Suvest sügiseni

Juba hommikul ärgates oli tüdrukul tunne, et päev tuleb teistsugune. Ta tõusis üles ja tõmbas selga kõrge kaelusega pluusi, lootes et see ei näi kahtlasena, arvestades väljas olevat sooja ilma. Juba nädal aega oli väljas palav olnud. Tüdruk oli viimased kaks päeva toas veetnud. Esmaspäeval koju jõudes oli kohe hommikul helistanud Riho ja öelnud, et on endiselt linnas ning sooviks tüdrukut näha. Tüdruk oli väga õnnelik olnud, kuid see kokkusaamine jäi kahjuks ära. Nüüd oli ta õnnetu. Järgmisel päeval tuli tüdrukule tema poiss külla ja nii möödus seegi päev toas. Poisiga oli nii hea koos olla ja tüdruk tundis end taas õnnelikuna.
Hommikusöök söödud, vahetas ta kiiruga riided, et linna minna. Oli vaja lilled osta ja raamatukogus käia. Kell kaks toimus 12. klassi lõpuaktus. Tüdruku kallim oli lõpetajate hulgas. Samuti poisi sõber, Taavi, kes tüdrukule juba mitu kuud oli meeldinud. Vahepeal arvas ta, et on Taavist üle saanud, kuid teda nähas mõistis tüdruk, et nii see pole. Ta märkas poissi eemal seismas ja läks tema suunas. Ta tahtis poissi lõpetamise puhul õnnitleda, lill üle anda ja kallistada. Tüdruk tundis, kuidas jalad all värisema hakkasid. Algul ei osanud ta seda muidugi millegagi seletada, või siis ei tahtnud. Pärast Taavi kallistamist soovis tüdruk ka Taavi kõrval seisvale Tiidele õnne ja suundus Liivot, Jaanekit ja Andrust otsima. Kohe märkaski ta paari meetri kaugusel Jaanekit ja tema kõrval Liivot. Liivo nägu lõi tüdrukut nähes särama ja tüdruk tundis kuidas jalad endiselt värisevad. Kõigepealt otsustas ta Jaanekit õnnitleda, seejärel Liivot kallistades ja põsele üht suudlust poetades andis ta üle lille ja poisile mõeldud kingituse. Oodanud ära kuna ka sõbranna on õnnitlemise lõpetanud, suundusid neiud enda viimast ohvrit, Andrust, otsima. Peale pikka otsimist õnnestus neil poiss ka leida. Sõbranna teatas, et peab veel kaks inimest üles otsima ja tüdruk mõtles sellel ajal, kas ta peaks jääma sinna või minema ära koju. Oleks võinud ju jääda, sest see kes lõpetas oli ju ikkagi tema poiss ja võib-olla oleks ta ka poisi emaga kohtunud, kuid samas oli tüdruku enda ema öelnud, et ehk minnakse õhtul veel Elvasse, ja hea kui tüdruk kauaks linna ei jääks. Ta otsustas lahkuda. Hiljem ta muidugi kahetses seda.
Koju jõudes hakkas ta taipama, et Elvasse sõit jääb ära. Sellest oli küll kahju. Ta logis end msni sisse ja nähes, et Taavi on juba kodus, otsustas ta natuke rääkida. Tegelikult polnudki tal millestki rääkida. Ta vajus mõttesse. “aga sina olid ylekõige” - see lause tõi tüdruku taas reaalsusesse, kuid pani taas mõtlema. Mida see võis tähendada? Ilmselt mitte midagi.Nagu alati. Aga see kõlas nii armsalt. Tavaliselt oli poiss rääkides ükskõikne. Sõbranna alustas vestlust, tundes huvi tüdruku pealkirja ja masenduse põhjuse vastu. Tüdruk rääkis Marile, kuidas asjad on ning ohkas siis kergendunult. Hea oli vahel kellegagi enda muredest rääkida ja vaadata mida teine soovitab teha. Mari julgustas teda, öeldes, et see polegi nii võimatu, et tüdruk Taavile meeldib. Poiss pidavat särama, kui tüdruk läheduses on. Samuti oli Taavi vahel mõne kena fraasi või sõna poetanud. Enamasti küll siis kui oli alkoholi tarbinud. Tüdruk ise muidugi ei uskunud, et võiks Taavile meeldida ja ta ütles seda ka sõbrannale. Ja siis soovitas Mari tüdrukul kirjutada jutt kõigest mida tüdruk tunneb ja mida tahaks öelda, kuid ei julge. Tüdrukule hakkas see mõte meeldima. Samas hakkas ta mõtlema, et ei tahaks Liivole enam haiget teha ja ei tahaks riskida ka sellega, et Taaviga ei saa enam suhelda. Sellest hoolimata hakkas ta kirjutama. Ta kirjutas enda poisist, Taavist, enda heast sõbrast, jne...Ta teadis, et sellest ei tule midagi head, kuid jätkas. Talle meenusid ilusad asjad ja hetked. “ Ühte asja ära unusta mis ma sulle kunagi ütlesin...et sinust hoolin ma alati...vahepealsed asjad ei loe üldse...” seda lauset kandis tüdruk enda mõtetes kaasas. Ta tahtis seda uskuda ja uskuski seda. Vahepeal ta siiski kahtles selles. Nagu nüüdki. Riho ja Mari käisid. Tüdruk ei teadnud miks, aga see tegi natuke haiget. Ta kartis, et võib poisi ja tema sõpruse kaotada. Poiss oli talle liiga kallis, et teda kaotada.
Elu on ebaõiglane.
Elu annab tihti teise võimaluse, mida ei oska keegi oodata. Kui see juhtub, tuleb see ära kasutada ja mitte käest lasta. Kolmandat võimalust ei pruugi sa enam saada. Tüdruk mõtles, kas ta oli saanud teise võimaluse, või oli ta selle juba käest lasknud.

Nüüdseks on sellest möödas peaaegu nädal, kui tüdruk selle jutu kirjutas. Ta ei kasutanud seda, ei näidanud seda kellelegi. Ta otsustas kõik ise ära rääkida.
Neljapäeval oli ta Liivoga jaanitulel käinud. Nad olid kahekesi tuttavale raudteele jalutama läinud. Poiss oli märganud, et tüdrukul on imelik tuju ja suure pinnimise ja palumise peale sai ta ka põhjuse teada. Põhjus oli Taavis. Tüdruk oli endale lõpuks tunnistanud, et Taavi meeldib talle endiselt. Poiss arvas samuti, et Taavile peaks ära rääkima, kuidas asjad on. Ta andis tüdrukule aega, et see saaks ise ära rääkida. Järgmise päeva õhtul oleks poiss seda muidu ise teinud. Õhtu oli jätkunud paremini. Mõlemad mõlesid selle probleemi peale, kuid nautisid siiski teineteise seltskonda. Nad lahkusid jaanitulelt ja sõitsid autoga rahulikumasse kohta.Poole ühe ajal pidid nad üksteisest lahkuma.
Reede – see pidi olema päev, mil kõik saab selgemaks. Tüdruk lootis, et Taavi tuleb msni, kui ta ei tulnud. Ta otsustas poisile smsi saata, sest ei suutnud välja mõelda, kuidas seda uudist poisile teatada. Natukese aja pärast helistas poiss tagasi. Ta võttis asja rahulikult ja soovis tüdrukuga sellest kunagi rääkida. Tüdruk nõustus. Paari tunni pärast helistas poiss uuesti ja teatas, et sellest ei tuleks midagi välja, kuna sõprus Liivoga on talle tähtis ja ta ei tahaks seda tüdruku pärast lõhkuda. Pealegi tüdruk ei meeldi talle. Nüüd täitis kurbus tüdruku südame, kuid midagi polnud teha. Tuli sellega leppida. Ka tema ei tahtnud poiste sõprust lõhkuda. Parem oli ise kõrvale astuda ja kaduda.
Järgmisel päeval seletas ta Liivole, et ei näe mõtet miks peaks nad veel jätkama. Tüdruku tunded olid kadunud ja ta ei tahtnud poissi petta. Poiss andis talle siiski mõtlemisaega.
Tüdruk ja Taavi käisid jalutamas ja rääkisid asjad omavahel selgemaks. Pärast oli ilmselt mõlemal kergem olla. Nüüd oli vaja veel üht teha. Tüdruk läks msni, et Liivoga rääkida. Ta ei tahtnud seda läbi msni teha, kuid ta polnud kindel kas poiss saaks järgmisel päeval linna tulla ja samas ta ka kartis. Poiss oli kunagi kirjutanud ühe jutu. Seal oli tema tegelane end autoga sõites vigastanud. Tüdruk ei tahtnud, et see ka päriselt nii juhtuks. Ta hoolis poisist. Poiss oli talle väga kallis. Ta ei osanudki seda kõike sõnadega väljendada. Ta jättis poisi maha. See oli raske. Pisaraid polnud, kuid südames oli valus. Poiss leppis sellega. Natukese aja pärast saatis ta tüdrukule teksi, kuhu ta oli kirjutanud lühidalt kõigist nede kohtumistest ja lauludest mis talle tüdrukut meenutavad. Tüdruk hakkas lugema. Luges ühe rea, luges kaks. Pisarad tulid silma, kui ta oli lugemisega jõudnud nende kolmanda kohtumiseni, voolasid pisarad mööda põski alla. Tüdruk ei suutnud neid tagasi hoida. See oli tegelikult nii armas, et poiss oli kõik niimoodi üles kirjutanud. Kõik tuli uuesti meelde. Nad olid õnnelikud olnud. Mis läks valesti? Kuna? Seda tüdruk ei taibanud. Peale seda, kui ta oli mitu korda selle läbi lugenud otsustas ta magama minna. Ta võttis kaissu poisi kingitud karu. Kallistas seda kõvasti ning uinus.
Hommikul hakkas ta enda tegu natuke kahetsema, kuid mõistis et nii on parem, kuigi poiss seda ei mõistnud. Pärastlõunal helistas ta poisile, et teada saada, ehk on ta kokku saamise osas ümber mõelnud. Tüdrukul oli nii halb tunne selle pärast, et oli poisi msni kaudu maha jätnud. Ta tahtis Liivot näha ja ta tundis, et on talle tõesti vähemalt kallistuse võlgu. Poiss oli nõus. Nad kohtusid poole nelja ajal. Seisid, vahel rääkisid mõne lause, siis vaikisid jälle. Tüdrukul oli nii-nii valus vaadata kui kurb poiss oli. Pisarad tungisid jälle silma, kuid ta hoidis neid tagasi. Ta ei tahtnud ka poissi nutma ajada. Poiss vaatas teda nii süüdistava, natuke põlgava pilguga. Tema silmad oleks justkui öelnud ”Vaata mis sa tegid!” See tegi veel rohkem haiget. Tüdruk teadis, et ta oli ka poisile väga haiget teinud. Jälle pisarad. Ta pidi tugev olema. Poiss küsis mõne küsimuse, tegi mõne etteheite. Rääkis Taavist. Ta oli nii kindel, et tüdruk hakkab Taaviga käima, nüüd on ju tee vaba. Tüdruk ise polnud selles kindel. Ta polnud kindel, kas ta tahtiski seda, teades kuidas see Liivole haiget teeb. Ta vihkas ennast selle eest. Miks ta teised alati kannatama paneb?! Sellepärast kannatab ta ka ise. Nad seisid vaikides. Tüdruk vaatas vahetevahel poisile otsa, kuid ei suutnud seda kaua teha. See oli liiga valus. Ta oleks tahtnud poisile öelda, kuidas ta ka ise sellepärast kannatab, kuid see näis mõttetu. Poiss otsis kõigist tüdruku sõnadest midagi, mida saaks kuidagi teisiti tõlgendada. Ta ütles asju, mis tegid tõeliselt haiget. Poiss väitis, et tüdruk on ükskõikne, ka seekord...see polnud tõsi. Nüüd ei suutnud tüdruk pisaraid enam tagasi hoida. Ta vaatas maha. Ta ei suutnud poisile otsa vaadata, mitte niimoodi. Ta soovis väga, et poiss saaks aru mida tüdruk tunneb. Tüdruk arvas, et poiss teab teda juba piisavalt hästi. Küllap siis ei teadnud, kui arvas et tüdrukul on kõigest ükskõik. Lõpuks ütles poiss, et ei hoia tüdrukut enam kinni ja hakkas autosse minema. Tüdruk takistas teda. Ta tahis poiss kasvõi viimast korda veel kallistada. Ta kallistas tugevalt ja oli õnnelik, et poiss teda vastu kallistas. Pisarad tulid jälle, ka poisil. Lõpuks pidi ta siiski lahkuma. Ta nägi poisi nägu, põske mida mööda pisar alla voolas, oleks tahtnud selle ära pühkida, kuid ei saanud, ei tohtinud enam. Ta pööras selja ja hakkas eemale kõndima, vaatas korra tagasi ning murdud siis täielikult. Justkui oleks pisarate tamm purunenud. Hetke pärast kuulis ta tagant auto häält ning nägi kuidas poiss mööda kihutas. See oligi kõik. Kes teab kas nad näevad veel üksteist. Nüüd lähevad nad eri koolidesse ja niisama nad ka ilmselt kokku ei saa. Võib-olla oligi nii parem. Ei, ei olnud. Ta teadis, et tunneb poisist veel tükk aega puudus ja kurvastab selle pärast, aga ise oli ta nii tahtnud ja nüüd tuleb sellega leppida. Ainus mida ta lootis ja soovis oli see, et kui poiss sellest üle saab, unustaks ta valu, mida tüdruk põhjustas ja kõik halva mis juhtus, mäletaks vaid toredat ja seda, et nad olid koos õnnelikud. Tüdruk ei tahtnud, et poiss seda kurbusega meenutaks, vaid oleks sellele mõeldes õnnelik. Ta ei oleks suutnud poisi viha taluda. See oli kõik mis ta soovis. Tema üritas nii teha.

Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas. Kõik on läinud paremaks. Tüdruk ja Liivo on sõbrad. Poiss on sellest üle saanud ja ilmselt ka andestanud. Ka Taaviga on kõik jälle hästi. Suve jooksul käis tüdruk tema ja Tiiduga vahepeal väljas. Neil oli koos lõbus ja kõik oli väliselt korras. Korra tuli vana teema veel jutuks, kuid see jäeti sinnapaika, kuna poiss polnud päris vaba. See unustati. Siis aga saabus Taavi sünnipäev. Tüdruk ja tema sõbranna olid samuti kutsutud. Kõik oli suurepärane. Liivoga rääkimisel oli ta alguses küll natuke ettevaatlik, kuid natukese aja pärast sai ta ka sellest üle. Tüdruk seisis sõbranna ja Tiiduga välja. Akna taga seistes kuulis ta mida toas räägiti. Tal polnud plaanis pealt kuulata, kuid kuuldes väljas seisjate nimesid, jäi ta kuulatama. Jutt käis tõepoolest nendest. Neid süüdistati liigses joomises. Tüdruk sai vihaseks. Ta otsustas Taavit vältida ja võimalusel talle midagi teravat selle kohta öelda ilma et oleks asja selgitanud. Hiljem aru saades milles asi on, poiss vabandas. Nad kallistasid leppimise märgiks. See kallistus sai aga tüdrukule saatuslikuks. Ta tundis, et on alguses tagasi. Kõik pingutused Taavi unustamiseks olid tuulde lennanud sellesama kallistuse pärast. Masendus kippus tulema. Natukese aja pärast juhtus sama trepil istudes. Kummalgi polnud see plaanis. See lihtsalt juhtus. Ja kordus veelgi mitu korda, kuni tüdruk juhtis Taavi poisi magamistuppa, et asjad uuesti selgeks rääkida. Ta ei mõistnud enam midagi. Ta teadis, et Taavil on keegi teine ning ei mõistnud miks poiss neid mõlemat niimoodi piinas. Sündmused aga võtsid teise suuna. Peagi lamasid nad üksteise kaisus ja poiss sosistas korduvalt üht lauset. Nad lihtsalt lamasid voodil ja soovisid et see hetk kestaks igavesti. Kuid ei kestnud. Tüdruku sõbranna tahtis koju minna, samuti ka Tiit. Taavi otsustas neid saatma tulla. See väike vahemaa mis jäi poisi majast metsani läbiti küll ülimalt aeglaselt. Hüvastijätt oli mõlema jaoks raske.
Paar päeva hiljem said nad uuesti kokku. Rääkisid. Jalutasid. Tuttaval rajal kõndides võttis poiss tüdrukul käest kinni. Kõik oli ka sõnadeta selge. Järve ääres istudes möödus aeg kiiresti. Nad lahkusid üksteisest. Kuid mitte kauaks. Nüüd seda enam ei juhtu. Seni kuni nad on õnnelikud, ei loe miski muu.


See on nagu päikesetõus ja loojang. Loojangule järgneb pikk, jahe ja üksildane öö kuid igale ööle järgneb hommik, mis on soe ja rõõmus. Ja iga hommik on uue ja parema päeva algus.