Naer.

Teate, vahel võib isegi vanemate inimestega lõbus olla.

Mamma: Kas sa seda mäletad, kui sa lasteaiast bussiga tulid ja ma sulle bussi vastu tulin koguaeg?
Mina: Eee..ei.
Mamma: Kuidas siis nii. Mina vana inimene mäletan ja sina noor ei mäleta!
Mina: No ma olin väike ju.
Mamma (mõtleb natuke ja küsib) : Aga kas nüüd oled siis suur?
Mina: Mmm...Keskmine.
Väike mõttepaus.
Mamma: Peika on?
Mina: On.
Mina (vaatan emmele otsa ja küsin) : Mis sa muigad seal?:)
Mamma vaatab suu ammuli mulle otsa, siis emmele-issile ja jälle mulle.
Mamma vanematelt: Te kuulsite seda? On ka või?
Issi: Mingi on jah. Kolm korda olen teise juba välja visanud aga tuleb ikka tagasi.
Naer.
Mamma: Ega sa mehele veel ei lähe?
Mina: Eiii.


Kunagi ammu-ammu. Väike õnnetus. Väike tüdruk istus ratta pakiraamil ja jalg jäi sõidu ajal rattakodara vahele. Tüdruk istub ja nutab. Mamma seisab kõrval ja nutab.
Mamma: No ütle, kullake, mis ma nüüd tegema pean? Kas ma pean ennast üles pooma?
Tüdruk: Jah.


Kaks vanakest kõnnivad ja räägivad.
I: No kuidas sul siis tervis ka on?
II: Ega ta hea ei ole, selg valutab ja süda on haige.
I: Kuidas siis nii. Ma vaatan koguaeg et sul käivad külalised. Üks õhtu läks Mart sinu juurde ja hommikul tuli. Järgmine päev läks Peeter ja tuli alles hommikul ära. Nüüd oli juba kolmas. Ei ütleks, et see tervis sul siis nii kehv on.
II: No mis te virisete. Üks koht on terve veel ja selle pärast olete ka kadedad!

Palju õnne!