Sõnajalaõit otsimas

Oli aasta 1992, rahareform oli toimunud paar päeva tagasi. Eestlastele oli see suur sündmus, kuid punkarlik Madis istus rahutuna verandal ja vaatas, kuidas kommunistist naaber Lembit lilli kastis. Madis tuletas meelde, kuidas ülbe ja eemaletõukav naabrimees oli eile neil külas käinud, vanapoiss haakub päev päeva järelt Madise ema külge.
Naabrimees lahkus aiast, Madise koer Pontu hakkas haukuma. Pead pöörates nägi poiss, et külla tuli sõber Martin. Erinevalt Madisest oli Martin ronkmustade juuste ja tagasihoidliku välimusega.
“Kuule, homme on mingi võistlus, sõnajala õie otsimine või midagi sellist” ütles Martin Madisele.
“Jep, lähme kah, mul ema peaks ka minema, meie kullakallis naaber kutsus ju.”
Sel hetkel hakkas Pontu haukuma, selgus, et Lembit oli tagasi õue naasnud, seekord tuli tal tahtmine piipu tõmmata. Pontu vihkas meest lausa kohutavalt.
“Oi jah, sul õde ka kodus on?” küsis Martin.
“Oi jessas, ära aja sa siin midagi Liisat taga, see tüdruk on totaalne lammas.”
“Ta on sinu õde, otseloomulikult on ta sinu jaoks lammas, aga see lammas oskab seda kommut suurepäraselt vihale ajada” ütles Martin ja pilgutas Madisele silma.
Madis vastas naerdes: “ See oli ju geniaalne, kuidas Liisa mängis siin Pontuga ja see vanamees hakkas Liisat sõimama. Aga, et Pontu läheks ja hammustaks vanakest tagumikust...Seda poleks ma ise osanud planeeridagi, jumalt lahe vaatepilt oli!”
“Noh, tundub, et ta taguots on paranenud, urvitab seal päris kenasti” sõnas Martin.
Päev hakkas õhtusse jõudma ning poole poiste vestluse ajal tuli verandale Madise ema Marie. “Oi, tere Martin, mis sind ka siia toonud?”
“Ah, homme on ju sõnajala õie otsimine, tulingi küsima, et kas teie ka osalete”.
“Jah, ikka, Lembit käis just enne küsimas, kas lähen.”
Madis tegi selle peale vapustava näomoonduse, Martinit haaras naer.
“Madis, sa võta Liisa ka homme kaasa, ei taha tüdrukut üksi jaanipäevale lasta, eks ole?” sõnas ema.
“Eh, ei, ei mina taha temaga jageleda” ütles Madis kindlalt.
“Ah pole midagi, me võtame teie tütre enda hoole alla, ärge muretsege proua Madise Emme” ütles Martin meelitavalt.
“Tubli poiss!” ütles ema.
“Noh, eks siis homme näeme, Juta ja Maie peaksid ka tulema, tsau” sõnas Martin Madisele ja tema emale. “Homseni”, ütlesid need vastu.

Sõnajala õie otsimise võistluse õhtu oli ilus, päike oli veel kõrgel, linnud laulsid ja rahvas oli heas tujus. Madise õde Liisa oli juba varem ära kadunud ja klassiõde Maie oli Madist piirama hakanud. Pärast viit minutit Maiega rääkimist tuli õnneks päästja sõber Martin.
“Madis-poiss, lähme, Juta on ka seal, võistlus algab kohe.”
“Jah, noh, tsau Maie” ütles Madis ja saatis Martinile tänava pilgu.
Jaaniõhtul pidi näha olema sõnajalaõit, linnakeses tegutsev noorteliikumine korraldas võistluse “Sõnajalaõit otsimas”. Sõnajalaõit neil kahjuks võtta polnud, kuid nad peitsid linna ära valge roosi. Võistkonnad pidid seda kaartide ja vihjete abil otsima ning võitja võistkond sai tasuta teatripiletid.
“Maaaaaaaadis, emme ütles, et me peame koos Martini ja Lempsiga ühes võistkonnas olema!”
“Oh metsa, mida veel?” pahandas Madis.
“Mina ei tea, lähme nüüd, ma tahaks teatrisse saada. Tsau Martin.”
Martin lahkus just klassiõe Juta seltskonnas ja lehvitas Liisale sõbralikult. Võistlus võis alata, võistkonnad hakkasid liikuma.
“Mina tean, kuidas liikuma peab, ma olen sõjaväes käinud ja tean neid asju küll ja küll” vadistas Lembit.
“No meie tunneme linna rohkem, kui sina ja oskame ise ka kaarti lugeda.” salvas Madis. Ema saatis poisile pilgu, mis tähendas, et hoia oma suu kinni.
“Noh poiss, mis sa pärast kooli lõppu kavatsed teha?” ei jätnud Lembit jonni.
“Mis see sinu asi on?” vastas Madis. “Dammdammdamm, Madis vaata, ümber selle nurga ja me peaks kohal olema,” ütles Martin lootes, et vana mees jääb vait.
“Läki!”
“Vaata, seal see ongi! Tulge, lähme kiiremini!” kiljus Liisa.
Nende võistkond võitiski sõnajalaõie.

Pärast võistlust muutus olukord aga naljakaks. Ema ja Lembit käisid küll koos ringi, kuid äkki Madise muidu vaikne ja heatahtliku näoga ema vihastas ja karjus: “Kuradi kommunist, mina ei taha midagi sinu Venemaast ega sõjaväeajast teada! Saa aru, see, et mu mees on surnud, ei tähenda, et mina nüüd sinuga mehkeldama hakkan. Kao ära!”
Madis ja Martin naersid: “Vaene mees, see sai ikka koledal kombel kinga.”
“Paras,” ütles Liisa ja istus Martini kõrvale. Need kaks olid terve õhtu kassi-hiire mängu mänginud ning nüüd käisid koos ringi. Ega Madiski üksi passinud. Saanud lahti klassiõest Maiest pöördus tema tähelepanu Jutale, kes muidu ainult Martiniga rääkis. Nüüd rääkisid Madis ja Juta maast ja ilmast ning leppisid järgmiseks päevaks kokku, et lähevad koos kinno.
Lõpp hea kõik hea!
Ainult et Lembit sai kinga ja koju minnes sai ta taas kord Pontult sõbrahammustuse. Liisa “unustas” koera ketti panna.