Kaasemo

Millal ma viimati kirjutasin?
Ammuammu.
Aga ega vahepeal polegi midagi juhtunud, keegi pole millestki ilma jäänud. Muide, kui paljud seda meie bloggi kräppi loevad üldse? Loetlege ennast kommentaaride sektsioonis üles palun:D
Ehk siis, töövarjupäevast. Selle aasta üleriigiline töövarjupäev oli 23. novembril(millineiluskenaametlikjutt). Merxu käis rahandusministri varjuks. Hommikul 2,20 üles, 3,45 bussi peale ja päev võis alata. Tegelikult oli vahva, sain pressikonverentsil käia ja üleüldist poliitilist jama kuulata. Kohutav peavalu tuli sellest. Keda kotib mingitele sakslastele raha tagasimaksmine, kui toimub globaalne soojenemine, mingi riik vajub järjest kerkiva mere alla ja soojalained tapavad ühes öös 3000 inimest. Võtme mõistus pähe. Raha ei tähenda elu. Raha ei tee õnnelikuks. Kui me vaatame pidevalt oma panaarve seisu, siis oleme fanaatikud. Aga Anu ütles, et tema armastab raha. Rääkides Anust, tema oli kantsleri vari, väga huvitav pidi olema tal. Konverents oli ka ära. Mulle need ametlikud esinemised ikka ei meeldi. Aga äge oli kuulata. Näiteks Mann-kann tõi ema töö juurest meeste ühekordseid stringe ja rääkis, et meestel on väga lai fantaasia nende jalgapanekul. Märt rääkis tehniku tööpäevas, ja väga huvitavalt kusjuures. Mina sain temalt teada, et olen igapäevase rutiini vang;)
Aga muideks. Tattoo on ka. Ornament. Kui korralikult ära paraneb, siis saab äkki pildi ka. See tätoveerija oli asja kõige parem asi. Eyecandy. Selline, emo, niiiiiiihea. Aga valus polnud, õinoh, mina ei karju iga valu pärast. Siis oli aia, kui ta värvima hakkas, aga kvaliteetne töö, poiss on andekas;)
Emme oli ka eestis, ta tahab ka tattood nüüd. Lõhna tõi ka, ja soksi.
Firmaga on minu meelest gööga. Mõnda inimest üldse ei huvita, ja mind hakkab asi järjest vähem huvitama.
Autosõidud on küll lahedad, mulle täitsa meeldivad. Eriti T ja R. Nad on vahvad. Kuigi Tuuli pani üleeile natukene pange:D
Reedel käisime issi ja Tarvoga rokilegende vaatamas. Äge oli. Ma olen nende laulude keskel üles kavanud. Järgmisel päeval tartusse, jõulukinke ostma. Aasta paar oli ka. Tattoosse nad minuga kaasa ei tahtnud tulla, ega mind üksi ka ei lasknud, vastikud. Muide, jõulud on ägedad, kui oleks lund ja natuke külmust. Kinke ka palju ei saanud, Krissile ja Tuulile. Ja siis Renzoga kokku, ta maksab meie söögi eest igakord, seekord käisime pannikaid söömas. Pärast võtsime peale Isase ja läksime temapoole, eelnevalt joonistasin ma silmapliiatsiga Renzo käed päikseid ja piisse täis ja tegin talle emosoengut ja veensin teda juuste mustaksärvimises. Värvi eest maksis Merxu. Lõpptulemus oli hea, aga ta jonnis. Nii ilus oli. Filmiidot vaatasime ka, American Pie 5 oli see vist. Vahva.
Ja ma ei viitsi. Eriti, kui mõnele inimesele meeldib siin minu ja õe kohta kräppi levitada. Peksa.
Siin tekstis on liiga palju kasutatud sõna kräpp. Mis mul viga on?

Muide, emo pole halb. Emo on emotsionaalne. Emomuusika on kuulatav. Riietusstiil on igaühe enda asi. Mis mina olen?
Kõike.

Mina teid ka,
Merilin.