Poiss oli tööl, kuid tema mõtted ei olnud paigas. Ta mõtles oma tüdrukust ja lapsest.
“Kõik peab minema hästi. Lihtsalt peab. Tema on hea ja hooliv. Mina hoian pahandusestest eemale. Laps. Ma saan isaks. See on nagu unenägu, keegi peaks mind üles äratama.”
“Kuule poiss, hoia oma mõtted tööl, sa teed asja valesti,” ülemuse karm hääl pani poisi võpatama. Ülemus võis küll ta mõttelennu peatada, kuid poiss mõtles tüdruku peale edasi.

Tüdruk istus koolipingis. Täna oli ta käinud direktrissi ja õppealajuhataja jutul. Nemad olid tüdruku olukorda entusiasmiga suhtunud ja öelnud, et kooliga probleeme ei tule. Kehalisse kasvatusse ta muidugi minna ei tohi, kuid esseed ja kirjandid peaksid “arvestatud” kokku andma. Klassijuhatajale ja sõbrannadele oli ta ka rääkinud, nemad olid õnnelikud olnud. Kõik olid õnnelikud ja ei heitnud talle midagi ette. Siiski tegi tüdrukule muret eilne telefonikõne vanema vennaga.
“Sa oled misasi?!”
“Rase olen” tüdruk vaikselt.
“Keegi vägistas või? Ausõna, ma löön selle litapoja maha, omaenda kätega.”
“Keegi ei vägistanud mind! Rahune maha!”
“Kuidas ma saan rahuneda? Ahh? Minu 17 aastane korralik õde on rase. Ma olen mures, vihane raevus. Vot seda saan ma olla.”
“See on tema laps. Tema armastab mind ja mina teda. Mind absoluutselt ei huvita, mis sina oled või mõtled. Ma pole enam väike tüdruk, see on minu laps. MEIE laps. Ta on oodatud ja ma ei kahetse mitte kunagi.”
“Sa ei tea, mida sa teed. Kuidas sa saad rahulik olla. Sa ju viskad oma elu ära. Pole veel gümnaasiumgi läbi, kuidas sa ülikooli kavatsed minna?”
“Küll paari aasta pärast lähen, enne tuleb lapsega vähemalt aasta kodus olla.”
“Sa oled idioot.”
“Sina oled küünik.”
Klõps. Vend pani telefonitoru ära. Tüdruk vangutas kurvalt pead ja mõtles, kuidas sündmused selleni olid viinud. Vanasti olid nad kolmekesti läbi saanud. Isegi hästi läbi saanud. Umbes kaks aastat tagasi olid vend ja poiss tülli läinud, mitte tülli, aga midagi juhtus. Vend ei suhtlenud enam poisi ega ka perega. Õega hoidis veel ühendust ja saatis postkaarte ja kingitusi. Vanematega suhtles minimaalselt. Aga vennal pidi hästi minema, hea töö, hea naine ja hea maine. Vanemad ütlesid tüdrukule alati, et vennal on mõistus peas ja ta teab, mida teeb.
“Ta ei saa nii öelda, ta ei tunne mind ega teda. Ta ei saa last hukka mõista. Lihtsalt ei saa!”

6000km kaugusel hoidis vend peast kahe käega kinni. Mõtted piinasid ta aju, ega lasknud magada.
“Minu väike õde. Ta on suureks kasvanud.”
“Kallis, kas sa magama ka tuled?” küsis tema naine.
“Jaah, kohe varsti, ma lõpetan siin ühe asja ära.”
Naine lahkus mehe kabinetist ja läks magamistuppa.
Mees mõtles edasi. “Poiss tõesti hoolib temast, seda märkasid kõik juba 3 aastat tagasi, võib-olla juba esmakohtumisel. Kurat! See pole minu asi. Aga poissi võid iga kell J või D kutsuma tulla ja ta võib surma saada, mis siis, et tema on hea. Ta sai sisse, aga välja enam kunagi ta ei saa.”
Mees mõtles oma noorusaastate peale, kuid mure õe pärast valdas teda kohutavalt. Vaikselt kõndides suundus ta magamistuppa, läks voodisse ja võttis naise kaissu.
Naine: “Ära õe pärast muretse, temaga on kõik korras.”
“Ma loodan, et on.”
Vaikus
Järgmisel hommikul ärkas tüdruk kohutava peavaluga, jooksuga jooksis ta vannituppa oksendama. Poiss oli koguaeg tema taga, ega lasknud teda hetkekski silmist.
Vaikselt võttis ta tüdruku sülle ja viis ta tagasi magamistuppa.
“Hea, et täna laupäev on, sa saad vähemalt rahulikult edasi magada.”
“Rahulikult? Ma lõhken kohe. See küll rahulik pole!”
Poiss naeris.
“See on umbes kuu aega veel.”
Ta tõmbas käega üle tüdruku kõhu ja suudles naba. Neiu kõht oli natukene paisunud, kuid lapse sünnini oli veel alla kuue kuu aega. Kahe nädala pärast pidi algama suvevaheaeg ja poisil pidi algama puhkus.
“Kuule, ma mõtlesin, et lähme puhkama kuhugi.”
“Ma olen väga rase.”
Poiss naeris, ta oli viimased 3 kuud naernud südamest. Tüdruk oli teda päevast päeva naerma ajanud ja tema eest hoolitsenud. Nagu perekond, arvas poiss.
“No mis siis, sa oled kobe veel ju, läheme minu isa juurde Rooma. Mis sa arvad? Isa lubas sõidu kinni maksta ja majas ka elada. Ta ise pidi koos naisega kuhugi Prantsusmaale minema nädalakeseks.”
“Ma ei tea, kas sa oled kindel, et asi nii lihtne on?”
“Muidugi olen, kui poleks, siis poleks sulle isegi lootnust andnud.
“No heaküll, ma pean ainult oma vanematele rääkima.”
“Väga hea, ma helistan isale, et me tuleme järgmise nädala lõpus.”

Õde helistas vennale.
“Me tuleme järgmise nädala reedel Rooma. Kas sa meie juurde ei tahaks tulla?”
“Rooma?”
“Jah, nagu puhkusele või midagi sellist.”
“Ma tahaks sind näha küll. Sul on minu telefoninumber, saada mulle järgmise nädala jooksul oma aadress, ma käin läbi.”
“Väga hea, ma pole sind nii kaua näinud.”
“Mina sind ka Põnks.”
“Heaküll, ta tuli, ma lähen nüüd. Tsau.”
“Tsau, tsau.”

“Ma helistasin vennale, ta käib meie juurest läbi, aga ma pean talle vähemalt aadressi saatma, eks.”
“Muidugi, ma polegi su venda oma kaks aastat näinud.”
“Mina ka mitte.”
Poiss pööras pilgu kõrvale ja mõtles mineviku peale. Tüdruk vaatas telekast mingit filmi, ega seganud poisi mõtteid.
“Tookord olin mina kõigest 19, tegelikult mis kõigest, aga siiski, kaks aastat muudavad inimest palju. Tema oli metsik, nagu ka mina. Narkots, alko ja tüdrukud. Jubedus. Kui J esimest korda narkomüügiga vahele jäi, siis me kõik naersime. Aga kui ta polistsei kinni maksis, siis olime hämmastunud. Oeh, ma tahan teda näha. Tema õde on minuga ja jääb minuga.”
Poiss suudles tüdrukut pealaele ja võttis ta diivani peal kaissu.

Nädal möödus kiiresti ja noored istusid juba lennukis.
“Oh issand, ma olen hull. Alles ma vingusin hommikuste iivelduste pärast, nüüd istun lennukis, mis lendab 3000km kõrgusel.”
“Aga musi, sa pead ju väga hästi vastu.”
Tüdrul virutas poisile padjaga ja sõi oma võileiba edasi. Tunni aja pärast maandusid nad Roomas ja poisi isa tuli neile lennujaama vastu. Isa oli poisi 20 aastat vanem koopia, meeldiv ja viisakas. Ta viis noored majja ja lahkus ise koos naisega, et sõita Prantsusmaale.
“Noh, mis sa arvad. Mina pole kunagi siin käinud, aga ma loodan, et sulle meeldib rohkem, kui minule.”
“Kas sa teed nalja?! Nii ilus on, kuidas ta nii palju raha saab?”
“Tal on kasiinokett. Raha tuleb ja raha läheb. Ma ise ka täpselt ei tea, läksid emaga 10 aastat tagasi lahku juba, sellest ajast ta lihtsalt saadab raha ja helistab nädalas paar korda.”
Tüdruk tuli poisi juurde ja kallistas teda kõvasti.
“Kõik on hea, usalda mind. Tule lähme.”
Tüdruk võttis poisil käest ja vedast teda aia poole. Enne, kui poiss arugi sai oli tüdruk ta endaga basseini kukutanud. Neiu naeris ja kilkas, poiss ajas tüdrukut taga. Korraga saabus vaikus ja nad vaatasid üksteisele otsa. Kuidagi hüpnotiseeritult hakkasid nad suudlema ja poiss vedas tüdruku basseinist välja.

Tüdruku vend tuli järgmine päev külla. Alguses vaatas ta poisile imelikult otsa, kuid seejärel ta kallistas tedagi ja ütles, et sõber on suureks kasvanud. Tüdruk oli ametis oma kingituse avamisega, nagu väike laps mõtles poiss. Kuis tüdrukus oli kõike, nii väikest last kui suurlinna daami.
Poiss ja vend jäid elutuppa õlletama ja tüdruk läks hetkeks kööki.
“Kas sa oled puhas?”
“Olen küll, aga sina?”
“Sellest päevast peale, kui D haiglasse sattus.”
“Ma tean.”
“Kui sa talle haiget peaks tegema, siis ma murran su kaela. Sa tead, et ma olen selleks võimeline.”
“Ma polegi sinu käest küsinud. Kuidas K suri, ma ei usu, et sa ta tapsid.”
“Sa küsisid mitmeid kordi.”
“Aga vasta nüüd.”
“J keeras ta kaela kahekorra.”
Poiss tõmbas hinge ja vaatas oma varbaid.
“Sa tead, et ta on halb inimene. Aga ta on muutunud. See oli õnnetus, aga tema ise on samuti üks suur õnnetus.”
“On. J ja D suhtuvad minusse normaalselt, temasse ka. See viimane norkolaadung kaks pool aastat tagasi oli viimane kord, kui ma ühtegi ainet nägin.”
“Ma tean.”
“Ma tahan temaga abielluda. Kas tema tahab, sellest ei tea vast keegi.”
Tüdruku vend vaatas poisile otsa.
“Sa oled suureks kasvanud. Vägagi. Aga palu teda. Hoia ja armasta, mitte kunagi ära tee haiget.”
Poiss vaatas sõbrale otsa ja noogutas pead.
Tüdruk oli samal ajal koridoris, ega saanud millestki aru. Ta hakkas peas omavahel sõnu sobitama, kuid miski ei tundunud loogiline.
“Mida kuradit?”