiba edasi. Tunni aja pärast maandusid nad Roomas ja poisi isa tuli neile lennujaama vastu. Isa oli poisi 20 aastat vanem koopia, meeldiv ja viisakas. Ta viis noored majja ja lahkus ise koos naisega, et sõita Prantsusmaale.
“Noh, mis sa arvad. Mina pole kunagi siin käinud, aga ma loodan, et sulle meeldib rohkem, kui minule.”
“Kas sa teed nalja?! Nii ilus on, kuidas ta nii palju raha saab?”
“Tal on kasiinokett. Raha tuleb ja raha läheb. Ma ise ka täpselt ei tea, läksid emaga 10 aastat tagasi lahku juba, sellest ajast ta lihtsalt saadab raha ja helistab nädalas paar korda.”
Tüdruk tuli poisi juurde ja kallistas teda kõvasti.
“Kõik on hea, usalda mind. Tule lähme.”
Tüdruk võttis poisil käest ja vedast teda aia poole. Enne, kui poiss arugi sai oli tüdruk ta endaga basseini kukutanud. Neiu naeris ja kilkas, poiss ajas tüdrukut taga. Korraga saabus vaikus ja nad vaatasid üksteisele otsa. Kuidagi hüpnotiseeritult hakkasid nad suudlema ja poiss vedas tüdruku basseinist välja.
Tüdruku vend tuli järgmine päev külla. Alguses vaatas ta poisile imelikult otsa, kuid seejärel ta kallistas tedagi ja ütles, et sõber on suureks kasvanud. Tüdruk oli ametis oma kingituse avamisega, nagu väike laps mõtles poiss. Kuis tüdrukus oli kõike, nii väikest last kui suurlinna daami.
Poiss ja vend jäid elutuppa õlletama ja tüdruk läks hetkeks kööki.
“Kas sa oled puhas?”
“Olen küll, aga sina?”
“Sellest päevast peale, kui D haiglasse sattus.”
“Ma tean.”
“Kui sa talle haiget peaks tegema, siis ma murran su kaela. Sa tead, et ma olen selleks võimeline.”
“Ma polegi sinu käest küsinud. Kuidas K suri, ma ei usu, et sa ta tapsid.”
“Sa küsisid mitmeid kordi.”
“Aga vasta nüüd.”
“J keeras ta kaela kahekorra.”
Poiss tõmbas hinge ja vaatas oma varbaid.
“Sa tead, et ta on halb inimene. Aga ta on muutunud. See oli õnnetus, aga tema ise on samuti üks suur õnnetus.”
“On. J ja D suhtuvad minusse normaalselt, temasse ka. See viimane norkolaadung kaks pool aastat tagasi oli viimane kord, kui ma ühtegi ainet nägin.”
“Ma tean.”
“Ma tahan temaga abielluda. Kas tema tahab, sellest ei tea vast keegi.”
Tüdruku vend vaatas poisile otsa.
“Sa oled suureks kasvanud. Vägagi. Aga palu teda. Hoia ja armasta, mitte kunagi ära tee haiget.”
Poiss vaatas sõbrale otsa ja noogutas pead.
Tüdruk oli samal ajal koridoris, ega saanud millestki aru. Ta hakkas peas omavahel sõnu sobitama, kuid miski ei tundunud loogiline.
“Mida kuradit?”
“Kõik peab minema hästi. Lihtsalt peab. Tema on hea ja hooliv. Mina hoian pahandusestest eemale. Laps. Ma saan isaks. See on nagu unenägu, keegi peaks mind üles äratama.”
“Kuule poiss, hoia oma mõtted tööl, sa teed asja valesti,” ülemuse karm hääl pani poisi võpatama. Ülemus võis küll ta mõttelennu peatada, kuid poiss mõtles tüdruku peale edasi.
Tüdruk istus koolipingis. Täna oli ta käinud direktrissi ja õppealajuhataja jutul. Nemad olid tüdruku olukorda entusiasmiga suhtunud ja öelnud, et kooliga probleeme ei tule. Kehalisse kasvatusse ta muidugi minna ei tohi, kuid esseed ja kirjandid peaksid “arvestatud” kokku andma. Klassijuhatajale ja sõbrannadele oli ta ka rääkinud, nemad olid õnnelikud olnud. Kõik olid õnnelikud ja ei heitnud talle midagi ette. Siiski tegi tüdrukule muret eilne telefonikõne vanema vennaga.
“Sa oled misasi?!”
“Rase olen” tüdruk vaikselt.
“Keegi vägistas või? Ausõna, ma löön selle litapoja maha, omaenda kätega.”
“Keegi ei vägistanud mind! Rahune maha!”
“Kuidas ma saan rahuneda? Ahh? Minu 17 aastane korralik õde on rase. Ma olen mures, vihane raevus. Vot seda saan ma olla.”
“See on tema laps. Tema armastab mind ja mina teda. Mind absoluutselt ei huvita, mis sina oled või mõtled. Ma pole enam väike tüdruk, see on minu laps. MEIE laps. Ta on oodatud ja ma ei kahetse mitte kunagi.”
“Sa ei tea, mida sa teed. Kuidas sa saad rahulik olla. Sa ju viskad oma elu ära. Pole veel gümnaasiumgi läbi, kuidas sa ülikooli kavatsed minna?”
“Küll paari aasta pärast lähen, enne tuleb lapsega vähemalt aasta kodus olla.”
“Sa oled idioot.”
“Sina oled küünik.”
Klõps. Vend pani telefonitoru ära. Tüdruk vangutas kurvalt pead ja mõtles, kuidas sündmused selleni olid viinud. Vanasti olid nad kolmekesti läbi saanud. Isegi hästi läbi saanud. Umbes kaks aastat tagasi olid vend ja poiss tülli läinud, mitte tülli, aga midagi juhtus. Vend ei suhtlenud enam poisi ega ka perega. Õega hoidis veel ühendust ja saatis postkaarte ja kingitusi. Vanematega suhtles minimaalselt. Aga vennal pidi hästi minema, hea töö, hea naine ja hea maine. Vanemad ütlesid tüdrukule alati, et vennal on mõistus peas ja ta teab, mida teeb.
“Ta ei saa nii öelda, ta ei tunne mind ega teda. Ta ei saa last hukka mõista. Lihtsalt ei saa!”
6000km kaugusel hoidis vend peast kahe käega kinni. Mõtted piinasid ta aju, ega lasknud magada.
“Minu väike õde. Ta on suureks kasvanud.”
“Kallis, kas sa magama ka tuled?” küsis tema naine.
“Jaah, kohe varsti, ma lõpetan siin ühe asja ära.”
Naine lahkus mehe kabinetist ja läks magamistuppa.
Mees mõtles edasi. “Poiss tõesti hoolib temast, seda märkasid kõik juba 3 aastat tagasi, võib-olla juba esmakohtumisel. Kurat! See pole minu asi. Aga poissi võid iga kell J või D kutsuma tulla ja ta võib surma saada, mis siis, et tema on hea. Ta sai sisse, aga välja enam kunagi ta ei saa.”
Mees mõtles oma noorusaastate peale, kuid mure õe pärast valdas teda kohutavalt. Vaikselt kõndides suundus ta magamistuppa, läks voodisse ja võttis naise kaissu.
Naine: “Ära õe pärast muretse, temaga on kõik korras.”
“Ma loodan, et on.”
Vaikus
Järgmisel hommikul ärkas tüdruk kohutava peavaluga, jooksuga jooksis ta vannituppa oksendama. Poiss oli koguaeg tema taga, ega lasknud teda hetkekski silmist.
Vaikselt võttis ta tüdruku sülle ja viis ta tagasi magamistuppa.
“Hea, et täna laupäev on, sa saad vähemalt rahulikult edasi magada.”
“Rahulikult? Ma lõhken kohe. See küll rahulik pole!”
Poiss naeris.
“See on umbes kuu aega veel.”
Ta tõmbas käega üle tüdruku kõhu ja suudles naba. Neiu kõht oli natukene paisunud, kuid lapse sünnini oli veel alla kuue kuu aega. Kahe nädala pärast pidi algama suvevaheaeg ja poisil pidi algama puhkus.
“Kuule, ma mõtlesin, et lähme puhkama kuhugi.”
“Ma olen väga rase.”
Poiss naeris, ta oli viimased 3 kuud naernud südamest. Tüdruk oli teda päevast päeva naerma ajanud ja tema eest hoolitsenud. Nagu perekond, arvas poiss.
“No mis siis, sa oled kobe veel ju, läheme minu isa juurde Rooma. Mis sa arvad? Isa lubas sõidu kinni maksta ja majas ka elada. Ta ise pidi koos naisega kuhugi Prantsusmaale minema nädalakeseks.”
“Ma ei tea, kas sa oled kindel, et asi nii lihtne on?”
“Muidugi olen, kui poleks, siis poleks sulle isegi lootnust andnud.
“No heaküll, ma pean ainult oma vanematele rääkima.”
“Väga hea, ma helistan isale, et me tuleme järgmise nädala lõpus.”
Õde helistas vennale.
“Me tuleme järgmise nädala reedel Rooma. Kas sa meie juurde ei tahaks tulla?”
“Rooma?”
“Jah, nagu puhkusele või midagi sellist.”
“Ma tahaks sind näha küll. Sul on minu telefoninumber, saada mulle järgmise nädala jooksul oma aadress, ma käin läbi.”
“Väga hea, ma pole sind nii kaua näinud.”
“Mina sind ka Põnks.”
“Heaküll, ta tuli, ma lähen nüüd. Tsau.”
“Tsau, tsau.”
“Ma helistasin vennale, ta käib meie juurest läbi, aga ma pean talle vähemalt aadressi saatma, eks.”
“Muidugi, ma polegi su venda oma kaks aastat näinud.”
“Mina ka mitte.”
Poiss pööras pilgu kõrvale ja mõtles mineviku peale. Tüdruk vaatas telekast mingit filmi, ega seganud poisi mõtteid.
“Tookord olin mina kõigest 19, tegelikult mis kõigest, aga siiski, kaks aastat muudavad inimest palju. Tema oli metsik, nagu ka mina. Narkots, alko ja tüdrukud. Jubedus. Kui J esimest korda narkomüügiga vahele jäi, siis me kõik naersime. Aga kui ta polistsei kinni maksis, siis olime hämmastunud. Oeh, ma tahan teda näha. Tema õde on minuga ja jääb minuga.”
Poiss suudles tüdrukut pealaele ja võttis ta diivani peal kaissu.
Nädal möödus kiiresti ja noored istusid juba lennukis.
“Oh issand, ma olen hull. Alles ma vingusin hommikuste iivelduste pärast, nüüd istun lennukis, mis lendab 3000km kõrgusel.”
“Aga musi, sa pead ju väga hästi vastu.”
Tüdrul virutas poisile padjaga ja sõi oma võileiba edasi. Tunni aja pärast maandusid nad Roomas ja poisi isa tuli neile lennujaama vastu. Isa oli poisi 20 aastat vanem koopia, meeldiv ja viisakas. Ta viis noored majja ja lahkus ise koos naisega, et sõita Prantsusmaale.
“Noh, mis sa arvad. Mina pole kunagi siin käinud, aga ma loodan, et sulle meeldib rohkem, kui minule.”
“Kas sa teed nalja?! Nii ilus on, kuidas ta nii palju raha saab?”
“Tal on kasiinokett. Raha tuleb ja raha läheb. Ma ise ka täpselt ei tea, läksid emaga 10 aastat tagasi lahku juba, sellest ajast ta lihtsalt saadab raha ja helistab nädalas paar korda.”
Tüdruk tuli poisi juurde ja kallistas teda kõvasti.
“Kõik on hea, usalda mind. Tule lähme.”
Tüdruk võttis poisil käest ja vedast teda aia poole. Enne, kui poiss arugi sai oli tüdruk ta endaga basseini kukutanud. Neiu naeris ja kilkas, poiss ajas tüdrukut taga. Korraga saabus vaikus ja nad vaatasid üksteisele otsa. Kuidagi hüpnotiseeritult hakkasid nad suudlema ja poiss vedas tüdruku basseinist välja.
Tüdruku vend tuli järgmine päev külla. Alguses vaatas ta poisile imelikult otsa, kuid seejärel ta kallistas tedagi ja ütles, et sõber on suureks kasvanud. Tüdruk oli ametis oma kingituse avamisega, nagu väike laps mõtles poiss. Kuis tüdrukus oli kõike, nii väikest last kui suurlinna daami.
Poiss ja vend jäid elutuppa õlletama ja tüdruk läks hetkeks kööki.
“Kas sa oled puhas?”
“Olen küll, aga sina?”
“Sellest päevast peale, kui D haiglasse sattus.”
“Ma tean.”
“Kui sa talle haiget peaks tegema, siis ma murran su kaela. Sa tead, et ma olen selleks võimeline.”
“Ma polegi sinu käest küsinud. Kuidas K suri, ma ei usu, et sa ta tapsid.”
“Sa küsisid mitmeid kordi.”
“Aga vasta nüüd.”
“J keeras ta kaela kahekorra.”
Poiss tõmbas hinge ja vaatas oma varbaid.
“Sa tead, et ta on halb inimene. Aga ta on muutunud. See oli õnnetus, aga tema ise on samuti üks suur õnnetus.”
“On. J ja D suhtuvad minusse normaalselt, temasse ka. See viimane norkolaadung kaks pool aastat tagasi oli viimane kord, kui ma ühtegi ainet nägin.”
“Ma tean.”
“Ma tahan temaga abielluda. Kas tema tahab, sellest ei tea vast keegi.”
Tüdruku vend vaatas poisile otsa.
“Sa oled suureks kasvanud. Vägagi. Aga palu teda. Hoia ja armasta, mitte kunagi ära tee haiget.”
Poiss vaatas sõbrale otsa ja noogutas pead.
Tüdruk oli samal ajal koridoris, ega saanud millestki aru. Ta hakkas peas omavahel sõnu sobitama, kuid miski ei tundunud loogiline.
“Mida kuradit?”
pühapäev, detsember 10, 2006
We and fear
Elasid kord kolm noort: kaks tüdrukut ja poiss. Need kolm noort läksid laupäeva hommikul 8.20 bussi peale. Sõideti Tartusse.Jõulud on tulekul ja tüdrukutel oli vaja jõulukinke osta. Poiss läks lihtsalt selleks kaasa, et enda tüdrukuga olla. Kõigepealt mindi Kaubamajja, siis Seppälässe, Hilpharakasse, Madonna, Zeppelin,ja jälle Kaubamaja. Istuti maha ja oodati Renzot. Tarvo läks vahepeal toidupoodi, et Merxile Pisang jõuludeks (=D) osta. Renzo tuli. Käisime pannukaid söömas. Tema tegi välja:P ja pani pool mu jäätist korraga suhu. See võis küüüüüllllm olla. Läksime Jälle Kaubamajja. Mina ostsin endale kampsuni, mille peale Merx pead raputas ja renzo noogutas ja ütles et sobib. Nüüd on vähemalt keegi keda süüdistada kui ei sobi:D Siis läksime jälle Zeppelini et merx saaks mütsi mis talle sobis. Sobivat suurust polnud ja renzo ütles et see müts ei sobi mMerxule. Nii jäi see ostmata. Istusime tükk aega ping peal. Merx sai enda kunstiannet demonstreerida, joonistades Renzole käe peale päikese, lille, piissi ja anarhia märgi ja loomulikult KINK! kuhu mina lisasin ette 2x ja merx veel Mus, Mus, Mus! See tähendab, et Renzo kallis, mis me jõuludeks saame =P Ahjaa, kusjuures need joonistused olid tehtud silmapliiatsiga. Kui pliiats nüri oli ja teritajat polnud, tahet mind poodi saata. Kui ma julgesin keelduda, taheti mind lausa süles poodi viia, aga sinna ma ei jõudnud :D. Siis helistasin Kallile ja kutsusin ta meie juurde. Tegelikult hakkasime talle vastu ka kõndima ja ni juhtuski et ma pidin talle teisele poole teed helistama. Vahepeal oli Merxil tulnud geniaalne idee, et võiks Renzo juuksed mustaks värvida. Mina pooldasin seda mõtet kahe käega. Renzo küsis mult oma 5-6 korda kas Merx mõtleb seda tõsiselt ja mina kinnitasin talle veelgi rohkem kordi et jah, mõtleb küll ja see on hea mõte. Mõeldud tehtud. Kaubamajas käidud, värv ja pintsel ostetud, suundusime ohvri poole.
Vaatasime filmi. Naerda sai kõvasti. Kui film läbi ja Renzo enda jänesest ka lahti sai, lukutasid Merx ja Renzo end vannituppa. Kui mul paarikümne minuti pärast sisse õnnestus pääseda, oli ohvri pea värvi all ja ta istus vannitoa põrandal maas, hetk hiljem juba lamas. Edasi ma ei tea mis sai, sest ma jätsin nad sinna. Ma loodan, et Merxu masseerimine oli hea. Kui Renzo oli duši all ka ära käinud, oli üks emo maailmas rohkem ja öelge mida tahate aga PALJU KENAM ON JA SOBIB KA !!! Ja sina Renzo, ära tee selliseid halbu nalju, et sa lõikasid juuksed ära. Seda sa juba ei tee! Nojah, igatahes läks meil nii kaua aega, et 7 bussi peale me ei jõudnud ja tuli minna 21.30 bussiga. Vahepealsest masendushoost ei tasu rääkida. See sudeti minema peletada. Õhtu jätkus palju lõbusamalt. Ma jõudsin ära käia nii lae all kui ka põrandal. õigemini pool aega ma olingi põrandal, kas siis selle pärast et keegi oli mu diivani pealt alla tõmmanud või sellepärast, et pärast pea alaspidi rippumist lamasin ma põrandal. Ma sain aru, et lause mis on ka blogi nimeks, on täiesti õige. Jamh, varsti oli kell üheksa ja me hakkasime bussi peale minema: kõndides, siis kiirkõnniga, siis joostes ja kõndides ja lõpuks kiiresti joostes:D Nii kiiresti polnud me vist tükk aega jooksnud. Lõpuks hingeldades jõudsime me siiski õigeks ajaks bussi peale. Ja siis see buss. Ja juht. Ja see armas tee. Bussijuht leidid küll kõik augud üles ja see buss logises ja krigises ka nii et magada oli suht võimatu. Natuke ikkagi sain. Päris hea uni tuli just peale Põlvat ja enne kohale jõudmist äratati mind nii armsalt:)Kalli!
Hüppasime Favorast ka läbi, sest merx tahtis endale helkurit osta. Almar oli ka seal. Ma isegi rääkisin temaga. Jube mida kõike väsimus tegema paneb. Hakkasime siis kodu poole kõndima. Üks asi on kindel: lolliks ja kohukeseks ma ennast mõne inimese kuuldes enam ei nimeta. Muidu pärast jälle kellelgi käsi ära põrutatud.
Kõik jõudsid ilusti koju ja kui mõni psühh neid ära pole tapnud, elavad nad õnnelikult siiamaani.
(kontrollisin just, elavad küll)
Kallid nagu ikka Musile,Renzole, Õele, Vennale, Issile ja Emmele, Vanaonul, Heixile ja Persikutele Tallinnas. Wollile, hallile kassile, Mõmmile ja Mäxile pai.
=D
PS Tänks õpetuste eest Issi!
Vaatasime filmi. Naerda sai kõvasti. Kui film läbi ja Renzo enda jänesest ka lahti sai, lukutasid Merx ja Renzo end vannituppa. Kui mul paarikümne minuti pärast sisse õnnestus pääseda, oli ohvri pea värvi all ja ta istus vannitoa põrandal maas, hetk hiljem juba lamas. Edasi ma ei tea mis sai, sest ma jätsin nad sinna. Ma loodan, et Merxu masseerimine oli hea. Kui Renzo oli duši all ka ära käinud, oli üks emo maailmas rohkem ja öelge mida tahate aga PALJU KENAM ON JA SOBIB KA !!! Ja sina Renzo, ära tee selliseid halbu nalju, et sa lõikasid juuksed ära. Seda sa juba ei tee! Nojah, igatahes läks meil nii kaua aega, et 7 bussi peale me ei jõudnud ja tuli minna 21.30 bussiga. Vahepealsest masendushoost ei tasu rääkida. See sudeti minema peletada. Õhtu jätkus palju lõbusamalt. Ma jõudsin ära käia nii lae all kui ka põrandal. õigemini pool aega ma olingi põrandal, kas siis selle pärast et keegi oli mu diivani pealt alla tõmmanud või sellepärast, et pärast pea alaspidi rippumist lamasin ma põrandal. Ma sain aru, et lause mis on ka blogi nimeks, on täiesti õige. Jamh, varsti oli kell üheksa ja me hakkasime bussi peale minema: kõndides, siis kiirkõnniga, siis joostes ja kõndides ja lõpuks kiiresti joostes:D Nii kiiresti polnud me vist tükk aega jooksnud. Lõpuks hingeldades jõudsime me siiski õigeks ajaks bussi peale. Ja siis see buss. Ja juht. Ja see armas tee. Bussijuht leidid küll kõik augud üles ja see buss logises ja krigises ka nii et magada oli suht võimatu. Natuke ikkagi sain. Päris hea uni tuli just peale Põlvat ja enne kohale jõudmist äratati mind nii armsalt:)Kalli!
Hüppasime Favorast ka läbi, sest merx tahtis endale helkurit osta. Almar oli ka seal. Ma isegi rääkisin temaga. Jube mida kõike väsimus tegema paneb. Hakkasime siis kodu poole kõndima. Üks asi on kindel: lolliks ja kohukeseks ma ennast mõne inimese kuuldes enam ei nimeta. Muidu pärast jälle kellelgi käsi ära põrutatud.
Kõik jõudsid ilusti koju ja kui mõni psühh neid ära pole tapnud, elavad nad õnnelikult siiamaani.
(kontrollisin just, elavad küll)
Kallid nagu ikka Musile,Renzole, Õele, Vennale, Issile ja Emmele, Vanaonul, Heixile ja Persikutele Tallinnas. Wollile, hallile kassile, Mõmmile ja Mäxile pai.
=D
PS Tänks õpetuste eest Issi!
Kaasemo
Millal ma viimati kirjutasin?
Ammuammu.
Aga ega vahepeal polegi midagi juhtunud, keegi pole millestki ilma jäänud. Muide, kui paljud seda meie bloggi kräppi loevad üldse? Loetlege ennast kommentaaride sektsioonis üles palun:D
Ehk siis, töövarjupäevast. Selle aasta üleriigiline töövarjupäev oli 23. novembril(millineiluskenaametlikjutt). Merxu käis rahandusministri varjuks. Hommikul 2,20 üles, 3,45 bussi peale ja päev võis alata. Tegelikult oli vahva, sain pressikonverentsil käia ja üleüldist poliitilist jama kuulata. Kohutav peavalu tuli sellest. Keda kotib mingitele sakslastele raha tagasimaksmine, kui toimub globaalne soojenemine, mingi riik vajub järjest kerkiva mere alla ja soojalained tapavad ühes öös 3000 inimest. Võtme mõistus pähe. Raha ei tähenda elu. Raha ei tee õnnelikuks. Kui me vaatame pidevalt oma panaarve seisu, siis oleme fanaatikud. Aga Anu ütles, et tema armastab raha. Rääkides Anust, tema oli kantsleri vari, väga huvitav pidi olema tal. Konverents oli ka ära. Mulle need ametlikud esinemised ikka ei meeldi. Aga äge oli kuulata. Näiteks Mann-kann tõi ema töö juurest meeste ühekordseid stringe ja rääkis, et meestel on väga lai fantaasia nende jalgapanekul. Märt rääkis tehniku tööpäevas, ja väga huvitavalt kusjuures. Mina sain temalt teada, et olen igapäevase rutiini vang;)
Aga muideks. Tattoo on ka. Ornament. Kui korralikult ära paraneb, siis saab äkki pildi ka. See tätoveerija oli asja kõige parem asi. Eyecandy. Selline, emo, niiiiiiihea. Aga valus polnud, õinoh, mina ei karju iga valu pärast. Siis oli aia, kui ta värvima hakkas, aga kvaliteetne töö, poiss on andekas;)
Emme oli ka eestis, ta tahab ka tattood nüüd. Lõhna tõi ka, ja soksi.
Firmaga on minu meelest gööga. Mõnda inimest üldse ei huvita, ja mind hakkab asi järjest vähem huvitama.
Autosõidud on küll lahedad, mulle täitsa meeldivad. Eriti T ja R. Nad on vahvad. Kuigi Tuuli pani üleeile natukene pange:D
Reedel käisime issi ja Tarvoga rokilegende vaatamas. Äge oli. Ma olen nende laulude keskel üles kavanud. Järgmisel päeval tartusse, jõulukinke ostma. Aasta paar oli ka. Tattoosse nad minuga kaasa ei tahtnud tulla, ega mind üksi ka ei lasknud, vastikud. Muide, jõulud on ägedad, kui oleks lund ja natuke külmust. Kinke ka palju ei saanud, Krissile ja Tuulile. Ja siis Renzoga kokku, ta maksab meie söögi eest igakord, seekord käisime pannikaid söömas. Pärast võtsime peale Isase ja läksime temapoole, eelnevalt joonistasin ma silmapliiatsiga Renzo käed päikseid ja piisse täis ja tegin talle emosoengut ja veensin teda juuste mustaksärvimises. Värvi eest maksis Merxu. Lõpptulemus oli hea, aga ta jonnis. Nii ilus oli. Filmiidot vaatasime ka, American Pie 5 oli see vist. Vahva.
Ja ma ei viitsi. Eriti, kui mõnele inimesele meeldib siin minu ja õe kohta kräppi levitada. Peksa.
Siin tekstis on liiga palju kasutatud sõna kräpp. Mis mul viga on?
Muide, emo pole halb. Emo on emotsionaalne. Emomuusika on kuulatav. Riietusstiil on igaühe enda asi. Mis mina olen?
Kõike.
Mina teid ka,
Merilin.
Tellimine:
Postitused (Atom)