Keiti siin.

Eile oli tõsiselt mõnus trenn. Siinkohas tänan Merxi ja Tammet, kes aitasid asju tassida. Tamme, sorry, et vitamiine ei ostnud. (:P)

Nagu Merx juba ennem kirjutas, on terve see nädal suht nõme olnud. Olen tohutult asju pakkinud. Peale selle, me peame kuu aega ilma pehme mööblita elama. Aga noh, pole mõtet viriseda.

Koolis läheb nii nagu tavaliselt. Suht igav on viimasel ajal.

Tegime Merxiga nalja, et ma peaks kirjutama essee teemal "Miks ma kuulan Conor Oberstit". Conor Oberst on pärit Omahast, Nebraskast (ükskord oli mu MSN-i pealkirjas sõna Nebraska. Väga paljud inimesed küsisid, et mis see Nebraska on. Huvitav.). Ta on isegi ajakirjas Rolling Stones uueks Bob Dylaniks tituleeritud. Aga miks mina siis teda kuulan? Ma ei tea. Esimene kord kui ma Conorit (bänd Bright Eyes) nägin, oli mingi poolteist aastat tagasi. Kanal Viva. Laul "Lua". Tal on nii depressiivne hääl, ta laulab nagu oleks ta kohe närvivapustuse äärel. Merx arvab, et ta lõpetab samamoodi nagu Cobain või Elliott. Võib-olla tõesti. Conor ju kuulus mingi aeg Wikipedias "Suurte alkohoolikute" rubriiki. Aga ta joob, et saada sooja või et kustutada teatuid mälestusi. Conori laulud on mõnikord nii ilusad.

Te nüüd kindlasti arvate, et ma olen mingi ilgelt haige inimene, kelle kinnisidee on Conor. Ma ei tea, ma ise ei usu seda. Ma piirdun lihtsalt tema muusika kuulmise ning kaasa ümisemisega. Uskuge mind, on hullemaid inimesi.

Kusjuures, mina ka ei saa blogi põhimõttest aru. Aga varsti tuleb siia omalooming.

Varsti.

Keiti.