Neljapäev

Mul on nina kinni ja hingata ei saa.
Riks on endiselt haige, vahest tundub, et peale oma antibiootikumidoosi on ta vaikselt purjus olekus. Tantsib ja naerab ja keel suust väljas.
Esimese haiguse kohta läheb tal tegelikult päris hästi. Kuigi emme-issi olid esimese suure palavikuga nagu kaks lolli: "küünal, okei. Kas selle peab välja ka võtma? Kuidas?" Laps taskurätikut näeb, paneb plehku. Ta teab, et pumbaga võetakse tatt välja ja pannakse rohtu ninna ja siis pühitakse ka veel, kohutavalt hull tegevus.

Kevad on ka kaugeks jäänud, lumest hakkab villand juba. Tegelikult igal hommikul on mul akna taga külalised. Laulavad teised väga ilusti.

Mark on endiselt sinisel lehel. Endiselt ei ole meile Bingo ja Vikingu õnn sülle langenud. Remondiga saime valmis vähemasti. Parim värv, mille roosast segada sai. Muidugi seinad on küll siin supersirged. Aga eks see olegi siis nn uus trend - värviderikas korter kõverate seinade ja lagedega.

Ja väga hea, et uuel telefonil on sammulugeja. Okei, ma seletan. Et inimene saaks keha vormi ja kaotaks üleliigsed kilod peaks ta päevas tegema 10 000 sammu. Dieet ja treening ei tee paha. Ma kõnnin päevas keskmiselt 5000 sammu(telefon peab taskus olema, muidu ta samme ei loe), ja see 5000 on väga väike võrreldes sammude arvuga, mille ma ilma telefonita teen. Asi tõesti toimib. Ükspäev vaatasin dieedidoktoreid ja nõme on neid inimesi vaadata küll. Üks naine tarbis päevas 3l rummi ja cocat ega liikunud rohkem kui 1800 sammu päevas. Teine naine toitus ainult kiirtoidust ja öösiti käis külmkapi kallal juustu söömas. Mis ajab inimesed selleni?

Ja tegelikult ajab vihaseks küll, et kui Merxul on halb tuju siis arvatakse, et pereelus on tülid. Aga üllatus-üllatus. Ei ole tülisid, kui mul on halb tuju, siis võiks ju tegelikult mõelda, et äkki olen ma solvunud või oma nn sõprade peale pahane. Ja siis kusagilt tuleb jälle mingi nõme kuulujutt, et me olevat lahkuminemise äärepeal. Inimestel on jah elav fantaasia, aga kurat, kasutage seda oma voodielus, mitte teiste inimeste maine rikkumises.


Ja nüüd siis nõuanne. See pole kohustuslik, pigem realistlik.
Olete viimases klassis, jääte rasedaks. Sõbrad aitavad igati, lubavad ka peale koolilõppu aidata. Käivad vahest külas. Siis ei midagi. Sa lihtsalt istud kodus või käid lapsega jalutamas. Kui sa olid lootnud oma sõpradele, toetusele, armastusele ja mõistmisele, siis oleks viimane aeg pisut reaalsust sellesse mõtlemisse tuua - ära loodagi seda.

Krissu küll väidab mulle, et ta pole vihane ja eriti seepärast, et ta ei kasuta mõnd "nõmedat" emoticoni. Ka need väljendavad emotsioone.