Viimased 20 aastat on räägitud naiste diskrimineerimisest, vähemast palgast ja teistsugusest kohtlemisest. Viimased 2 nädalat olen ma pidanud tõdema, et minu last diskrimineeritakse. Ehk siis 2,5 aastast 95cm last. Nimelt ei leia talle ei kaltsukatest ega poodidest pükse. Enamus lasteasjadest on roosades, lillades ja punastes toonides. Võrus pole isegi kaubamajas midagi, kagust veel enam-vähem saaks midagi, aga teksaseid on mõttetu osta. Peaaegu selline mõjutus, et saage tüdrukuid, mitte poisse. Eniveis on laste riided ka üle mõistuse kallid. Korralik kombekas või komplekt maksab üle 1000.- Inimesed, arvestage, et lapse üles kasvatamiseks läheb kindlasti üle 1,5 miljoni.
Taaskord pean ka tõdema, et ka mul endal pole midagi selga panna, eriti nüüd külmemate ilmadega. Tabletivarud ka suurenesid, nüüd on terve sahtel neid täis. Ja kõige naljakam on see, et kõige kangematel tablettidel on kõrvalmõjusid(võimalusi) peaaegu 50, ehk siis kui mul tekivad hallutsinatsioonid, siis ma pean väikese vahe pidama. Korralikku arstiabi saab ainult korralikult raha raisates, fakt on see, et perearstilt eriti abi ei saa. Nüüd saan ma aru, miks inimesed nii palju erakliinikuid külastavad.
Edasi on läinud ka issi projekt "tunneme kodumaad". Käisime Tartus, kus Lõunakeskuse lastehoid ei olnud nõus 10 minutit meie 2,5 aastast last hoidma. Maksimarketi autokärud on ka väga raskesti juhitavad. Lennundusmuuseum ja põllumajandusmuuseum said ka uuesti üle vaadatud, meil Margiga oli igav, selle-eest aga issil ja põnnil väga lõbus. Just saabusime lõunast, uurisime Põlva, Räpina ja Värska kanti ka täpsemalt. Maanteemuuseum on ägedaks läinud. See aasta oleme käinud rohkem muuseumites, kui terve eelneva elu peale kokku.
Mul on koguaeg head ideed, mida kirjutada, aga need lähevad koguaeg oma teed, suht häiriv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar