õõh, just siis, kui ma mõtlesin, et elu ei saa enam hullemaks minna. Aga näed, sai. Muidugi ma olen nagu puuga pähe löödud praegu, ei saa üldse mitte millestki aru. Nutta ka ei saa, närvitseda veel vähem mitte. Ma tahan nii ära, Ma läheks sinuga kasvõi maailma lõppu, kui sa vaid saaks. Me oleks pidanud jooksma, oleks praegu teine elu ja teine keskkond ja teised lootused-ootused. Tagantjärgi tarkus.
Tegelikult ei oska ma enam midagi teha. Mulle ei meeldi üksindus enam nii, nagu kuu aega tagasi, praegu on see piisavalt tappev.
Samuti mõne suhtumise kohta võiks öelda, et on tõesti parem, kui me oleks jooksnud ja mind enam poleks siin. Tema ja maailm, selline suhtumine tapab meie hinge. Miks sa ise sellest aru ei saa?
Mida ma tegema pean? Mida ma saan üldse teha? Mul on abi vaja, sest ma ei oska midagi teha.