Uusrikaste lapsed Kate, Sven, Jandra, Eve, Sander, Jaagup ja Sören istusid vanal diivanil, mis oli mahajäetud tehase taha aasale veetud. Nagu tavaliselt polnud neil midagi teha ning nad istusid suitsud näpus ja õlupudelid käes. Suitsumahvide ja õlulonksude vahepeal käis nende noorte jaoks üsnagi tähtis teema- paari päeva pärast toimuv pidu, kuhu kõik seitse minna ihkasid.
“Kuule Sven, kas sa oled kindel, et sinna klubisse saab niisama lihtsalt sisse?”
Kate ja Eve vaatasid poistele üllatunult otsa, Sander ootas Sveni vastust. “ Jah, üsnagi, ostame turvamehe ära ja ootame, millal pidu kellegi korterisse või majja edasi jõuab.”
Poiss võttis taskust kotikese valge pulbriga, teisest taskust võttis ta samasuguse ning kallas mõlemad ühte suuremasse kotti. Kuldsest seitsmikust kõige korralikumal- Jandral paistis olevat tahtmine midagi salvavat öelda, kuid Sven peatas tema mõttelennu: “ Ära vaata mind sellise näoga, mina pole ainuke, kes sellise asjaga tegeleb, vaata enda ümber kullake, sinu kallid sõbrad pole midagi nii inglikesed, kui sina seda arvad.”
“Ma muretsen pigem sinu, kui nende pärast, just nimelt sina oled politseile vahele jäänud ning neile pinnuks silmas, mitte teised.” Tüdruk jättis lisamata, et ta ei tahtnud, et poiss oma tervist rikuks. Sven oli pikk ja sassis tumepruunide juustega, tema vasakus kõrvas oli kaks hõberõngast ning kulmus neet. Seda, et Sven nägus oli ei teadnud ainult Jandra, poisil tilbendasid sageli tüdrukud taga ning ühelgi peol polnud ta ilma kaaslaseta. Ta oli ka ülejäänud kuuest kaks aastat vanem. Jandra vaatas ringi, kõigil teistel tundus olevat lõbus ja suva kõigest, mis nende ümber toimus.
“Kas nad tõesti arvavad, et narkootikumid ja logelemine on lahendus kõigele?” Kurvalt pead pöörates pöördus ta Söreni poole: “Las ma arvan, Sven tegeleb kokaiiniga ja sina jagad vapralt kanepit?”
Tüdruku nõudev toon ajas poisi naerma: “ Jah, täpselt, meie oleme kõige halvemad kogu riigis ja teie viis olete viisakuse etalonid.”
Toimunud vestlus pani Jaagupi ja Sandri muigama, need kaks olid kõike muud kui korralikud- hinded olid allapoole arvestust, juhul kui nad kooli jõudsid, pidev himu alkoholi ning suitsude järgi olid muidu kenade poiste välimust muutnud. Sander oli keskmist kasvu lühikeste blondide juustega, tema juuste ning siniste silmade kooslus muutsid ta vastupandamatuks, kuid samas ka ähvardavaks, tema ego oli sama suur kui Maa ja tema vanemate raha kuulus tema arvates ainult temale.
Totaalseks vastandiks Sandrile oli Jaagup temast 5cm pikem, ronkmustade juuste ja terve mõistusega. Tema teadis, et elu ei keerle ainult ümber tema ja käis koolis, et õppida. Kuid sõprussidemed teiste poistega olid talle omamoodi tähtsad, poiss võis ju istuda diivanil ja paista samasugune nagu Sander, kuid sügaval sisemuses tahtis ta koju minna, miskipärast oli ta viimased kaks aastat alati paigale jäänud. Ta viitsis nüüd sageli ennast koolis näidata ja üldse midagi õppida. “Temaga on midagi lahti, kogu selle kambaga on midagi lahti,” mõtles Jandra.
Eve, blondide juuste ja säravate silmadega tüdruk istus Sanderile sülle ja vaatas talle otse silma küsides: “Kas sa lubad, et klubis sa pühendad ennast totaalselt minule?” Poiss mõtles hetke, kimbatusse jäädes suudles ta tüdrukut hetkeks põsele ja see paistis tüdrukut rahuldavat.
Kate samas nukrutses üksinda, ema oli jalga lasknud ja isa pidutses kuskil Kanaaridel koos oma sekretäriga, tüdruk jättis selle enda teada, sukeldudes ööellu suutis ta olla täpselt sama vaba käitumisega kui Eve, olles üsna väikest kasvu pikkade pruunide juuste ja sügavtumedate pruunide silmadega, tal endal polnud aimugi, kui palju Sander teda piidles.
Hetkeline vaikus kadus, kui Sven teatas: “Kes tahab minuga koju saada pangu oma kodinad kokku ja mingu autosse, mul on vaja täna veel paar asja teha.”
Sander ajas Eve sülest maha ja võttis maast oma koti, sama tegi ka Kate.
“Kas sa küüti vajad?” küsis Sven Jandralt. “Käi metsa,” ütles Jandra vastu ja hakkas üle aasa linna poole astuma. Sven vaatas viivu järele ja kõndis auto poole, Sander ja Kate istusid autos, Jaagup, Sören ja Eve hakkasid igaüks omas suunas kõndima.
”Ülehomme näeme!” kostus Söreni poolt Jaagupile.
Kõndides paarsada meetrit mõtles Jandra: “Kas olen mina loll või on kogu maailma hulluks läinud? Eve püherdab vastu Sanderit nii, et vähe pole, Jaagup ei tea varsti isegi, mida teeb ja see jobu Sander on omadega nii põhjas kui olla võib, ainult, et temal on raha jalaga segada.” Seda mõeldes tuli ka temale meelde, kuidas veel pool aastat tagasi jooksis ta mööda pidusid ja ostis võõraste käest kokaiini. “Ka mina olen loll olnud, aga sain sellest jagu, kurat, prooviks nemadki, Kate`i toetus muutis maailma, ka temaga on viimasel ajal midagi lahti.” Kurvalt pead raputades kõndis ta edasi.
Järgmisel päeval said tüdrukud koolis kokku Sanderi ja Jaagupiga, kuna nad käisid kallis erakoolis olid nad sageli koolis olles koos, juhul kui kõik suvatsesid kohale tulla, täna oli eriline juhus, sest tavaliselt pole Sanderu näha. “ Kus Sören on?” küsis Kate Jaagupilt. “ Pole õrna aimugi, magab kodus ma arvan.”
Sören suutis oma elu teiste eest varjata, vähesed teadsid, kus ta oli ning millega tegeles.
Koolipäeva lõppedes said kamp kooli parklas kokku, poisid vandusid, et viimane päev mil nad terve päeva mõttetutes tundides passivad.
“Mis kell homme minnakse?” küsis Eve Sanderilt. “Ma ei tea, ma pakun, et mingi kümne ajal, ma võtan su kell kümme peale.” Seda öeldes pööras poiss pead, kui tüdruk teda suudlema pöördus. “ Ah jäta, mitte siin.”
Kate küsis Jandralt, mis kell too klubisse minema hakkab. “Ma arvan, et umbes poole üheteist ajal , mul pole erilist tuju niisama aega raisata.”
Jaagup turtsatas naerda: “Oh, vaata kes räägib.” Selle peale saatis Jandra talle hävitava pilgu.
“Keegi Svenile ka helistab?” tahtis Sander teada. “Ma pärast helistan, ta ise tuleb kella poole üheteist ajal ma arvan,” ütles Jaagup.
Sander viskas suitsukoni maha ja teatas, et hakkab minema, sama tegid ka Kate ja Eve.
Jaagup lausus: “Kuule Jandra, ma viskan su koju ära?”
“Okei, saabki kiiremini.”
Nad liikusid Jaagupi auto poole, Sander aga vaatas Katele järele.
Sõitnud kooli parklast välja hakkas Jandra pihta: “Ma tean, et Sven mehkeldab kokaiiniga, aga mis selle Söreniga viimasel ajal lahti on?”
Jaagup pööras küll pead, kuid ei öelnud midagi.
“Sa ei räägi midagi, jah?”
“Ei, see pole sinu asi, hoia eemale.”
Tüdruk põrnitses aknast välja. Jõudes Jandra koduni ütleb tüdruk: “Tänan sõidu eest, homme näeme.”
“Näeme, näeme, tsau!”
Kodu ukse poole kõndides, mõtles neiu, et mida küll teised reede õhtul teha võiks, möllavad kellegi pool või istuvad kodus ja mõtlevad ennast hulluks nagu tema? “Oeh, ma olen võimatu!”
Järgmise päeva õhtul said seitse noorukit klubis kokku. Esimesena olid kohale jõudnud Sander ja Eve, järgmisena Kate ja siis Jaagup. Kui Jandra kohale jõudis olid teised juba esimestele jookidele lõpu peale teinud ning ootasid teist ringi. Kõigile tuli üllatusena see, et klubi turvamees polnud kelleltki dokumenti küsinud.
Järgmise tunni jooksul oli kõik segane, rahvast muudkui tuli juurde ja nende lauda istusid kaks Sanderi sõpra. Vaheldumisi käidi tantsimas ja Jandral oli Sveni kohale jõudes võhm täiesti väljas. Pool tunnikest enne Sveni oli kohale jõudnud ka Sören, poiss oli enda kohta kuidagi väga lõbusas tujus, leidis Jandra.
Südaööle lähenedes olid noored üsnagi lärmakaks muutunud ja jooke telliti muudkui juurde.
Eve istus Sanderi süles, kuid poiss ajas teda vahetpidamata ära, paari minuti pärast kõndisid mõlemad puruvihastena lauast minema.
Sören jõi ühe joogi teise järel, lõpuks ei püsinud ta enam jalgel ja istus ja naeris koos Sanderi sõpradega.
Kate kutsus Jandra endaga tualetti kaasa ning tüdrukud lahkusid, jättes poisid omapead.
“Mis Evel ja Sanderil viga on?” küsis Kate.
“Ma ei tea, nad on kuidagi imelikud, Sander ei viitsi Evega tegeleda ja tema surub ennast koguaeg peale.”
“Sander helistas mulle eile,” tunnistas Kate, “ ütles, et ta ei taha Evega ringi käia, kutsus mind välja ja ütles, et jääb mu vastust ükskõik kui kaua ootama.”
Jandra naeratas: “Ma nägin juba ammu, kuidas Sander sind vaatas, sina keerasid alati pea ära. Kui poiss sulle meeldib siis peaksid temaga välja minema, aga vaata Evega ette, ta võib vahepeal üsnagi kohutava iseloomuga olla.”
“Ma tean, seda ma kardangi, ei taha temaga tülli minna.”
“Lähme tagasi, vaatame mis lauas vahepeal toimunud on.”
Kui tüdrukud laua juurde jõudsid hõõrus Sander ühe käega paremat põske, teises hoidis sigarit. Sören karjus üle klubi ja ümber laua oli ilmunud mitu võõrast kuju.
Jandra rüüpas paar lonksu oma joogist ja jälgis ümbrust. Jaagup tuli Sveni käest tuld küsima ja tegi Jandrale silma, tüdruk hakkas naerma. Ta jõi oma joogi lõpuni, saabus Jaagup: “ Tule, lähme keerutame tantsupõrandal.”
“Heaküll.”
Tantsupõrandale jõudes hakkas pihta üks hea vana tantsulaul, tantsides kaks-kolm laulu hakkas Jandral pea ringi käima ja silme eest muutus aeg ajal mustaks.
“Jandra, mis sul viga on?”
“Ma ei tunne oma jalgu!”
Poiss hakkas tüdrukut tantsupõrandalt ära juhtima. Samal ajal jälgis neid Sven ja jooksis nendele vastu. “Keegi üritas teda uimastada, joogi sisse midagi pandud.”
Ta vaatas tüdrukut ja sõnas vaikselt: “Sören...”
Jandra vaatas arusaamatu näoga kord Jaagupi kord Sveni poole. “Sören, kas te teete nalja? Sven, sina ju mehkeldad narkootikumidega, vaidlesid veel Söreniga mingi hinna pärast.” Pärast seda tüdruk minestas.
“Ma viin ta enda juurde,” ütles Sven.
“Hoolitse ta eest, sa tead, et tal oli mõni aeg tagasi narkootikumidega probleeme.”
“Jah, mine uuri, mida Sören talle joogi sisse toppis.”
“Lähen juba, ma helistan sulle mobiili peale.”
Sven viis tüdruku enda poole ja pani voodisse pikali. Natukese aja pärast helistas Jaagup: “Mees, Sören on omadega täiesti segi, ta ei tea ise ka, mida ta Jandrale joogi sisse pani, aga mingi Sanderi sõber oli talle maksnud, tead isegi milleks.”
“Kurat!”
“Kas ta on teadvusele tulnud?”
“Ei, magab veel, hommikul on tal üsna halb selle eest.”
“Temaga saab kõik korda, tugev tüdruk, Sören väitis, et tal ei olnud midagi eriti tugevat kaasas, niisama mekkimiseks midagi.”
“Hea seegi, okei, kuule, mine sa ka koju ära, ja mõtle järele, kas sellist elu sa koos Söreniga tahadki.”
“Heaküll, näeme kunagi.”
“Jah.”
Sven mõtles, ta mõtles sageli, ta mõtles, kuidas ta Jandrale räägib, kui sageli ta oli Sörenit aidanud ja tema eest pea tulle pistnud, mõtles kuidas rääkida tüdrukule oma tunnetest, mis olid juba ammu midagi rohkemat, kui sõbralikud. Ta pani tüdrukule teki peale ja läks elutuppa. “Hea, et ema otsustas isa just praegu reisile viia, muidu oleks asi hoopiski raskem.”
Hommikupäike paistis Svenile näkku, ta tuli püsti ja sirutas ennast, seejärel läks ta oma toa poole. Ta avas ukse ja astus tuppa, seisis natuke akna juures, kui kuulis, et Jandra hakkas liigutama. “Miks sa aitasid minul arvata, et sina oled diiler ja Sören aitas sind. Ma arvasin kogu aeg, et sina oled oma elu ära visanud, mitte tema, miks?”
“Sest sinul oli minust juba oma arvamus, see, et ma ühel peol politseile vahele jäin ei tähenda, et ma diiler oleks. Aga sina arvasid kohe nii, ma üritasin Sörenile mitu korda selgeks teha, et ta ei tegeleks selliste asjadega, aga mees on juba põhjas, teda suudab päästa ainult tema ise.”
“Kas ta pani mulle midagi joogi sisse?”
“Üks Sanderi sõpradest oli talle maksnud, ta vandus, et midagi tugevat see polnud.”
“Kuradile see Sander, tema ja tema sõbrad!”
“Ta pole nii paha kui sa arvad, koolis ei käi ta selle pärast, et tal on seal igav, ta vanemad külvavad ta rahaga üle, kuid see ei tähenda, et ta õnnelik oleks. Oma ego on ta endale kaitserefleksiks kasvatanud. Ja Eve ei meeldi talle pooltki nii palju, kui Kate.”
Jandra vaatas maha: “Ma olen nii loll.”
“Sa kahtlustad kõiki, sest ka sinul olid probleemid, see on inimlik.” Seda öeldes pöördus poiss tüdruku poole ja istus voodile.
Jandra võttis julguse kokku ja tahtis öelda, kui tänulik ta poisile on, et ta tema eest hoolitses, ta tahtis öelda, et ta hoolib temast kohutavalt. Kuid sealt, kust see julgus oli tulnud läks ka tagasi. Selle asemel, et midagi öelda, vaatas Sven alla, Jandra üles ja lõi oma käed ümber poisi kaela. “Aitäh! Ära lahti lase”
Sveni silmist jooksid paar pisarat. “ Ei lase, mitte kunagi enam.”
1 kommentaar:
Taname huvitavat teavet
Postita kommentaar