Teretulemast unedemaale!

http://www.youtube.com/watch?v=_am1ydf8QRA
September on alati kuidagi mega unine. Ainult magaks ja magaks.
Lasteaiateemast siis seekord niipalju, et Riks saab hästi hakkama, tubli poiss ja suslik on ka:) Lasteaias ongi kolmapäeval mihklilaat ja siis hetkel käib elu meisterdamise lainel. Homme hakkan rummikooke ka vorpima, ilma rummita siis.
Taasavastasin enda jaoks ka hunniku käsitööteemalisi bloge ja muid lehti ja nüüd on jälle selline olukord, kus olen nii hakkamist täis ja tahan ette võtta vähemalt 15 erinevat projekti. Õnneks või kahjuks ei ole nende jaoks veel ressursse eraldatud ja hetkel jäävad nad mu arvutisse õiget aega ootama. Pealegi on meie 2- toaline korter nii kuramuse väike, et õmblusmasin on endiselt köögis laua peal. Eelmine aasta ostsin sünnipäevaks uue kapi ja no täiestu auku astumine. Laminaatplaadist mööbel ei ole mööbel. Enivei, mõlgub mul pidevalt peas, et ära üle oma varju hüppa. Aga ma vist kaldun sinnapoole.
Käisime ka Tartus autosid vaatamas, postele väga meeldis, Riks muidugi kartis Skoda maskotti. Ja lõunakas sai ka sigakallite autodega proovisõite teha, oh goodie.

Sain nädalavahetusel ühe oma lähedasema sõbra kohta midagi teada, millest ma aru ei saa. Kas tõesti paar kuud eemal tõstab inimese enesekindluse taevani, lausa ülbuseni? Väga kahtlane, pettunud. Aga ma uurin selle veel järele.
Paratamatult peab tõdema, et sõprade teema on ikka ja jälle aktuaalne. Fakt on see, et neid sidemeid on väga raske hoida, kui mind või siis meid pidevalt ära unustatakse. Kui auto on olemas ja poisi saab vahepeal vanaisa juurde viia, siis pole ju meilgi probleem mõni 50- minutiline sõit teha, kui oleks vaid ette teatatud.
Kurb tunne on jälle. Hetkel neid uusi sõpru ja peretuttavaid soetada on raske. Aga endiselt oleme positiivsed.

Ja enne euro tulekut saavad tõesti kõik mu kroonid otsa, sest poes on kõik nii kalliks läinud. Okei, ma ei ütle, et absoluutselt kõik asjad, aga kõige vajalikumad küll. Kuradikurat, mina seda eurot ei taha.